28. märts 2018

Märtsi kokkuvõte


Teatrikuu märts lõpeb ja ma pole teatriski käinud sel kuul!

Eile käisin vähemalt kinos, vaatamas filmi „Seltsimees laps“.
Mulle väga meeldis. Head eesti näitlejad ja tänuväärne materjal. Raamatut olen lugenud ammu, kümmekond aastat tagasi kui „Seltsimees laps ja suured inimesed“ ilmus. Film elustas taas meenutused raamatust ja isiklikud mälestused.  Filmist oleks kergesti võinud saada ainult suur pisarakiskuja, õnneks see nii ei ole. Läbi kerge huumoriprisma laotub vaataja ette väikese tarmuka tüdruku lapsepõlvelugu. Kurb, aga elujaatav. Kui peaksin ühe sõnaga filmi iseloomustama, valiksin selleks sõnaks „humaanne“.
Minu esimene kooliaasta algas 1959.aastal, seega tunduvalt rahulikumal ajal.  Olin noorte komsomolitöötajate esiklaps, ootasin kannatamatult oktoobrilapseks ja pioneeriks saamist. Filmis näidatakse pioneerindust irooniaga, mitte küll väikese Leelo silmade läbi. Tema tahtis pioneeriks saada, aga teda ei võetud. Minul oli filmi vaadates häbi, et entusiastlik pioneer olin, kui tore tundus marssida  ja kui kangesti tahtsin malevanõukogu esimeheks saada (saingi). Filmi vaadates tundus kõik nii totter. Taas see tunne, et mind on petetud, pool elu.
Filmijuttu lõpetuseks meenus üks Leelo Tungla luuletus, mis mind keskkoolis meeletult inspireeris ja mille tahan meenutuseks siia riputada. Leelo Tunglal on palju häid luuletusi ja tema lasteluuletused on ületamatud, parimad neist on mu peas lastele pidevast ettelugemisest.

Põleda rõõmust ja harjuda korraga –
kuidas küll suudaksin mõlemat korraga?

Teada, et laheneb kõik iseenesest,
ometi viimseni anda kõik enesest,

väsida õnnest ja õppida vaevust,
leebusekübemeid noppida raevust,

leppida tõrkuvalt, pageda leplikult,
teades, et miski ei püsi lõplikult,

pettumust peita ja solvumist salata,
kukkumast tõusta ja uuesti alata,

kosuda äkki ja kiirelt eimillestki –
pilgust ja sõnast ja müüdavast lillestki –

kõik on nii kirju ja kõik tuleb korraga,
kuidas siis harjuda argise korraga!






Lugeda siiski jõudsin, aga enamasti meelelahutuslikke kriminaalromaane, mille asemel oleksin vabalt võinud midagi muud lugeda.
Jonas Moström
„Taevastes kõrgustes“
Tõlkinud Liisa Koppelmaa
Kunst 2017
309 lehekülge.








Kerge pehmekaaneline krimka, ei vasta minu arusaamisele heast krimkast. Saan aru, et on vaja heita kahtlusevarju paljudele tegelastele, kuid uurimisprotsess peaks jääma siiski mingitesse usutavuse piiridesse. See mind häiriski, kuigi põnevust oli parasjagu ja lõppki üllatav.
Tutvustusest: Uppsala psühhiaater Nathalie Svensson on lõpuks ometi eluga rahul. Ta on äsja lahutanud ja muretsenud endale korteri Stockholmi, kus veedab aega, kui lapsed on koos isaga. Ühel ööl saab ta tekstisõnumi kuulsalt näitlejalt Rickard Ekengårdilt, kellega paar nädalat tagasi öö veetis. Mees tahab temaga kohtuda Karlaplani väljakul ja pärast mõningast kõhklust on Nathalie nõus. Kohale jõudes näeb naine pealt, kuidas meest selga tulistatakse ja ta purskkaevu heidetakse. Rünnak on peaaegu äravahetamiseni sarnane kümne aasta taguse lahenduseta jäänud juhtumiga, kui mõrvati Nathalie kihlatu. Kas saatus mängib lihtsalt julma vingerpussi või on kaks mõrva omavahel seotud? Ning mida tähendavad varjatud numbrilt saabuma hakkavad hirmutavad tekstisõnumid? Peagi on Nathalie tõmmatud judinaid tekitavasse sündmustejadasse, mis võtab tõele lähemale jõudes aina süngemaid varjundeid.
«Taevastes kõrgustes» on Jonas Moströmi esimene Nathalie Svenssoni sarja raamat. Ei teagi, kas lugeda teist eesti keelde tõlgitud Nathalie Svenssoni sarja raamatut - „Doominomõrv“. Kui avariiulilt näppu jääb, loen, järjekorda ei pane.

Tess Gerritsen
"Tulega mängides“
Ersen 2017
272 lehekülge








Tutvustusest: Viiuldaja Julia Ansdell leiab juhtumisi ühest varjulisest Rooma antiigipoekesest huvitava muusikapala – valsi nimega „Incendio”, mille omapärane ülesehitus teda otsemaid lummab. Maailmale ilmselt seni tundmatu valss, mis on täis kirge, piinu ja kõhedust tekitavat ilu, näib koos oma kaebliku minoorse helilaadi ja palavikuliste arpedžodega tantsivat omaenda isevärki elu. Julia võtab nõuks keeruline teos selgeks saada ja selle meloodia kuulajate ette tuua.

Bostoni-koju tagasi jõudnud, veab Julia poognaga üle pillikeelte ja niipea kui valsi tulised noodid õhku kerkivad, ärkab elule midagi kummalist – ja Julia maailm satub ohtu. Muusika avaldab kohutavat ja seletamatut mõju ta väikesele tütrele, kes paistab seeläbi vägivaldseks muutuvat. Veendunud, et selles pahatahtlikus lummas on süüdi „Incendio” hüpnootilised helid, püüab Julia kindlaks teha, missugune mees ja milline tähendus end selle pala taga peidab.

Otsingud viivad Julia Veneetsia vanalinna, kus ta avastab sünge, aastakümnetevanuse saladuse, mis hõlmab üht ohtlikult mõjukat perekonda, kes ei kohku millegi ees tagasi, et takistada Julial tõde päevavalgele tuua
.

Sattusin seda raamatut lugema üsna kogemata- autori nime järgi. Tess Gerritsen on Rizzoli ja Isles stsenarist.  Kerge pehmekaaneline lugemine, oleks võinud ka lugemata jääda.


Camilla Läckberg
„Sohilaps“
Rootsi keelest tõlkinud Maiu Elken
Kirjastus Pegasus 2017
463 lehekülge.








II maailmasõda võib ikka veel inimesi mõjutada ja esile kergitada mõrvareid 80+. Rootsis ei saa loomulikult mööda ega ümber ka pagulasteemast.  
„Murelindu“ pole ma lugenud, sellest ka peategelaste –politseiuurija Patricku ja krimikirjaniku Erica lugu mulle päris võõras. Oli kah, aga Läckberg minu jaoks on ammendunud.




Leif GW Persson
„Teisel ajas, teises elus“
Romaan ühest kuriteost
Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Varrak 2018
413 lehekülge






Perssoni kõik raamatud meeldivad mulle väga, tunneb asja võib öelda endise kriminoloogia professori raamatute kohta. Kuna tegemist on Olof Palme triloogia teise osaga, esimene oli  «Suveigatsuse ja talvekülma vahel», siis taas põiked poliitikasse ja ka ajalukku- sedapuhku päevakorral endise DDR-i STASI toimikute saatus ja 1975 aasta rünnak Saksamaa saatkonnale Stockholmis.

Backströmiga kohtub lugeja ka, aga selle raamatu peategelased on Lars Martin Johansson ja Bo  Jarnebring, kelle kohta  lk. 146 öeldakse nii  Lisaks olid nad paljude erineva tõetruuduse astmega niinimetatud politseilugude kangelased ja erinevalt nende ilukirjandusmaailmas tegutsevatest kolleegidest- kes suhtlesid intellektuaalsete naistega, kuulasi ooperit ja moodsat džässi ja eelistasid uut prantsuse kööki- meeldisid Johanssonile ja  Jarnebringile tavalised naised, miks mitte naiskolleegid, süldimuusika ja kodune toit.“

Tutvustusest
Neljapäeval, 30. novembril, Karl XII surma-aastapäeval möllavad Stockholmi südalinnas ulatuslikud meeleavaldused. Umbes samal ajal tapetakse ühe riigiasutuse võrdlemisi tähtsusetu ametnik oma Östermalmi korteris. Häirele reageerib vastu tahtmist Jarnebring. Kui ta koos oma uue kolleegi, kriminaalinspektor Anna Holtiga kohale jõuab, on kurjategija aga juba minema lipsanud. Juurdlus lõpetatakse üsna varsti ning suunatakse nende raskete vägivallakuritegude hulka, mis ongi jäänud lahendamata. Samal ajal paistab juhtum elavat salaelu. Kaitsepolitsei käib ringi ja esitab mõrvaohvri ja teda ümbritsenud inimeste kohta küsimusi – küsimusi teise aja ja teise elu ning oluliselt tõsisemate kuritegude kohta kui see, millest Jarnebring ja Holt püüavad sotti saada. Politseidirektor Lars Martin Johansson on nimetatud kaitsepolitsei operatiivbüroo juhiks. Nüüd on uued asjad käsil ja viimane aeg koristada toad vanadest luukeredest, mis ta eelkäija on kapo kappidesse kogunud. Ent kõik ei kulge ootuspäraselt. Tal tuleb tegeleda hoopis teise ajaga, kus need inimesed, kellega Johansson kohtub, on elanud teist elu. See, et Johansson, Jarnebring ja Holt lahendavad justkui möödaminnes ära ka ühe riigiasutuse võrdlemisi tähtsusetu ametniku mõrva, on väike lohutus võrreldes kogu muu jamaga, mis lahti läheb.

Ja veel olen raamatust välja kirjutanud lk. 171 „Inimesed proovivad kohaneda selle ajaga, milles nad elavad, ja kui ajad muutuvad, muutub ka nende elu. Väga vähestele  meist on antud võime võitmatu voona omaenese laineharjal läbi mere minna.“



Karl Ove Knausgård
„Minu võitlus kolmas raamat
Poisipõlvesaar“
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming
Varrak 2018
424 lehekülge








Tutvustusest: «Minu võitlus 3» räägib lapsepõlvest. Neljaliikmeline perekond – ema, isa ja kaks poega – kolib Lõuna-Norras uhiuude eramurajooni. On 1970. aastate algus, lapsed on väikesed, vanemad on noored ja maailm on pärani lahti. Aga mingil hetkel hakkab see sulguma ja kõik muutub. Mis või kes see on, mis muutub?  «Minu võitlus 3» kirjeldab maailma laps Karl Ove pilgu läbi. Lapsed ja täiskasvanud elavad küll kõrvuti, aga tegelikult kunagi ei kohtu. Karl Ove silmitseb uurival pilgul sõpru, tüdrukuid, iseloomulikku koolielu ning ootamatuid ja põhjendamatuid meeleolumuutusi perekonnas, püüdes mõista maailma ja selles peituvaid teisi eksistentsivõimalusi.
Selle raamatuga juhtus küll nii, et pärast 10. lehekülge loobusin. Kuigi olen huviga läbi lugenud 2 esimest raamatut, siis seekord ei istunud mulle teps mitte lapsepõlve sedavõrd kiretu ja üksikasjalik kirjeldus.

Paolo Cognetti
„Kaheksa mäge“
Itaalia keelest tõlkinud Kaidi Saavan
Punane sari
Kirjastus Tänapäev 2017
188 lehekülge.






Õnneks sattus mulle peale pettumust Karl Ove Knausgård’i „Poispõlvesaarest“ just see raamat kätte.
Tutvustusest: See on lugu poiste, hiljem meeste sõprusest, kes on liiga erinevad, et milleski sarnaneda. Seikluslik ja vaimne rännak, milles põgenemisi ja katseid tagasi tulla, pidev püüd leida tee teineteiseni. See on lummav ja täiskasvanulik lugu, mis uurib juhuslikke, aga kaljukindlaid sõprussuhteid, võimalust õppida ja otsida oma kohta maailmas.
Paolo Cognetti, üks Itaalia hinnatumaid ja lugejate poolt armastatumaid kirjanikke, on sündinud Milanos 1978. aastal. Ta jagab juba aastaid elukohta linna ja kahe tuhande meetri kõrgusel asuva mägimaja vahel. Romaani «Kaheksa mäge» eest pälvis kirjanik aastal 2017 Itaalia mainekaima kirjandusauhinna Premio Strega, raamat on tõlkimisel pea 40 keelde

Kaunis poeetiline raamat. Raamatu pealkirja aitab mõista mõistujutt. Maailma keskmes on üks kõrge-kõrge mägi Meru. Selle ümber on kaheksa mäge ja kaheksa merd. Aga kas rohkem õpib see, kes teeb kaheksale mäele ringi peale, või see, kes jõuab Meru tippu?

Välja kirjutasin lk. 83 „Paika, mida lapsena armastasid, võid täiskasvanuna hoopis teistmoodi näha ja see võib pettumuse valmistada, või siis meenutab see sulle, kes sa enam ei ole ja teeb su väga kurvaks.“


Taavi Kangur
„Sünk jää, otsatu põhi“
Post Factum 2017
416 lehekülge








Väga hea eesti keeles kirjutatud kriminaalromaan, võitis  Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel Postimehe eripreemia.
Tutvustusest: Taavi Kanguri «Sünk jää, otsatu põhi» on eesti algupärane kriminaalromaan, mis ammutab ainest nii Eesti Vabariigist kui ka Nõukogude Liidust. Läbi mitme aasta rullub lugeja ees lahti lugu, mis on samaaegselt küll põnev ja isegi hirmutav, aga kindlasti realistlik. Prokurör asub uurima tapmiste seeriat, mõrvar aga jääb vaatamata pingutustele tabamatuks ja kuritegudes tundub olema midagi aina rohkem isiklikult prokuröri vastu suunatut. Mida ajas edasi seda kindlamaks saab, et sündmuste võti peitub prokuröri kunagises teenistuses Nõukogude armees.
Kirjanik Veiko Belials: «Nagu pealkiri lubab, on raamatus süngust, on kaamost, on noir'i. Õhustik on raske ja rõhuv, pigem traagiline kui põnevikule või kriminullile omane. Mitu tegevus- ja ajaliini on osavalt kokku põimitud, autor kruvib pinget pikkamisi ja lugeja saab ise arvatavaid traagelniite kokku siduda. Üks pisiasi viib teiseni ja peategelane on äkki end kõrvuni sisse mässinud ning seisab silmitsi valikutega, mis lähevad aina raskemaks. Ja nagu heale kriminullile omane, saabub katarsis üsna ootamatu nurga alt.»
Kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev: «Igati tasemel krimka, usutav ja haarav, ei pea lugedes ühte silma kinni pigistama.»

Tõeline põhjamaine krimka, tegevuspaik ja inimesed sünged, rõõmu ei ole, ilusat ilma ei ole.  Tõsi ühel leheküljel vist „tuli praksus sõbralikult“. 
Soovitan väga lugeda.


Hannah Kent
„Matmisriitused“
Inglise keelest tõlkinud Bibi Raid
Päikese Kirjastus 2018
334 lehekülge







 Kuigi raamat on ilukirjanduslik väljamõeldis põhineb see tõestisündinud lool. Agnes Magnusdottir oli viimane isik, kes Islandil hukati, ta mõisteti süüdi osaluse eest Natan Ketilssoni ja Petur Jonssoni tapmises 13.-ja 14. märtsi vahelisel ööl 1828 aastal Illugastadiri talus Vatnsnesi poolsaarel Põhja- Islandil. 1934.a. viidi Agnese ja Fridriku maised jäänused Thristaparist Tjörni kiriku surnuaeda, kus nad hauda jagavad. Natan Ketilssoni haud sellel samal surnuaial ei ole enam tähistatud. Kolmas mõrvas osalenu noor neiu Sigridur Gudmundsdottir saadeti Kopenhaageni linnavanglasse, kus ta arvatavalt paari aasta pärast suri. Kohaliku legendi kohaselt päästis keegi rikas mees Sigriduri  vanglast ja ta elas pika elu.
Autori tõlgendus Illugastadiri mõrvadest ja hukkamisest põhines mitme aasta pikkusel uurimistööl: kirikukroonikad, valladokuemndid vanad, kohalikud kroonikad ja ajalooväljaanded. Mõned tegelased on väljamõeldud, paljud pärit ajaloolisest allikatest. Mitmed teada tuntud faktid Agnese elust ja toimunud kuriteost on pärit otse ajalooallikatest, lisaks ilukirjanduslik väljamõeldis.
Autor rõhutab järelsõnas, et tegelaste kõrgel tasemel kirjaoskus ja keelekasutus on ajalooliselt täpne. Alates 18. sajandi lõpust on kirjaoskus islandlaste hulgas peaaegu sajaprotsendiline.
Huvitav lugemine, eriti neile, kellele meeldis Margaret Atwoodi „Alias Grace“.


Kui nüüd kokku võtta, siis jah, neli head raamatut.
Kui pooled raamatut loetud, tuli mõte järgmiste raamatute esimestest lõikudest e. siis algustest kombineerida uus lugu. Vaevalt ise välja mõtlesin, enne mind korduvalt katsetatud. Siin see on:
Ühel 1969. aasta augustikuu soojal ja pilvisel päeval vuras buss ühe Lõuna-Norra saare kitsal rannamaanteel aedade ja kaljude, niitude ja metsatukkade vahel, väikestest tõusudest üles ja all, läbi järskude käänakute, kord sisenedes tunneljasse puudespaleeri, kord väljudes vaatega merele. Buss kuulus Arendali aurulaevaühistule ja oli, nagu kõik ühistu bussid, pruunides toonides. See sõitis üle silla, piki rannaabajat, vilgutas suunatuld paremale ning peatus. Uks läks lahti ja bussist väljus väike perekond. Isa, valge särgi ja heledate lavsaanpükstega pikk sale mees, tassis kaht kohvrit. Ema, kes kandis beeži mantlit ja pikkadel juustel helesinist pearätikut, lükkas ühe käega lapsevankrit ja hoidis teisega väikesel poisil käest kinni. Hetkeks jäi asfaldi kohale paks hall tossupilv, kui buss kaugenes.
Mu isal oli mäkkeminekuks oma viis. Ei mingit meditatsiooni, puhas jonn ja uljus. Rühkis jõudu jaotamata ülespoole, alati keegi või miski edestada, ja kui rada tundus liiga pikk, lõikas ta seda kõige järsemast kohast. Tema seltsis oli keelatud peatuda, tühja kõhtu, väsimust või külma kurta, aga mõne ilusa laulu võis kuuldavale tuua, eriti äikese või udu korral. Ja lumeväljalt alla tuisates huilata.
Neljapäeval, 24. aprillil 1975 saabus surm keset tööpäeva, ja seda haruldasel kombel korraga nii naise kui mehe kujul. Olgugi, et meestel oli ka seekord märkimisväärne ülekaal. Surm oli kenasti riides ning  käitus alguses viisakalt ja soliidselt. Polnud juhus, et ka suursaadik ise oli parajasti tööl- see ei olnud sugugi reegel. Vastupidi, asjade säärane seis oli täpse kavandamise tagajärg ja vägagi oluline osa kogu ettevõtmise tuumast.
Peagi hakkab sadama, kuid ta otsustas riskida. Sammu lisades jõuab ta koju enne, kui katuste kohal  kõrguvad tumedad pilved ta kätte saavad. Otse läbi metsa kulub seitse minutit. Terve päeva on ta olnud vangis tihkete kivimüüride vahel. Tundub nagu jääks ta ilma kogu sellest kevadisest punga- ja leheilust. Ja nüüd, kui viimaks välja pääseb, pöördub ilm täielikult, justkui tahaks teda pilgata.
Vihmapilved andsid sügisesele pimedusele jõudu juurde. Tundus justkui oleks kogu Eestimaa hämarus saarele kogunenud. Ahto lohutas end mõttes, et kuskil seal üleval peitub kuu ja ehk saabub pilvemassiivis paus ning öine vahimees kallab ümbritseva kollaka valgusega üle. Võibolla siis oleks tal grammike kergem, kuigi teed teadis ta niigi ja saarel polnud kohta, kuhu tema jalg varem astunud poleks. Siiski oli ta viimati mööda siinseid teis käinud rohkem kui kakskümmend aastat tagasi ja loodus kustutas agaralt tuttavaid radu. Ahto ohkas , võitles sooviga kannapealt ringi pöörata ja põgeneda, jätta kõik sinnapaika. Kajakad kiljusid justkui tema nõrkuse ja arguse üle irvitades, kuid randa jooksvad lained nühkisid tuttavaliku kannatlikkusega liivast siilu, andes märku oma toetusest.

1. märts 2018

Veebruari kokkuvõte


Jonathan Franzen
„Puhtus“
Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin
Kirjastus Varrak 2017
680 lehekülge.





Vahest tahaks lugeda midagi muud kui krimkat, ja „Puhtus“ sobis selleks suurepäraselt. Väga hea raamat, paljudel võib jääda lugemata või pooleli mahu tõttu. Aga taas raamat, mille iga lehekülg on lugemist väärt. Lugemine ei ole kerge, autor jagab hulgaliselt informatsiooni ja tekst nõuab süvenemist. Tegevus toimub USA-s, Boliivias ja meenutuste kaudu ka DDR-s -endises Saksa Demokraatlikus Vabariigis.
Tutvustusest: Pip Tyler ei tea, kes ta on. Ta teab, et tema pärisnimi on Purity, et tal on 130 000 dollarit õppelaenuvõlga, et ta elab Oaklandis ühes majas koos anarhistidega ja et tema suhted emaga – ainsa sugulasega – on ohtlikud. Tal pole aga aimugi, kes on ta isa ja miks ta ema elab erakuna väljamõeldud nime all.

Põgus kohtumine sakslannast rahupooldajaga viib Pipi Lõuna-Ameerikasse Päikesevalguse Projekti nimelisse organisatsiooni, mis kaupleb kogu maailma saladustega, nende seas, nagu Pip loodab, ka tema päritolu. Päikesevalguse Projekti algatajaks on Andreas Wolf, karismaatiline provokaator, kes sai kuulsaks Berliini müüri langemisele järgnenud kaoses.

USA ühe silmapaistvama nüüdiskirjaniku Jonathan Franzeni romaan „Puhtus” on lugu nooruslikust idealismist, äärmisest truudusest ja mõrvast. Romaanide „Parandused” („The Corrections”) ja „Vabadus” („Freedom”) autor on välja mõelnud ilmekate ja omapäraste tegelaste maailma ning järgib nende põimuvaid radu läbi maastike, mis on niisama tänapäevased nagu kõikjalviibiv internet ja niisama iidsed nagu sugupoolte sõda. Pulitzeri kirjandusauhinna nominendi ja USA rahvusliku kirjandusauhinna laureaadi Jonathan Franzeni „Puhtus” paistab silma söakuse ja läbinägelikkusega.

Lugesin kusagilt "Puhtuse" kohta, et põhiteema on "elava ajakirjanduse" ja interneti vahekord.  Kuidas võtta, seda kindlasti ka. Üks peategelastest võrdleb internetti poliitbürooga lk. 544 „Nagu vanad poliitbürood, nii tituleeris ka uus poliitbüroo end eliidi vaenlaseks ja masside sõbraks, kes pühendub sellele, et anda tarbijatele seda, mida nad sooviva, kuid  Andreasele (kes polnud teatavasti kunagi õppindu asju himustama), tundus nagu valitsetaks internetti pigem hirmu abil: hirmuga ebapopulaarsuse ja äratõukamise ees, hirmuga millestki ilma jääda, hirmuga ebaõnnestumise ja unustuse ees. Vabariigi ajal olid inimesed tundnud õudust riigi ees; uue režiimi ajal tekitas neis õudust loodusseadus: tapa või lase ennast tappa, söö või lase ennast süüa. Mõlemal juhul oli hirm täiesti mõistlik: tegelikult oli see mõistuse produkt.“

Igaüks tõlgendab raamatut omamoodi. Siinkohal meenub mõte, et lugeja kirjutab raamatut koos autoriga. Lugeja on see, kes lõpuks ütleb, millest raamat jutustab. „Puhtust“ võiks pidada ka kriminaalromaaniks- tegevus keerleb ja osalised saavad otseselt või kaudselt kokku mõrva juures.
Suhteromaan on raamat ka - Anabeli ja Tomi suhe on tõeline suhteõpik. Tutvustuses on nimetatud äärmist truudust- seda mina ei märganud, küll aga lugesin äärmisest enesekesksusest.



Jørn Lier Horst
„Koopamees“
Politseiinspektor William Wistingu põnevik
Norra keelest tõlkinud Kristina Sikora
Eesti Raamat Tallinn
254 lk.

Norra krimikirjanduse Rivertoni auhinna ja Põhjamaade kriminaalkirjanduse  auhinna Klaasvõti laureaat. Võitis 2016 aastal parima ingliskeelse Skandinaavia kriminaalromaani Petrona auhinna. 2016. aastal võitis selle auhinna meilgi tuntud Yrsa Sigurdardottir  ja 2017. aastal  Gunnar Staalesen- Norra kirjanik, keda eesti keelde tõlgitud pole.

Alles kiitsin siin Horsti raamatut „Jahipenid“, minu arvates oli see 2017. aastal ilmunud krimkadest üks parimaid. Ka "Koopamehele" ei ole midagi ette heita, piisavalt põnev ja ladusalt kulgev, aga "vau" tunnet ei tekkinud.

Kõrvuti krimilooga teemaks üksindus- sama üksik kui ohver Viggo Hansen on ka kriminaalinspektor Wisting. 
Tutvustusest: Sel korral saabub surm Wistingu enda naabruskonda.
Vaid kolm maja William Wistingu kodust edasi on üks mees neli kuud surnuna virvendava teleri ees istunud. Mitte miski ei viita sellele, et Viggo Hanseni surma taga võinuks olla midagi kriminaalset. Kuigi ta oli elanud teiste hulgas, polnud keegi talle tähelepanu pööranud. Tema surm ei too ajalehtedesse ainsatki pealkirja, kuid miski äratab selles juhtumis Wistingu ajakirjanikust tütar Lines uudishimu. Ta plaanib täiesti tundmatust inimesest kirjutada liigutava portreeloo. Peagi saab politsei teate uuest surmajuhtumist. Raiealalt leitakse pikaaegse väljas lamamise tunnustega tundmatu mehe surnukeha. Kõmulisest leiust saab alguse üks suurim inimjaht Norra kriminaalajaloos.
2018. aastal alustatakse draamasarja filmimist Wistingu põnevike alusel. Esimese hooajal jõuavad ekraanile filmid „Jahipenide” ja „Koopamehe” alusel. Sarja näitavad Skandinaavia Viaplay, Norra TV3 ja Saksa kanal ARD Degeto. Loodetavasti jõuab sari ka Eesti teleekraanidele. Sel korral saabub surm Wistingu enda naabruskonda.
Vaid kolm maja William Wistingu kodust edasi on üks mees neli kuud surnuna virvendava teleri ees istunud. Mitte miski ei viita sellele, et Viggo Hanseni surma taga võinuks olla midagi kriminaalset. Kuigi ta oli elanud teiste hulgas, polnud keegi talle tähelepanu pööranud. Tema surm ei too ajalehtedesse ainsatki pealkirja, kuid miski äratab selles juhtumis Wistingu ajakirjanikust tütar Lines uudishimu. Ta plaanib täiesti tundmatust inimesest kirjutada liigutava portreeloo.
Peagi saab politsei teate uuest surmajuhtumist. Raiealalt leitakse pikaaegse väljas lamamise tunnustega tundmatu mehe surnukeha. Kõmulisest leiust saab alguse üks suurim inimjaht Norra kriminaalajaloos.
Jørn Lier Horst on saanud nii Norra kui ka Põhjamaade parima kriminaalromaani auhinna. „Koopamees” võitis 2016. aastal parima ingliskeelse Skandinaavia kriminaalromaani Petrona auhinna.
2018. aastal alustatakse draamasarja filmimist Wistingu põnevike alusel. Esimese hooajal jõuavad ekraanile filmid „Jahipenide” ja „Koopamehe” alusel. Sarja näitavad Skandinaavia Viaplay, Norra TV3 ja Saksa kanal ARD Degeto. Loodetavasti jõuab sari ka Eesti teleekraanidele.




A.J. Finn
„Naine aknal“
Inglise keelest tõlkinud Eve Rütel
Tänapäev 2018
468 lehekülge.




Tutvustusest: Anna Fox elab tubast elu, ta vaatab palju vanu filme, tellib interneti kaudu poest toitu ja veini ning vaatleb igavusest läbi fotoaparaadi objektiivi naabrite elu. Tal on agorafoobia ja reeglina ta väljas ei käi. Ühel päeval jääb ta teiste elu piilumisega vahele ning tutvub vastasmajas elava naisega. Pisut hiljem näeb ta aga midagi sellist, millest käivitub tempokas ja mitmete ootamatute pööretega lugu, mis vaid alguses sarnaneb Hitchcocki “Tagaaknaga”.

“Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.

Minu arvates keskpärane raamat. Hõre tekst ja kerge lugeda, läheb väga kiiresti. Põnevust on, nii et pooleli jätta ka ei saanud.
Psüühiliste erivajadustega (nagu nüüd öeldakse) peategelane, kes neelab tablette pihuga. Raske uskuda,  et see, mida ta näeb  ja kuuleb ka reaalsusele vastab. Tegelaste hulgas veel hea võmm ja halb võmm ning head ja halvad naabrid. Mõned naabrid tõeliselt halvad, teised ainult näivad halbadena. sama lugu heade naabritega. Aukartustärataval hulgal vanu must- valgeid mängufilme. 
Mitte päris krimka ja mitte päris psühholoogiline romaan, minu jaoks oli liiga palju meditsiini. Aga filmilik raamat, seda kindlasti.

Amor Towles
"Härrasmees Moskvas"
Tõlkinud Katrin Kern
Ajakirjade Kirjastus 2017





Raamatu peategelane krahv Rostov loeb Montaigne esseesid ja mõtiskleb raamatu juures nõnda:
„Nentigem, et kerge murevirvendus oli krahvi läbinud juba eelmisel päeval, kui ta raamatu laualt võttis. Sest üheainsa köite kohta oli sel tihedust nagu sõnaraamatul või piiblil- raamatul, millest eeldatavasti nõu otsitakse või millesse võimalik, et süüvitakse, kuid mitte iialgi ei loeta. Aga raamatu sisukord- 107 esseed teemadel nagu meelekindlus, mõõdukus, üksindus ja uni- olid lõplikult kinnitanud krahvi algset kahtlust, et raamat on kirjutatud talveõhtute jaoks. Vaieldamatult oli tegu raamatuga ajaks, kui linnud on lõunasse lennanud, puud on laotud kamina kõrvale ja väljad on lumest valged, see tähendab ajaks, kui kellelgi pole vähimatki soovi välja minna ja sõpradel pole soovi külastuseks sisse astuda.“

Nii on - mõnus raamat talveõhtuks ja kui eksisteerib mõiste „aeglane lugemine“, siis see on aeglase lugemise raamat. Naudingu eest peab tänama ka tõlkijat. 

Tutvustusest: 30aastane krahv Aleksander Iljitš Rostov seisab 1922. aastal siseasjade rahvakomissariaadi erikomisjoni ees süüdistatuna selles, et ta on … aristokraat. Karistuseks mõistetakse talle tähtajatu koduarest.

Haritud vaimukas mees seab end sisse Kremlist kiviviske kaugusel, suurejoonelise Metropoli hotelli ärklitoas. Sinna jääb ta enam kui kolmekümneks aastaks. Selle aja jooksul leiavad Venemaal aset pöördelised sündmused, mille mõju ulatub ka hotelliseinte vahele ning puudutab krahvi kitsastesse raamidesse surutud argipäeva.
Värvika tegelaskonnaga ja särava huumoriga vürtsitatud romaan viib lugeja võluvale teekonnale, mille lõpus saab kinnitust usk, et iga väikseimgi tegu võib maailma pisut muuta.

Mõnusalt humoristlik ja võluvalt suursuguse mõtte- ja kõneviisiga peategelane.

Kohe raamatu alguses on lõik, kus  21. juuni 1922 krahv Rostov annab aru siseasjade rahvakomissariaadi erikomisjoni ees. Pärast seda kui Rostov vastab küsimusele, mis ametit ta peab, et härrasmeestel pole tavaks ameteid pidada, küsitakse temalt, millega ta siis oma aega sisustab. Vastus“  „Einetan, arutlen. Loen, mõtisklen. Tavaline rutiin“  võlus mind kohe. Jäi meelde ja meeldib kasutada seda tsitaati.



Vahur Afanasjev
"Serafima ja Bogdan"
Eesti Kultuurkapital 2018
556 lehekülge





Parim raamat, mis veebruaris lugesin. Tõeline suur romaan Eesti elust. Kuigi olen Lõuna- Eestis kasvanud ja üht-teist tuli tuttav ette, lugesin ikka nagu elust välismaal. Peipsiveere elust ei teadnud ma muud, kui et seal storoverid elavad ja latikakaupmehed tulid ka Peipsi veerest.
Rohkem sellest raamatust ei kirjuta vaid hakkan kohe ise lugema, mida teised on romaani kohta arvanud.



Vaatasin Rakvere Teatri etendust „Lendas üle käopesa“ segaste tunnetega. Olen näinud filmi ja ka Linnateatri etendust. Viimasest on mul meeles emotsioon pärast etendust- rõhuv ja traagiline tunne. Etendus läks väga hinge, lugesin pärast veel läbi LR-s ilmunud näidendi ja uurisin kirjandusest (internetti toona mul ei olnud) kõike, mis sain kätte lobotoomia kohta. 
Rakvere etendus meeldis mulle ka, aga see kulges minu jaoks teisel tasandil. See etendus oli tehtud kahele suurepärasele peaosatäitjale ja esiplaanil oli mehe ja naise vaheline võitlus.


Puccini „Tosca“MET Opera ülekanne Coca-Cola Plazas.
Toscaga läks nii, et kõige pealt pandi käima 2012 .a. lavastus, milles Toscat laulis Patricia Racette , Cavarodossit Roberto Alagna ja Scarpiot George Gagnidze.
Pärast vaheage näidati uuslavastust, milles  MET-i uus primadonna Sonja Jončeva Toscana ja Vittorio Grigolo Cavaradossi osas. Scarpia rollis lootsin näha väljakuulutatud  Bryn Terfelit, aga oli Željko Lučić.

Mõned pahandsid, aga minu arvates oli tegemist huvitava eksitusega. Toscad meeldisid mulle mõlemad, Patricia Racette ehk isegi rohkem. Vittori Grigolo jääb Roberto Alagnale igal juhul alla. George Gagnidze Scarpio oli jõuline ja võimas, Željko Lučići tegelane- vana, väsinud ja kaval mees.


„Klassikokkutulek 2“ kinos. 

Sain naerda nii et silmad märjad, ühesõnaga sain, mida otsima läksin.Üllatusmoment teise filmi ajal  muidugi puudus, aga osatäitjad olid väga head.