Teatrikuu
märts lõpeb ja ma pole teatriski käinud sel kuul!
Eile
käisin vähemalt kinos, vaatamas filmi „Seltsimees laps“.
Mulle
väga meeldis. Head eesti näitlejad ja tänuväärne materjal. Raamatut olen
lugenud ammu, kümmekond aastat tagasi kui „Seltsimees laps ja suured inimesed“
ilmus. Film elustas taas meenutused raamatust ja isiklikud mälestused. Filmist oleks kergesti võinud saada ainult
suur pisarakiskuja, õnneks see nii ei ole. Läbi kerge huumoriprisma laotub
vaataja ette väikese tarmuka tüdruku lapsepõlvelugu. Kurb, aga elujaatav. Kui
peaksin ühe sõnaga filmi iseloomustama, valiksin selleks sõnaks „humaanne“.
Minu
esimene kooliaasta algas 1959.aastal, seega tunduvalt rahulikumal ajal. Olin noorte komsomolitöötajate esiklaps, ootasin
kannatamatult oktoobrilapseks ja pioneeriks saamist. Filmis näidatakse
pioneerindust irooniaga, mitte küll väikese Leelo silmade läbi. Tema tahtis
pioneeriks saada, aga teda ei võetud. Minul oli filmi vaadates häbi, et entusiastlik
pioneer olin, kui tore tundus marssida
ja kui kangesti tahtsin malevanõukogu esimeheks saada (saingi). Filmi
vaadates tundus kõik nii totter. Taas see tunne, et mind on petetud, pool elu.
Filmijuttu
lõpetuseks meenus üks Leelo Tungla luuletus, mis mind keskkoolis meeletult
inspireeris ja mille tahan meenutuseks siia riputada. Leelo Tunglal on palju häid luuletusi ja tema lasteluuletused on ületamatud, parimad neist on mu peas lastele pidevast ettelugemisest.
Põleda
rõõmust ja harjuda korraga –
kuidas
küll suudaksin mõlemat korraga?
Teada,
et laheneb kõik iseenesest,
ometi
viimseni anda kõik enesest,
väsida
õnnest ja õppida vaevust,
leebusekübemeid
noppida raevust,
leppida
tõrkuvalt, pageda leplikult,
teades,
et miski ei püsi lõplikult,
pettumust
peita ja solvumist salata,
kukkumast
tõusta ja uuesti alata,
kosuda
äkki ja kiirelt eimillestki –
pilgust
ja sõnast ja müüdavast lillestki –
kõik
on nii kirju ja kõik tuleb korraga,
kuidas
siis harjuda argise korraga!
Lugeda
siiski jõudsin, aga enamasti meelelahutuslikke kriminaalromaane, mille asemel
oleksin vabalt võinud midagi muud lugeda.
„Taevastes
kõrgustes“
Tõlkinud
Liisa Koppelmaa
Kunst
2017
309 lehekülge.
Kerge pehmekaaneline krimka, ei vasta minu arusaamisele heast krimkast. Saan aru, et on vaja heita kahtlusevarju paljudele tegelastele, kuid uurimisprotsess peaks jääma siiski mingitesse usutavuse piiridesse. See mind häiriski, kuigi põnevust oli parasjagu ja lõppki üllatav.
Tutvustusest:
Uppsala psühhiaater Nathalie Svensson on
lõpuks ometi eluga rahul. Ta on äsja lahutanud ja muretsenud endale korteri
Stockholmi, kus veedab aega, kui lapsed on koos isaga. Ühel ööl saab ta
tekstisõnumi kuulsalt näitlejalt Rickard Ekengårdilt, kellega paar nädalat
tagasi öö veetis. Mees tahab temaga kohtuda Karlaplani väljakul ja pärast
mõningast kõhklust on Nathalie nõus. Kohale jõudes näeb naine pealt, kuidas
meest selga tulistatakse ja ta purskkaevu heidetakse. Rünnak on peaaegu
äravahetamiseni sarnane kümne aasta taguse lahenduseta jäänud juhtumiga, kui
mõrvati Nathalie kihlatu. Kas saatus mängib lihtsalt julma vingerpussi või on
kaks mõrva omavahel seotud? Ning mida tähendavad varjatud numbrilt saabuma
hakkavad hirmutavad tekstisõnumid? Peagi on Nathalie tõmmatud judinaid
tekitavasse sündmustejadasse, mis võtab tõele lähemale jõudes aina süngemaid
varjundeid.
«Taevastes
kõrgustes» on Jonas Moströmi esimene Nathalie Svenssoni sarja raamat. Ei teagi,
kas lugeda teist eesti keelde tõlgitud Nathalie Svenssoni sarja raamatut -
„Doominomõrv“. Kui avariiulilt näppu jääb, loen, järjekorda ei pane.
"Tulega mängides“
Ersen
2017
272
lehekülge
Tutvustusest: Viiuldaja Julia Ansdell leiab juhtumisi ühest varjulisest Rooma antiigipoekesest huvitava muusikapala – valsi nimega „Incendio”, mille omapärane ülesehitus teda otsemaid lummab. Maailmale ilmselt seni tundmatu valss, mis on täis kirge, piinu ja kõhedust tekitavat ilu, näib koos oma kaebliku minoorse helilaadi ja palavikuliste arpedžodega tantsivat omaenda isevärki elu. Julia võtab nõuks keeruline teos selgeks saada ja selle meloodia kuulajate ette tuua.
Bostoni-koju tagasi jõudnud, veab Julia poognaga üle pillikeelte ja niipea kui valsi tulised noodid õhku kerkivad, ärkab elule midagi kummalist – ja Julia maailm satub ohtu. Muusika avaldab kohutavat ja seletamatut mõju ta väikesele tütrele, kes paistab seeläbi vägivaldseks muutuvat. Veendunud, et selles pahatahtlikus lummas on süüdi „Incendio” hüpnootilised helid, püüab Julia kindlaks teha, missugune mees ja milline tähendus end selle pala taga peidab.
Otsingud viivad Julia Veneetsia vanalinna, kus ta avastab sünge, aastakümnetevanuse saladuse, mis hõlmab üht ohtlikult mõjukat perekonda, kes ei kohku millegi ees tagasi, et takistada Julial tõde päevavalgele tuua.
Sattusin
seda raamatut lugema üsna kogemata- autori nime järgi. Tess Gerritsen on
Rizzoli ja Isles stsenarist. Kerge
pehmekaaneline lugemine, oleks võinud ka lugemata jääda.
„Sohilaps“
Rootsi
keelest tõlkinud Maiu Elken
Kirjastus
Pegasus 2017
463
lehekülge.
II maailmasõda võib ikka veel inimesi mõjutada ja esile kergitada mõrvareid 80+. Rootsis ei saa loomulikult mööda ega ümber ka pagulasteemast.
„Murelindu“
pole ma lugenud, sellest ka peategelaste –politseiuurija Patricku ja
krimikirjaniku Erica lugu mulle päris võõras. Oli kah, aga Läckberg minu jaoks on ammendunud.
„Teisel
ajas, teises elus“
Romaan
ühest kuriteost
Rootsi
keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma
Varrak
2018
413
lehekülge
Perssoni kõik raamatud meeldivad mulle väga, tunneb asja võib öelda endise kriminoloogia professori raamatute kohta. Kuna tegemist on Olof Palme triloogia teise osaga, esimene oli «Suveigatsuse ja talvekülma vahel», siis taas põiked poliitikasse ja ka ajalukku- sedapuhku päevakorral endise DDR-i STASI toimikute saatus ja 1975 aasta rünnak Saksamaa saatkonnale Stockholmis.
Backströmiga
kohtub lugeja ka, aga selle raamatu peategelased on Lars Martin Johansson ja
Bo Jarnebring, kelle kohta lk. 146 öeldakse nii „Lisaks
olid nad paljude erineva tõetruuduse astmega niinimetatud politseilugude
kangelased ja erinevalt nende ilukirjandusmaailmas tegutsevatest kolleegidest-
kes suhtlesid intellektuaalsete naistega, kuulasi ooperit ja moodsat džässi ja
eelistasid uut prantsuse kööki- meeldisid Johanssonile ja Jarnebringile tavalised naised, miks mitte
naiskolleegid, süldimuusika ja kodune toit.“
Tutvustusest
Neljapäeval, 30. novembril, Karl
XII surma-aastapäeval möllavad Stockholmi südalinnas ulatuslikud
meeleavaldused. Umbes samal ajal tapetakse ühe riigiasutuse võrdlemisi
tähtsusetu ametnik oma Östermalmi korteris. Häirele reageerib vastu tahtmist
Jarnebring. Kui ta koos oma uue kolleegi, kriminaalinspektor Anna Holtiga
kohale jõuab, on kurjategija aga juba minema lipsanud. Juurdlus lõpetatakse
üsna varsti ning suunatakse nende raskete vägivallakuritegude hulka, mis ongi
jäänud lahendamata. Samal ajal paistab juhtum elavat salaelu. Kaitsepolitsei käib
ringi ja esitab mõrvaohvri ja teda ümbritsenud inimeste kohta küsimusi –
küsimusi teise aja ja teise elu ning oluliselt tõsisemate kuritegude kohta kui
see, millest Jarnebring ja Holt püüavad sotti saada. Politseidirektor Lars
Martin Johansson on nimetatud kaitsepolitsei operatiivbüroo juhiks. Nüüd on
uued asjad käsil ja viimane aeg koristada toad vanadest luukeredest, mis ta
eelkäija on kapo kappidesse kogunud. Ent kõik ei kulge ootuspäraselt. Tal tuleb
tegeleda hoopis teise ajaga, kus need inimesed, kellega Johansson kohtub, on
elanud teist elu. See, et Johansson, Jarnebring ja Holt lahendavad justkui
möödaminnes ära ka ühe riigiasutuse võrdlemisi tähtsusetu ametniku mõrva, on
väike lohutus võrreldes kogu muu jamaga, mis lahti läheb.
Ja
veel olen raamatust välja kirjutanud lk. 171 „Inimesed proovivad kohaneda selle ajaga, milles nad elavad, ja kui ajad
muutuvad, muutub ka nende elu. Väga vähestele
meist on antud võime võitmatu voona omaenese laineharjal läbi mere
minna.“
„Minu
võitlus kolmas raamat
Poisipõlvesaar“
Norra
keelest tõlkinud Sigrid Tooming
Varrak
2018
424 lehekülge
Tutvustusest:
«Minu võitlus 3» räägib lapsepõlvest.
Neljaliikmeline perekond – ema, isa ja kaks poega – kolib Lõuna-Norras uhiuude
eramurajooni. On 1970. aastate algus, lapsed on väikesed, vanemad on noored ja
maailm on pärani lahti. Aga mingil hetkel hakkab see sulguma ja kõik muutub.
Mis või kes see on, mis muutub? «Minu
võitlus 3» kirjeldab maailma laps Karl Ove pilgu läbi. Lapsed ja täiskasvanud
elavad küll kõrvuti, aga tegelikult kunagi ei kohtu. Karl Ove silmitseb uurival
pilgul sõpru, tüdrukuid, iseloomulikku koolielu ning ootamatuid ja
põhjendamatuid meeleolumuutusi perekonnas, püüdes mõista maailma ja selles
peituvaid teisi eksistentsivõimalusi.
Selle
raamatuga juhtus küll nii, et pärast 10. lehekülge loobusin. Kuigi olen huviga
läbi lugenud 2 esimest raamatut, siis seekord ei istunud mulle teps mitte
lapsepõlve sedavõrd kiretu ja üksikasjalik kirjeldus.
„Kaheksa
mäge“
Itaalia
keelest tõlkinud Kaidi Saavan
Punane
sari
Kirjastus
Tänapäev 2017
188
lehekülge.
Õnneks sattus mulle peale pettumust Karl Ove Knausgård’i „Poispõlvesaarest“ just see raamat kätte.
Tutvustusest:
See on lugu poiste, hiljem meeste
sõprusest, kes on liiga erinevad, et milleski sarnaneda. Seikluslik ja vaimne
rännak, milles põgenemisi ja katseid tagasi tulla, pidev püüd leida tee
teineteiseni. See on lummav ja täiskasvanulik lugu, mis uurib juhuslikke, aga
kaljukindlaid sõprussuhteid, võimalust õppida ja otsida oma kohta maailmas.
Paolo Cognetti, üks Itaalia
hinnatumaid ja lugejate poolt armastatumaid kirjanikke, on sündinud Milanos
1978. aastal. Ta jagab juba aastaid elukohta linna ja kahe tuhande meetri
kõrgusel asuva mägimaja vahel. Romaani «Kaheksa mäge» eest pälvis kirjanik
aastal 2017 Itaalia mainekaima kirjandusauhinna Premio Strega, raamat on
tõlkimisel pea 40 keelde
Kaunis
poeetiline raamat. Raamatu pealkirja aitab mõista mõistujutt. Maailma keskmes
on üks kõrge-kõrge mägi Meru. Selle ümber on kaheksa mäge ja kaheksa merd. Aga
kas rohkem õpib see, kes teeb kaheksale mäele ringi peale, või see, kes jõuab
Meru tippu?
Välja
kirjutasin lk. 83 „Paika, mida lapsena
armastasid, võid täiskasvanuna hoopis teistmoodi näha ja see võib pettumuse
valmistada, või siis meenutab see sulle, kes sa enam ei ole ja teeb su väga
kurvaks.“
„Sünk
jää, otsatu põhi“
Post
Factum 2017
416
lehekülge
Väga hea eesti keeles kirjutatud kriminaalromaan, võitis Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel Postimehe eripreemia.
Tutvustusest:
Taavi Kanguri «Sünk jää, otsatu põhi» on
eesti algupärane kriminaalromaan, mis ammutab ainest nii Eesti Vabariigist kui
ka Nõukogude Liidust. Läbi mitme aasta rullub lugeja ees lahti lugu, mis on
samaaegselt küll põnev ja isegi hirmutav, aga kindlasti realistlik. Prokurör
asub uurima tapmiste seeriat, mõrvar aga jääb vaatamata pingutustele tabamatuks
ja kuritegudes tundub olema midagi aina rohkem isiklikult prokuröri vastu
suunatut. Mida ajas edasi seda kindlamaks saab, et sündmuste võti peitub
prokuröri kunagises teenistuses Nõukogude armees.
Kirjanik Veiko Belials: «Nagu
pealkiri lubab, on raamatus süngust, on kaamost, on noir'i. Õhustik on raske ja
rõhuv, pigem traagiline kui põnevikule või kriminullile omane. Mitu tegevus- ja
ajaliini on osavalt kokku põimitud, autor kruvib pinget pikkamisi ja lugeja
saab ise arvatavaid traagelniite kokku siduda. Üks pisiasi viib teiseni ja
peategelane on äkki end kõrvuni sisse mässinud ning seisab silmitsi valikutega,
mis lähevad aina raskemaks. Ja nagu heale kriminullile omane, saabub katarsis
üsna ootamatu nurga alt.»
Kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu
esimees Tiit Aleksejev: «Igati tasemel krimka, usutav ja haarav, ei pea lugedes
ühte silma kinni pigistama.»
Tõeline põhjamaine krimka, tegevuspaik ja inimesed sünged, rõõmu ei ole, ilusat ilma ei ole. Tõsi ühel leheküljel vist „tuli praksus sõbralikult“.
Soovitan väga lugeda.
„Matmisriitused“
Inglise
keelest tõlkinud Bibi Raid
Päikese
Kirjastus 2018
334
lehekülge
Kuigi raamat on ilukirjanduslik väljamõeldis põhineb see tõestisündinud lool. Agnes Magnusdottir oli viimane isik, kes Islandil hukati, ta mõisteti süüdi osaluse eest Natan Ketilssoni ja Petur Jonssoni tapmises 13.-ja 14. märtsi vahelisel ööl 1828 aastal Illugastadiri talus Vatnsnesi poolsaarel Põhja- Islandil. 1934.a. viidi Agnese ja Fridriku maised jäänused Thristaparist Tjörni kiriku surnuaeda, kus nad hauda jagavad. Natan Ketilssoni haud sellel samal surnuaial ei ole enam tähistatud. Kolmas mõrvas osalenu noor neiu Sigridur Gudmundsdottir saadeti Kopenhaageni linnavanglasse, kus ta arvatavalt paari aasta pärast suri. Kohaliku legendi kohaselt päästis keegi rikas mees Sigriduri vanglast ja ta elas pika elu.
Autori
tõlgendus Illugastadiri mõrvadest ja hukkamisest põhines mitme aasta pikkusel uurimistööl:
kirikukroonikad, valladokuemndid vanad, kohalikud kroonikad ja ajalooväljaanded. Mõned tegelased on väljamõeldud, paljud pärit ajaloolisest allikatest. Mitmed
teada tuntud faktid Agnese elust ja toimunud kuriteost on pärit otse
ajalooallikatest, lisaks ilukirjanduslik väljamõeldis.
Autor
rõhutab järelsõnas, et tegelaste kõrgel tasemel kirjaoskus ja keelekasutus on
ajalooliselt täpne. Alates 18. sajandi lõpust on kirjaoskus islandlaste hulgas
peaaegu sajaprotsendiline.
Huvitav lugemine, eriti neile, kellele meeldis Margaret Atwoodi „Alias Grace“.
Kui
nüüd kokku võtta, siis jah, neli head raamatut.
Kui pooled
raamatut loetud, tuli mõte järgmiste raamatute esimestest lõikudest e. siis algustest
kombineerida uus lugu. Vaevalt ise välja mõtlesin, enne mind korduvalt
katsetatud. Siin see on:
Ühel
1969. aasta augustikuu soojal ja pilvisel päeval vuras buss ühe Lõuna-Norra
saare kitsal rannamaanteel aedade ja kaljude, niitude ja metsatukkade vahel,
väikestest tõusudest üles ja all, läbi järskude käänakute, kord sisenedes
tunneljasse puudespaleeri, kord väljudes vaatega merele. Buss kuulus Arendali
aurulaevaühistule ja oli, nagu kõik ühistu bussid, pruunides toonides. See
sõitis üle silla, piki rannaabajat, vilgutas suunatuld paremale ning peatus.
Uks läks lahti ja bussist väljus väike perekond. Isa, valge särgi ja heledate
lavsaanpükstega pikk sale mees, tassis kaht kohvrit. Ema, kes kandis beeži
mantlit ja pikkadel juustel helesinist pearätikut, lükkas ühe käega
lapsevankrit ja hoidis teisega väikesel poisil käest kinni. Hetkeks jäi asfaldi
kohale paks hall tossupilv, kui buss kaugenes.
Mu
isal oli mäkkeminekuks oma viis. Ei mingit meditatsiooni, puhas jonn ja uljus.
Rühkis jõudu jaotamata ülespoole, alati keegi või miski edestada, ja kui rada
tundus liiga pikk, lõikas ta seda kõige järsemast kohast. Tema seltsis oli
keelatud peatuda, tühja kõhtu, väsimust või külma kurta, aga mõne ilusa laulu
võis kuuldavale tuua, eriti äikese või udu korral. Ja lumeväljalt alla tuisates
huilata.
Neljapäeval,
24. aprillil 1975 saabus surm keset tööpäeva, ja seda haruldasel kombel korraga
nii naise kui mehe kujul. Olgugi, et meestel oli ka seekord märkimisväärne
ülekaal. Surm oli kenasti riides ning
käitus alguses viisakalt ja soliidselt. Polnud juhus, et ka suursaadik
ise oli parajasti tööl- see ei olnud sugugi reegel. Vastupidi, asjade säärane
seis oli täpse kavandamise tagajärg ja vägagi oluline osa kogu ettevõtmise
tuumast.
Peagi
hakkab sadama, kuid ta otsustas riskida. Sammu lisades jõuab ta koju enne, kui katuste
kohal kõrguvad tumedad pilved ta kätte
saavad. Otse läbi metsa kulub seitse minutit. Terve päeva on ta olnud vangis
tihkete kivimüüride vahel. Tundub nagu jääks ta ilma kogu sellest kevadisest
punga- ja leheilust. Ja nüüd, kui viimaks välja pääseb, pöördub ilm täielikult,
justkui tahaks teda pilgata.
Vihmapilved
andsid sügisesele pimedusele jõudu juurde. Tundus justkui oleks kogu Eestimaa
hämarus saarele kogunenud. Ahto lohutas end mõttes, et kuskil seal üleval
peitub kuu ja ehk saabub pilvemassiivis paus ning öine vahimees kallab
ümbritseva kollaka valgusega üle. Võibolla siis oleks tal grammike kergem,
kuigi teed teadis ta niigi ja saarel polnud kohta, kuhu tema jalg varem astunud
poleks. Siiski oli ta viimati mööda siinseid teis käinud rohkem kui kakskümmend
aastat tagasi ja loodus kustutas agaralt tuttavaid radu. Ahto ohkas , võitles
sooviga kannapealt ringi pöörata ja põgeneda, jätta kõik sinnapaika. Kajakad
kiljusid justkui tema nõrkuse ja arguse üle irvitades, kuid randa jooksvad
lained nühkisid tuttavaliku kannatlikkusega liivast siilu, andes märku oma
toetusest.