29. detsember 2014

Gunilla Gerland. "Päris inimene".

Gunilla Gerland
„Päris inimene“
2012 Eesti Autismiühing
Rootsi keelest tõlkinud Hilde Mathilde Mattila
Toimetanud Rutt Läänemets
256 lehekülge.







Väga huvitav raamat neile, kes soovivad mõista ja aktsepteerida teistmoodi inimesi.
Mida toob kaasa teistest erinemine? Mis saab lastest, kes on teistmoodi kui teised?
Maailma tunnustatumaid autismipsühhiaatreid Christopher Gillberg ütleb eessõnas, et Gunilla Gerlandi enese keel avab mõistmiseks palju enam uksi kui ühe psühhiaatri erialane heietus.

Olen ka varem lugenud raamatuid autistidest. Meenuvad Daniel Tammet’i  „Sündinud sinisel päeval „ ja Mark Haddon’i liigutav lugu  „ Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“.  Autismihäiretega oli ka peategelane Graeme C. Simsion’i „Nüüdisromaani“ sarja raamatus „Naiseotsing“.
Käesoleva raamatu teeb eriliseks see, et Gunilla puue  on  varjatud. Diagnoosi saab ta alles täiskasvanueas. Teda peetakse jonnakaks ja kasvatamatuks ning lasteaia- ja  kooliaeg on talle püsiva raske depressiooni allikaks. 

DAMP- on sümptomite kompleks, mis väljendub ulatuslike tähelepanuhäiretena, keskendumisraskustena, motoorika kontrollimise raskustena, keele- ja kõne kõrvalekalletena ja taju- häiretena.  Esineb protsentuaalselt suurel hulgal kõikidest koolilastest ning poistel poole sagedamini kui tüdrukutel. Pärilikkust esineb vähemalt pooltel juhtudest. Seisund võib tekkida ka peale ajukahjustust looteeas, sünnitusel või esimestel eluaastatel. Umbes pooltel juhtudel on täiskasvanueaks väga hea prognoos. Ülejäänutel püsib suur risk psüühilise erinevuse ja sotsiaalse kohanematuse püsimiseks täiskasvanueas. DAMP-il esineb küllalt sageli tugev seos õpiraskustega, sh düsleksiaga .


Mõned katkendid Gunilla raskest teekonnast iseenda aktsepteerimiseni:

Lk. 140 „Ma olin väga üksik ja kannatasin selle tõttu üha rohkem. Mind ei piinanudki nii väga üksindus, vaid pigem see, kui võrdlesin end teistega ja soovisin olla normaalne, tavaline ja päris, nii nagu nemad. Üksindus iseenesest- olla üksi iseendaga- oli kerge, palju kergem oli olla üksi kui teistega koos. Kui ma joonistasin, lugesin, kirjutasin luuletusi või vaatlesin ja uurisin asju, siis ei igatsenud ma kellegi järele. Mul ei olnud kunagi vaja seda kõike kellegi teisega jagada. Selline mõte ei tulnud mulle pähe. Sellele vaatamata oli tühjus minu igaveseks saatjaks; millegi ebamäärase puudumine- selle tundega olin nii harjunud, et ma ei osanud midagi muud ettegi kujutada.“

Lk.196 „Soovisin endiselt päris inimeseks saada ja uskusin endiselt, et kui võiksin kellegagi paar olla, siis muutuksin tõelisemaks. „

Lk.251 „ Kuidas ma sain nii fantastiliselt terveks või vähemalt mitte nii vigaseks?  Kuidas on võimalik, et paljud minu raskused on muutunud nii palju kergemaks, et ma ei jätagi enam autistlikku muljet? Ma ei tea. Ma ise ei tunne ennast nii fantastiliselt tervena, ma tunnen end küllaltki ambivalentsena oma puude suhtes. Olen rõõmus selle üle, mis mul on , ja kurb selle üle, mida mul ei ole. Ja mõnikord on nii, et see omadus, mille üle ma rõõmus olen  ja ilma milleta ma sugugi ei sooviks olla - näiteks minu terav nägemine- võib omada ka pahupoolt, mis mind kurvaks teeb. Ühest küljest võin tunda, et ei taha teiste moodi olla ning leian, et mul on õigus teistsugune olla ja et see meeldib mulle, kuid teisest küljest võin ikkagi igatseda saada päris inimeseks ja soovida, et võiksin muutuda või et oleksin kellegi teisena sündinud.“

Ma loodan, et see raamat tuli mulle kasuks ja aitab mõista inimesi, kes tavapärase normaalsuse skaalal kõrvale kalduvad.

Autismi kerge vorm -Aspergeri sündroom- on diagnoositud Susan Boyle’l. Videol meeldetuletus tema imekaunist häälest ja piinlikust teistmoodi olemisest.



28. detsember 2014

Lauri Isotamm. "Päev pole öö ei ole"

"Päev pole öö ei ole"
Eesti Keele Sihtasutus 2014
Lauri Isotamm
Toimetaja Kaur Kender









Selle raamatu näppasin lugemiseks kellegi jõulupakist. Ja ei saanudki enne tagasi anda, kui läbi loetud.

Üllatavalt hea raamat. Üllatavalt, sest polnud autorist ega raamatust varem midagi kuulnud. Kavatsesin just järgmisel aastal läbi lugeda kõik kirjastuse  „Jumalikud ilmutused“ raamatud,  lootuses leida ja avastada  noor autor, kes lummaks.

„ Päev pole öö ei ole“ lummas mind tõeliselt ja juba esimestelt lehtedelt.
Stiilinäide lk. 9 „Kuidas lõhnab Tartu? Kuidas ta põhimõtteliselt lõhnab?
Kas nagu kirsitubakas, mida suitsetab Jürgen oma kohtunikust isa eeskujul, lõhnab peenelt ja kättesaamatult nagu välismaa? Või nagu läppunud õlle ja odavate Leegi suitsude ja rasva ja keldrimüüridest õhkuva hallitanud rõskuse kokteil Humala õllekas? Või nagu vaniljekuusk taksojuhi Ziguli null-ühkesas? Või nagu Hanna, Soome šampooni ja deodorandi, mentooliga Salemi ja magusa unustuse moodi? Või nagu möirgavate kollaste Ikaruste ja logisevate Ford Sierrade pärakutest väljuv hingemattev sinine sudu lörtsisel  Riia mäel? Või hoopis nagu esimene härmatis pruunidel vahtralehtedel Toomel, peahoone taga, nagu surm ja lagunemine ja õhtuse peo ootus? Või lõhnab Tartu nagu vettinud kingad, higised tossud, öise Illegaardi kõrtsi suitsust paksud kampsunid ja värskelt õlivärvitud seintega auditoorium 305 peahoones?“

On aasta 1992 Tartu Ülikool. Peategelane Juhan ütleb, et on kaheksateist, see on ta esimene päev ülikoolis ja ta olen uhkusest lõhki minemas.

Raamat on väga aus ja siiras ning tekitas esimestel lehtedel emotsiooni, mis meenutas Mati Undi raamatut „Hüvasti kollane kass“. Aga ainult emotsionaalne sarnasus,  sündmustikku lahutab 30 aastat ja Mati Unt oli oma raamatut kirjutades   Lauri Isotammest 20 aastat noorem.
Adusin ka  tuttavat tunnet, mis valdas mind 22 aastat enne raamatu sündmus-tikku Tartu Riiklikku Ülikooli astudes. Sama uhkus, sama tunne, et oled teist-sugune: teised on rikkamad, paremad, lootustandvamad. Sama soov neist ette minna.

Ma ei tea, kas sellist raamatut kirjutatakse ühe hingetõmbega või viimistletakse rida rea kõrvale. Valiksin vastuseks esimese variandi, rohkem nagu raamat, mille kaudu autor kasutades läbielatut ja tuttavat keskkonda, kirjutab end tühjaks ja jääbki n.ö. ühe väga  hea raamatu kirjanikuks.

Autor valitseb hästi aega, tegevus toimub natuke enne, natuke pärast ja siis järsku midagi sellist nagu lk. 175
TÜDRUK“.  Kus sa teda nägid? Sa ei ole selles lõpuni kindel, sest see võis juhtuda mitmes paigas. Ja mida sa mõtled, kui ütled „nägin“? Ei, sa ei mõtle lihtsalt visuaalset konflikti, kiretut tõdemust, nagu siis , nagu siis kui sa näed ,bussi sõitmas või puud kasvamas või kajakat lendamas. Sa mõtled erilist viisi, kuidas sa näed SEDA tüdrukut, sa saad sellest kohe aru. Ei , see pole tavaline nägemine, see ulatub tunduvalt kaugemale.
…………Sa tunned, kuidas su kõrvus kohiseb ja sa ei vaata viimaseid pilte, vaid raputad end unelmast välja ja märkad, et sa ikka jõllitad TEDA. Just nii see juhtus. Sa võid unustada koha ja aja, aga sa tead, et see oli. Sa nägid tulevikku.“

175. lehekülge lugesin kolm korda üle, ümber kirjutada tervet lehekülge ei jõua.

Äratuntavalt Tartu. Äratuntavad õppejõud, poliitika- ja äritegelased, isegi mulle, kes juba kaua Tartust eemal . Ma ei teagi, kas lugeda seda raamatu plussiks või miinuseks. Igal juhul äratuntav ja autentselt tabatud  õhk- ja keskkond neile, kes Tartus õppisid.
Teistele? Ehk pakub teistele lugemismõnu tutvustus tagakaanel:
Värsked juuratudengid väljapääsmatus, unenäotus 1990-te alguse Tartus, kus omavahel põimuvad uue Eesti kriminaalne, akadeemiline ja poliitiline skene. Tartus, kus ainsaks valguseks on kohe plahvatav paanika pääsemaks Tallinna. Kõik senine on lagunenud. Uut reaalsust värvitakse jämedalt ja punasega. Untsus girlfriendid, viltused ärid, arutud välismaalased, põrunud kaasmaalased. Noored rabedas teadmatuses, mis saab elust, mis saab kevadest.
 Isotamme hüpnootiline thriller on tulevikumälestus. See raamat näitab, kuidas rääkida asjadest, mille jaoks pole sõnu. Puuduv puzzletükk minevikust, mis teeb oleviku hullemaks ja tuleviku vääramatuks…
Kahtlustan, et see tutvustus on Kaur Kenderi kirjutatud.


Kirjutasin oma 2014 raamatute kokkuvõtte juba ära. Aga tõstan „Päev pole öö ei ole“ kolme parima eesti autori raamatute hulka.

Ja ei tule mulle praegu meelde ühtegi eestikeelset raamatut, mille lõpus soundtrack listing. Kuulasin kõik läbi.

Valin sealt ühe pala: Julie London „Vaya con dios“  enne kui lõpetan Ernst Enno luuletusega, mis raamatule pealkirja laenanud.
"Nii vaikseks kõik on jäänud
„Su ümber ja Su sees,
 mis oli, see on läinud,
 mis tuleb, alles ees.

Päev pole, öö ei ole,
 silm nagu seletaks,
 kui kuskil mäenõlval
 Sa üksi seisataks.

Ja ümber nagu tuuled
 Su üle juttu aaks,
 ei mõista, siiski kõigest
 Sa nagu aru saaks.

Ei mõista, vaatad üles
 ja vaatad tagasi.
 Ja ohkad endamisi

 ja ohkad jällegi...“

25. detsember 2014

Kultuuritarbija aastastatistika


 Sõnateatris need etendused,  mis koju kätte tulevad, vaatan kõik järjest ära. Aga neid on vähe. Sõidan põhiliselt Tallinnasse, Pärnusse, vahest ka kaugemale. Valin loomulikult, mis võiks mulle huvi pakkuda.  Linnateatrit näiteks vaataksin rohkem, aga sinna saan harva pileteid.  Rakvere teater on liiga kaugel, vaataksin ka rohkem.

Siiski sai eelmisel aastal vaadatud 21 etendust sõnateatris .
1.    Wabadusrist. Draamateater.
2.    Aiamajas. Draamateater.
3.    Kõik on täis. Draamateater
4.    Laul ,mis jääb. Draamateater.
5.    Koht sigade seas. Endla.
6.    Vares. Endla.
7.    Topeltelu. Endla.
8.    Kvartett. Endla.
9.    Mandel  ja merehobu. Endla.
10. Woyzek. Endla.
11. Meie aja kangelane. Endla
12. Kassirabal. Linnateater
13. Igatsus. Linnateater.
14. Üksildane lääs. Vanemuine.
15. Utoopa rannik. Vanemuine koostöös Ugalaga.
16. Brand. VAT teater
17. Rekvisiitori tähetund. VAT teater.
18. Mesallianss. Roman Baskini teater.
19. Kokteiliõhtu. Theatrum.
20. Üks pealuu Connemaras. Rakvere teater.
21. Kvartett. Komöödiateater.

Nimetan kolm parimat suvalises järjekorras, mis pakkusid kõige rohkem rõõmu ja läitsid hinge:
„Brand“ VAT teatris, „Kokteiliõhtu“ Theatrumis, „Woyzek“ Endlas. Märkida tahaks ka „ Wabadusristi“ Draamateatris ja  Endla teatri võrratut komöödiat „Kvartett“  ning avangardset "Meie aja kangelane“.
Suveteatrit ma rohkem ei näinudki kui „Üks pealuu Connemaras“ ja väga hea oli. Connemara lõpetuseks sõitsin ekstra Tartusse- „Üksildane lääs“ Sadamateatris, taas unustamatu.

Loen praegu W. Somerset Maughami „Ühe kirjaniku päevaraamatut“. Loen ja naudin. Juba esimesel lehel: „Ta kirjutas kolm või neli ühevaatuselist näidendit, mis ei olnud ei väga head, ega ka väga halvad, nad ei pakkunud rõõmu ega läinud hinge, kuid heade näitlejatööde korral võis neid igavust tundmata lõpuni vaadata.“

Muusikateater ei  jää  sõnateatrist palju maha, oopereid ja operette kokku 20, kui lisada veel teised suurvormid ja kontserdid, siis kaldub kaalukauss muusika kasuks- 28.

Operett.
1.    Savoy ball. Estonia

Ooperid.
2.    Armujook. Estonia.
3.    Rinaldo. Estonia.
4.    Pikk jõulueine. Estonia.
5.    Rehepapp. Vanemuine.
6.    Haldjakuninganna. Vanemuine.
7.    Andre Chenier. Viini rahvusooper.
8.    Nabucco. Viini Rahvusoooper.
9.    Roosikavaler. Viini Rahvusooper.
10. Rienzi. Läti Riiklik ooper. Läti Riiklik ooper.Riia ooperipäevad.
11. Lucia de Lammermoor. Läti Riiklik ooper. Riia ooperipäevad.
12. Figaro pulm. Läti Riiklik ooper. Riia ooperipäevad.
13. Natalka Poltaavast. Ukraina Rahvusooper. Saaremaa ooperipäevad.
14. Don Carlos. Ukraina Rahvusooper. Saaremaa ooperipäevad.
15. Saaremaa ooperipäevade ooperigala.
16. Maskiball. Ooperiteater Helikon. Birgitta festival.
17. Röövimine Serailist. Ooperiteater Biel Solothurn.  Birgitta festival.
18. Eri Klas’i gala. Birgitta festival.
19. Imeneo. Varssavi Kammerooper .Pärnu ooperipäevad.

Unustamatu mulje jätsid kõik Viini Rahvusooperis nähtud etendused, samuti Riia omad.
Birgitta festivali kava oli huvitav.

Kinos käisin 10 korda  ja esile tõstaksin „Sils Maria pilved“ ja „Kohutav ilu“.  Kui lisada ka kinos nähtud oopereid, siis olin kinos 18 korda. Ooper kinos parim „Macbeth“, võrratu Anna Netrebko ümberkehastumine.

Kinos:
1.       Sils Maria pilved.
2.       Ei Tohi Magama Jääda
3.       Ma ei tule tagasi
4.       Sõge armastus.
5.       Ristteel.
6.       Kaks päeva. Üks öö.
7.       Pikk tee alla.
8.       Augustikuu.
9.       Kohutav ilu.

Ooper kinos.
1.    Carmen.
2.    Macbeth.
3.    Tütarlaps kuldsest läänest.
4.    Romeo ja Julia.
5.    La Rondine.
6.    Nii teevad kõik naised.
7.    Boheem.
8.    Werther.
 Jaa oopereid kokku 27 

Muud suurvormid.

1.Bernstein. Missa . Birgitta festival. Väga hea!

Kontserdid:
1.    Viini Straussi orkestri kontsert Viini Musikvereini kuldne saal.
2.    Brahms. Saksa reekviem. Viini Musikvereini  kuldne saal.
3.    Eivori kontsert Padise klooster.
4.    Dmitri Hvorostovski Saku suurhall.
5.    Andrea Bocelli Tallinna lauluväljakul.
6.    Millikini ülikooli segakoor Haapsalu Toomkirikus
7.    Yundi Estonia kontserdisaalis.
8.    Lee kontsert Salme kultuurikeskuses.

Kõik kontserdid olid väga head. Võib-olla ma Viini enam ei saa, siis on Viini kontserdid unustamatud. Milline võrratu saal, just see, mida näeme telekas uusaasta kontserdil. Milline vaba ja sundimatu õhkkond saalis ja samas väga glamuurne.

Kui kõik kokku loen, siis olin 76 –l õhtul kodunt ära.



24. detsember 2014

Jõuluõhtul.

Läänemaa vanima Nõva Püha Olavi puukiriku ajalugu ulatub vähemasti XVII sajandisse, kuid praeguse kuju sai pühakoda 1751. Idaseina kaunistavad erilises trükitehnikas vitraazaknad “Püha öö” ja “Kristuse aukirgastamine” (XIX).

 Õlimaali “See on lõpetatud!” (L. R. Michelsohn) kinkis J. Preisberg 1820. Eesti vanim puidust ratasrist (1860) on kirikusse varjule toodud.
Ehitusaeg: XVIII














Jõuluõhtul põlevad selles kirikus kuusel ja laearmatuuris ehtsad  küünlad!

Kuigi veendunud ateist, saan õige jõulutunde kätte alles pärast jõululaupäeva jumalateenistust. Enne mõtlen, nagu paljud, pakkimata kinkidele, praele, mis ahjus ja tuhandele teisele pisiasjale.

Pärast on meeleolu teine, rahulik.
Ja meenuvad mu jõuluaja lemmikluuletaja Anna Haava read:
Su südames nüüd pane
Kõik küünlad põlema
Ja ehi oma hinge
Sa taevarahuga!

On tarvis, et keegi tuletaks igakord meelde seda kaunist  jõuluõhtu muinasjuttu.


Lõpetuseks kaunis jõululaul Renee Flemingu uuelt jõuluplaadilt "Christmas in New York"




22. detsember 2014

2014 statistika. Raamatud.


2014 aastal lugesin 85 raamatut. Ligi neljandik vähem kui eelmistel aastatel. Lugemist ootavate raamatute nimekiri ei lühenenud vaid pikenes. See-eest käisin rohkem  teatris, kinos ja ooperis.

84 loetu hulgas on 14 nimetust eesti kirjandust. „Sirbist“ Maire Liivametsa artiklist http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/hobedased-ja-kuldsed-read-kesk-soliidset-keskparasust/  lugesin, et 2014 aastal ilmus eesti kirjandust üle 200 nimetuse, minu 14 on sellest murdosake.
Luulekogusid sattus mu kätte vaid üks Jüri Kolk’i „Teisipäevamaa.“ Samas muidugi sirvisin väga tihti kodus leiduvaid luuleraamatuid ja neid on päris palju.

Kriminaalromaane lugesin 21, see on ligi veerand loetelust. Tundub, et sel aastal sai mul isu krimkadest täis. Olen neid lugenud terve lugeva elu ja esimest korda tundsin, et nüüd on küll. Viimaseks kriminulliks tõenäoliselt jäigi Taani kriminaal-romaani sarjas kirjastuselt Pegasus ilmunud  Lene Kaaberbøli ja Agnete Friisi „Poiss kohvris“, mille lõpetasin eile õhtul. Selle raamatu kohta ma ei teinud eraldi blogisissekannet, sest alates 100. leheküljest lugesin üle ridade.  Raamatu kohta ei ütle midagi paha, soravalt kirjutatud, põnev, aktuaalsetel kriminaalsetel teemadel. Aga tunnen, et kriminaalromaanid ei paku mulle enam lõõgastust ja muud ma neis ka ei leia. Küllap hakkan kunagi uuesti  kriminulle lugema, aga teen väikese vaheaja. Õigustuseks lisan, et mulle meeldivad eriti kohturomaanid, 2014 ei ilmunud Grishamilt midagi uut.

Püüan  nüüd sõeluda loetud pisku hulgast välja mulle enim meelde jäänud ja muljet avaldanud raamatud.
Eesti kirjanduse kolm parimat:
1.    Andrus Kivirähk. „Pildikesi heade inimeste elust“.
2.    Kaja Kann. „Eratee.“
3.    Taavi Jakobson. „Tõeline jumalaosake“.
Taavi Jakobsoni raamatus oli üks mõtteavaldus, millele tihti mõtlen. Midagi sellist, et paljud inimesed identifitseerivad end töö kaudu, mida nad isegi ei armasta. Raamat pani mind mõtlema enda elu üle, õige ja vale tee, aususe ja konformismi üle. Kirjutasin sellest raamatust blogis üsna palju. Aga nüüd tagantjärgi raamatule mõeldes, avastan aina uusi tahke.  
Kaja Kannu raamat kõnetas mind ka kuidagi väga eriliselt ja on meeles.

Loetud tõlkekirjandusest kolm parimat:
1.    Thomas Bernhard „Vanad meistrid“, tunnistan kahtlusteta parimaks.
Käisin Viini Kunstiajaloo muuseumis  Tintoretto  „ Valge habemega meest“ vaatamas.  Proovisin lugeda ka Th. Bernhardi  „Külm“, aga sellega ma paraku lõpule ei jõudnud.
2.    Haruki Murakami „1Q84“.
3.    Joel Haahtela  „Täheselge, lumivalge“ ja „Kadumispunkt“.
4.    Raija Siekkinen „See oli siin“ ja „Elu keskpunkt“.

Parimaks tõlkesarjaks tunnistan „Nüüdisromaani“. Selle sarja parimad:
1.    Luc Bossi, Isabelle Polin „Leitud“.
2.    Hiromi Kawakami. „Õpetaja portfell“.
3.    Janice Law „London tules“.


Parimad kriminaalromaanid.
1.Henning Mankell  „Enne külma“.
2.Henning Mankell „Käsi. Wallanderi maailm“.
3.Peter Mayle „ Veinirööv“.

Selleks, et veenduda, vana lemmik  Henning Mankell on ületamatu, pidin läbi lugema 21 kriminaalromaani!

Mulle meeldib plaane teha.
Järgmisel aastal loen hoolega.  Aega ma selleks rohkem juurde ei saa, sestap ei jõua ka palju rohkem lugeda, kuid valin hoolsamalt.
1.Ei loe kriminaalromaane ( enam nii palju).
2.Loen rohkem eesti kirjandust.  Eesti kirjanduses on nii palju uut, mis kõik läheb minust mööda. Püüan läbi lugeda  kõik kirjastuse  „Jumalikud ilmutused“  uued ilmuvad. Head õhukesed raamatud.  Kõige rohkem nurisesin 2014 selle üle, et mõnes raamatus on liiga palju lehekülgi. Võib-olla ongi tulevik lühiromaanide päralt, nagu Mart Juur Kirjandusministeeriumis ütles.  Pealegi ilmub „Jumalikes ilmutustes“ kõige avangardsem, rabavam, noorem  ja „teistsugusem“ osa eesti kirjandusest.
3. Jätkan Ilmamaa  sarja „Avatud Eesti Raamat“ lugemist . Praegu on mul käsil. Leo Tolstoi „Mis on kunst“ lugemine.  Selle sarja raamatute lugemist pole ma blogis käsitlenud, see oleks nagu oma koolikonspekti avaldamine.
Aga püüan areneda ja hiiglaste õlul seistes ( Marek Tammelt pärit)  kaugemale näha.
4. Loen läbi vähemalt ühe saksakeelse raamatu, mille olen koju lugemist ootama ostnud. 


21. detsember 2014

Selle kuu luuletus.

Selle kuu luuletuseks valisin Leelo Tungla meeleoluka lasteluuletuse. Selles lühikeses luuletuses on olemas kõik: igatsus lume järele, mälestus lapsepõlve jõuludest ja igatsus tunda midagi sarnast ka tänasel päeval.


Jõuluõhtu lumi.
Leelo Tungal


Jõuluõhtul tundub lumi
suhkrust magusam,
iga laps on hommikuni
parem, vagusam.

Igast aknast, habe härmas,
vaatab jõulutaat,
ahju kargama on kärmas,
piparkoogiplaat.

Isevärki jõuluhõngu
kõigi toad on täis,
kuuskedel on kuldseid lõngu,
rohelisis päis.

Sära, küünal, sära, sära,
ere on su lõõm,
selles mure põleb ära,
alles jääb vaid rõõm.



19. detsember 2014

Catharina Ingelman- Sundberg "Vanaproua ,kes röövis panka"

Catharina Ingelman- Sundberg
„Vanaproua ,kes röövis panka“.

Kirjastus Tänapäev 2014
Rootsi keelest Endla Lõhkivi
Toimetaja Anu Rooseniit

367 lehekülge





Tõenäoliselt paljud, kes on lugenud  Jonas Jonasoni „ Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“, kirjastus Varrakult, haaravad ka selle raamatu järele.

Nii hea kui „Saja aastane…..“ Ingelman- Sundbergi raamat ei ole.

Viis vanurit Stockholmi vanadekodust, kaks meest ja 3 naist, edaspidi nimetan neid „vanad“, näevad telerist, et vanglas on parem elukorraldus kui vanadekodus. Vanad  võtavad nõuks sooritada kuritegu selleks ,et sattuda vanglasse.  
Väike vahemärge. Tänases Päevalehes on just Global Age Watsch indeksi põhjal koostatud tabel, millises riigis on kõige parem vananeda. Rootsi teisel kohal peale Norrat.
Peategelaste vanust  raamatus ei ole, kusagil 80 ehk, igal juhul raamatu algul liiguvad nad rulaatoritega( kokkupandav ning reguleeritava kõrgusega käimisraam), aga salaja personali jõusaalis treenides suudavad nad õige pea rulaatorist loobuda.
Vanad põgenevad vanadekodust, asuvad elama luksushotelli ja röövivad Stockholmi rahvusmuuseumist kaks maali:
Renoir „Vestlus“

ja Monet" Motiiv Scheldeni suudmest"


Röövi korraldamisel on vanadele abiks nutikus, õnnelik vedamine ja vanus, keegi viga ei saa ja füüsilisi kannatusi ei põhjustata.

Siinkohal on paslik meenutada, et Renoir’i maal „Vestlus“ koos Renoir’i  «Noore pariisitari» ning Rembrandti „Autoportreega" varastati tõepoolest Stockholmi  rahvusmuuseumist 2000.a. jõulude ajal. Kolm maskides relvastatud meest, kes kõnelesid rootsi keelt aktsendiga, sisenesid rahvusmuuseumi 22. detsembri õhtul mõni minut enne selle sulgemist. Üks neist pidas automaadiga ähvardades alumisel korrusel kinni kõiki muuseumi turvamehi, samal ajal võtsid kaks kaaslast seinalt maha kolm maali. Muuseumi taga ootas vargaid mootorpaat, millega kohe ka minekut tehti. Kurjategijad heitsid tänavale naelu täis võrke, takistamaks politseiautode kiiret liikumist, ning panid plahvatama kaks pommi lähedalseisnud sõidukites, et politsei eksiteele viia. Et varguses ei saanud keegi kannatada, siis oli Rootsi rahva meelepaha suunatud varaste asemel hoopis rahvusmuuseumi juhtkonnale ning ohtralt kõneainet andsid maalide hoiu-tingimused ja  kindlustuse puudumine.  
Röövijad  nõudsid  lunaraha.  2001. aprillis leidis politsei Renoiri „Vestluse“ üles.
2005.aasta detsembris   mõistis Stockholmi ringkonnakohus vangi kolm meest, kes üritasid Kopenhaageni hotellis müüa Rootsi Rahvusmuuseumist varastatud Rembrandti autoportreed ühele ameeriklasele. Tänaseks on kõik kolm maali leitud.


Ka vanad  nõuavad  rahvusmuuseumilt 10 miljonit rootsi krooni lunaraha. Kott viie miljoniga satub laeval valedesse kätesse, aga teise koti viie miljoni rootsi krooniga saavad vanad kätte. Paraku on lunaraha kättesaamise ajaks maalid kadunud. Pärast edutuid otsinguid asuvad vanad oma projekti teise osa juurde: peidavad lunaraha ja tunnistavad röövi politseis üles, lootuses veeta mõni aeg vanglas ja pärast vabanemist kasutada peidetud raha. Vanglas üllatab neid, et see ei vasta nende ettekujutusele mõnusast elust. Politsei kadunud maale ja kadumaläinud lunaraha ei leia.  Vanad vabanevad vanglast elavad mõnda aega vanadekodus ja planeerivad järgmist kuritegu. Esimene katse  varastada jugoslaavlastest pangaröövlite tagant, ebaõnnestub. Teine katse röövida rahaveoautot, mis täidab rahaveoautomaati õnnestub, vaatamata sellele, et neid jälitavad nii politsei kui ka jugoslaavia maffia. Pärast õnnestunud röövi  sõidavad vanad  Lääne Indiasse, selle riigiga ei ole Rootsil õigusabi lepingut, vanaduspõlv nautima.

Kõik see on kokku kirjutatud võrdlemisi vaimukalt , aga naerma siiski ei aja. Huumori mõttes on „Saja aastane…“ ületamatu.

Mulle tundus, et on liiga palju materjali ühe meelelahutusliku raamatu jaoks-367 lehekülge. Alates 230 leheküljest lugesin üle ridade, ei salga, oli huvitav, tahtsin teada, mis vanadest lõpuks saab.
Raamat on väga filmilik, sellest saaks hea röövlifilmi paroodia kui ballasti vähemaks võtta. 
Raamatus tundub planeeritud kuritegevus ,teisiti seda nimetada ei saa, just selleks, mis teeb elu põnevaks  ja elamisväärseks. Lk. 26 „Ma tahan surra nooruslikuna ja nii hilja kui võimalik- aga ma tahan elada kärtsu ja mürtsuga nii kaua kui saan.“
Süümepiinu keegi eriti ei tunne, pangaröövis on abiks ka ühe vanuri poeg.
Isegi paroodia jaoks on röövid liiga üles haibitud, nagu olekski see möödapääsmatu viis oma elu-olu parandamiseks.
Kas ongi mõtet lotovõitu oodata, kui raharööv nii lihtne on?
Ei olnud tasakaalustavat vastaspoolt kuritegelikule tegevusele - politsei oli äpu, ja üksainus hea vanadekodu töötaja, seda oli vähe

No vot eeltoodu häiris mind raamatu juures. Kirikulaule vanad küll laulsid, aga unustasid, et sina ei pea mitte varastama. Seniilsetele vanainimestele annaks andeks, et nad oma eetilised tõekspidamised  ja kogu ausalt elatud elu unustasid, aga seniilsed vanakesed ei oleks kõige raamatus kirjeldatuga toime tulnud.


Sellest, mis Märthale, Taibule,  Rehale, Stinale ja Anna-Gretale vanadekodus ei meeldinud, annab aimu kiri, mille vanad raamatu  viimastel lehekülgedel  saadavad Rootsi valitsusele:
Lk. 363 "Valitsusele, kes saab midagi korda saata, ilma et teda maha hääletataks.
Ühing Eakate sõbrad on oma seaduse kohaselt väljakuulutatud aastakoosolekul  otsustanud  igal aastal annetada raha neile, kes seda vajavad. Raha võib kulutada vaid nendel eesmärkidel, mis on allpool loetletud.
Kõik vanadekodud restaureeritakse vähemalt vanglatega samale baastasemele vastavaks. Lisaks sellele peaksid seal olema kättesaadavad arvutid, juuksuri ja pediküüriteenus. Ekskursioonid ja inimlik suhtumine on nõutav.
Igas vanadekodus peab olema köök asjatundliku personaliga, kes valmistab kohapeal toidu värsketest toiduainetest. Klaas viskit enne söögikorda, veini või vahuveini toidu kõrvale tuleb serveerida neile, kes seda soovivad.
Vanadekodu elanikud peavad saama vabaduse tulla ja minna, nagu nad soovivad, ning õiguse ise otsustada, millal nad hommikul üles tõusevad ja millal õhtul magama lähevad.
Treeningvahendid ja spordisaal peavad olema kättesaadavad ja avatud kõigile ning igal vanadekodul peaks olema treener. Igaüks peaks tohtima juua päevas nii palju kohvi, kui soovib, saadaval peaksid olema küpsised ja pagaritooted neile, kes seda soovivad.
Enne kui keegi saab otsustusjõuga poliitikuks, peab ta olema pool aastat vandekodus praktikal.“

Teine kiri läheb lk. 365 läheb Politseile Stockholmis.
Armas Politsei,
Oleme lähedalt näinud ja osalenud teie raskes töös. Seetõttu tahame heameelega teid toetada. Minge Grand Hotelli Stockholmis ja uurige vihmaveetoru Cadier baari kõrval. Avage toru, millest te leiate raha täis sukkpüksid. Sisu kingime Politsei pensionifondile. Teil oli õigus. Kogu raha ei läinud kaduma. Õnn kaasa teie tulevases töös.
Sõbralike tervituseta
Pensionärikamp
PS! Sukkpüksid võite endale jätta.

Nagu arvate võite, komissar Strömbeck vanuritelt Lääne Indiast saanud kirja läbi, vandus  selle peale, kortsutas paberi kokku ja viskas prügikasti.