Gunilla
Gerland
„Päris
inimene“
2012
Eesti Autismiühing
Rootsi
keelest tõlkinud Hilde Mathilde Mattila
Toimetanud
Rutt Läänemets
256
lehekülge.
Väga
huvitav raamat neile, kes soovivad mõista ja aktsepteerida teistmoodi inimesi.
Mida
toob kaasa teistest erinemine? Mis saab
lastest, kes on teistmoodi kui teised?
Maailma
tunnustatumaid autismipsühhiaatreid Christopher Gillberg ütleb eessõnas, et Gunilla Gerlandi enese keel
avab mõistmiseks palju enam uksi kui ühe psühhiaatri erialane heietus.
Olen
ka varem lugenud raamatuid autistidest. Meenuvad Daniel Tammet’i „Sündinud sinisel päeval „ ja Mark Haddon’i
liigutav lugu „ Kentsakas juhtum koeraga
öisel ajal“. Autismihäiretega oli ka
peategelane Graeme C. Simsion’i „Nüüdisromaani“ sarja raamatus „Naiseotsing“.
Käesoleva
raamatu teeb eriliseks see, et Gunilla puue on varjatud. Diagnoosi saab ta alles
täiskasvanueas. Teda peetakse jonnakaks ja kasvatamatuks ning lasteaia- ja kooliaeg on talle püsiva raske depressiooni allikaks.
DAMP-
on sümptomite kompleks, mis väljendub ulatuslike tähelepanuhäiretena, keskendumisraskustena,
motoorika kontrollimise raskustena, keele- ja kõne kõrvalekalletena ja taju-
häiretena. Esineb protsentuaalselt
suurel hulgal kõikidest koolilastest ning poistel poole sagedamini kui
tüdrukutel. Pärilikkust esineb vähemalt pooltel juhtudest. Seisund võib tekkida
ka peale ajukahjustust looteeas, sünnitusel või esimestel eluaastatel. Umbes pooltel
juhtudel on täiskasvanueaks väga hea prognoos. Ülejäänutel püsib suur risk
psüühilise erinevuse ja sotsiaalse kohanematuse püsimiseks täiskasvanueas.
DAMP-il esineb küllalt sageli tugev seos õpiraskustega, sh düsleksiaga .
Mõned
katkendid Gunilla raskest teekonnast iseenda aktsepteerimiseni:
Lk.
140 „Ma olin väga üksik ja kannatasin
selle tõttu üha rohkem. Mind ei piinanudki nii väga üksindus, vaid pigem see,
kui võrdlesin end teistega ja soovisin olla normaalne, tavaline ja päris, nii
nagu nemad. Üksindus iseenesest- olla üksi iseendaga- oli kerge, palju kergem
oli olla üksi kui teistega koos. Kui ma joonistasin, lugesin, kirjutasin
luuletusi või vaatlesin ja uurisin asju, siis ei igatsenud ma kellegi järele.
Mul ei olnud kunagi vaja seda kõike kellegi teisega jagada. Selline mõte ei
tulnud mulle pähe. Sellele vaatamata oli tühjus minu igaveseks saatjaks;
millegi ebamäärase puudumine- selle tundega olin nii harjunud, et ma ei osanud
midagi muud ettegi kujutada.“
Lk.196
„Soovisin endiselt päris inimeseks saada
ja uskusin endiselt, et kui võiksin kellegagi paar olla, siis muutuksin
tõelisemaks. „
Lk.251
„ Kuidas ma sain nii fantastiliselt
terveks või vähemalt mitte nii vigaseks? Kuidas on võimalik, et paljud minu raskused on
muutunud nii palju kergemaks, et ma ei jätagi enam autistlikku muljet? Ma ei
tea. Ma ise ei tunne ennast nii fantastiliselt tervena, ma tunnen end küllaltki
ambivalentsena oma puude suhtes. Olen rõõmus selle üle, mis mul on , ja kurb
selle üle, mida mul ei ole. Ja mõnikord on nii, et see omadus, mille üle ma
rõõmus olen ja ilma milleta ma sugugi ei
sooviks olla - näiteks minu terav nägemine- võib omada ka pahupoolt, mis mind
kurvaks teeb. Ühest küljest võin tunda, et ei taha teiste moodi olla ning
leian, et mul on õigus teistsugune olla ja et see meeldib mulle, kuid teisest
küljest võin ikkagi igatseda saada päris inimeseks ja soovida, et võiksin
muutuda või et oleksin kellegi teisena sündinud.“
Ma loodan, et see raamat tuli mulle kasuks ja aitab mõista inimesi, kes tavapärase normaalsuse skaalal kõrvale kalduvad.
Autismi
kerge vorm -Aspergeri sündroom- on diagnoositud Susan Boyle’l. Videol
meeldetuletus tema imekaunist häälest ja piinlikust teistmoodi olemisest.