John Cranko ballett "Onegin" Estonias.

Onegin

John Cranko ballett Aleksandr Puškini ainetel

Koreograaf-lavastaja: John Cranko (Stuttgardi Ballett)

Pjotr Tšaikovski muusika, arranžeerija Kurt-Heinz Stolze (Saksamaa)

Maailmaesietendus 13. aprill 1965, Stuttgardi Ballett

Esietendus Rahvusooperis Estonia 19. märtsil 2015

Dirigent: Vello Pähn

Lavale seadnud Jane Bourne (Inglismaa)

Kunstnik: Thomas Mika (Saksamaa)

Valguskunstnik: Steen Bjarke  (Taani)

Kunstniku assistent: Diana Eckmann (Saksamaa)

Osades:

Denis Klimuk-jevgeni Onegin

Tatjana-Alena Shkatula

Lenski-Jonathan Hanks

Olga-Nanae Maruyama

Vürst Gremin- Anatoli Arhangelski

Tutvustusest:

John Cranko „Oneginil“ on 20. sajandi teise poole balletiajaloos oluline koht – see on üks vähestest täispikkadest balleti uudisteostest, mis tol perioodil loodud. John Cranko puutus Aleksander Puškini „Jevgeni Oneginiga“ kokku 1952. aastal, mil ta lõi koreograafia Tšaikovski samanimelisele ooperile. Tantsuversioon Puškini värss-romaanist sündis 1965. aastal Stuttgardi Balletile.

Loe veel

Olen näinud ooperit „Jevgeni Onegin“ laval 2 korda, Moskva Suure Teatri ettekandes külalisetendusel Madriidis ja Riia ooperiteatris. Lisaks veel MET Opera ülekannet  kinolinal, Anna Netrebkoga Tatjana osas

Vürst Gremini aaria ooperist „Jevgeni Onegin, laulab Ain Anger:

Kaheldamatult on tegemist ühega  mu  lemmikooperitest, kuid Estonias nähtud ballett ületas ooperielamuse. See oli nii kaunis!

Seejuures ei ole balletil „Onegin“ midagi ühist Tšaikovski ooperi „Jevgeni Onegin“ muusikaga. Balletis kõlab küll Tšaikovski muusika, kuid mitte ooperist. Kurt-Heinz Stolze arranžeeris balleti muusika Tšaikovski muusikakatketest: klaveripalade tsükkel „Aastaajad“, ooper „Tšerevitški“ (1885, eesti keeles tuntud kui „Kuldkingakesed“), avamäng-fantaasia „Romeo ja Julia“ ja sümfooniline poeem „Francesca da Rimini“.

Muusika on pigem kammerlik ja laseb tantsul särada, esile kerkivad juhtmotiivid ja kokkuvõtteks on ikkagi äratuntavalt Tšaikovski.

 Etendus oli tõepoolest väga kaunis, alates juba lavakujundusest ja kostüümidest.

Onegini blogist http://www.opera.ee/arhiiv/21419/  võib lugeda kostüümide kohta:

Kostüümides on kasutatud palju ehedat siidi, siid paneb balletikostüümi laval elama. Kleitides kasutatav siid on spetsiaalselt tantsukleitide jaoks disainitud, see on kahtpidi helklev. Ballistseeni tantsukleitide siid on enne Eestisse jõudmist sõitnud marsruudil Inglismaa-India-Inglismaa. Indiat külastas 220 m materjali selleks, et saada kuldniidiga tikitud! Eestis lihtsalt pole võimsust, et selline hulk materjali tikkida. Ühele ballikleidile läheb 15 m tikitud kangast, kokku on erinevaid kangakihte (tüll, organza, siid) ühes kleidis aga tervelt seitse, ehk 35 m. Ja nendes kleitides tantsitakse balletti! Meeste kostüümideski on kasutatud naturaalseid materjale, puuvillast ja villast kangast. Kokku valmistatakse “Onegini” jaoks 120 kostüümi. Kunstnik teab, mis on ilus, hea, hinnaline ja väärtuslik – see on tal juba viies “Onegin” kujundada.

„Onegin“ on üle pika aja esimene Estonia balletietendus, mida vaatasin. Sellest on kahju, kavatsen vea sel hooajal kõrvaldada. „Estonia“ balleti tase on väga kõrge, jällegi Onegini blogist: "Onegini” on saatnud edu esietendusest alates, tänapäeval on nõudmine selle järele isegi suurem, kui 70. ja 80. aastatel. 50 aastat tagasi loodud teost tuleb esitada muutmata kujul, esitusõigus antakse pärast trupiga tutvumist ja kindlaks tegemist, et sobivad – nii tehnika kui loomu poolest – tantsijad on olemas.

Ma ei tea balletiterminitest  suurt midagi, tõlgin EE abiga (pas de deux (pr ’kahe samm’), klassikalise balleti peaosaliste duett).

Pas de deux’d olid võimsad, eriti Tatjana ja Onegini lõpunumber, tõi pisara  silma.

Väga hea oli ka Gremini ja Tatjana  pas de deux viimases vaatuses, sellest kiirgas armastust, usaldust ja teineteise hoidmist rohkem kui ühegi ooperietenduse vastavast stseenist. Tants võimaldab tundeid ja kirge väljendada paremini kui laul!

Mõtlesin, kas sama elamuse saab ka vaataja, kes ei tea midagi loo aluseks olevast kirjandusteosest. Selle balletietenduse puhul küll, see on nii lihtne, puhas ja aru-saadav lugu ka siis kui „lugeda“ ainult tantsukeelt.

Tasub vaadata kõigil, kes ilule altid. Eriti hästi sobib neile, kes balletti kardavad, samuti esmakohtumiseks balletiga- kaunis muusika, hoogne tegevus, kirglik lugu, suurepärased kostüümid, kaunid noored tantsijad ja lühikesed vaatused kahe vaheajaga.

Võin kinnitada, et video ei suuda etenduse lumma edasi anda  ning Denis Klimuk ja Alena Shkatula Estonias on võluvamad !

Selle kuu luuletus.

Jaan Kaplinski

 See maailm, mis elab sinus.

 See maailm, mis elab sinus,

 mis sinuga ühte loodi,

 on sama vana kui sina

 ja veidi su enda moodi.

 See maailm sind peab kandma

 ja sina pead kandma maailma,

 ta on nii soe ja pehme,

 tal on kaks niisket silma.

 Kaks niisket lapsesilma,

 mis võtavad sinult rahu.

 Sa tunned, et kunagi enam

 sa oma maailma ei mahu

 Ja maailm enam ei mahu

 su sülle sooja ja varju.

 Nii on see ikka olnud,

 miks siis sa veel ei harju,

 et kõike ei saagi võtta,

 et kõike ei saagi anda,

 et vabadus on ja valu,

 mis tuleb sul endal kanda.

Laulavad „Indigolapsed“:

Susan Cain "Vaikne jõud"

Susan Cain

"Vaike jõud.

Introverdina maailmas, mis ei lakka rääkimast."

Inglise keelest tõlkinud Tõnu Ülemaantee

Kirjastus Varrak 2015

381 lehekülge.

Olen introvert, kes on terve elu teeselnud ekstraverti. Raamat pakub rõõmsat äratundmist, veendumust, et kuigi maailm on orienteeritud ekstravertidele, on ka introvertidel õigus jääda iseendaks. Ekstravert olla ei ole kohustuslik.

See raamat on introvertide piibel.

Lk. 47 on motoks:

„Juba ühiskond ise on ekstravertsete väärtuste õpetamine ning vaevalt on olnud teist ühiskonda, mis neid niisuguse visadusega jutlustanud oleks. Ükski inimene ei ole saar, aga kuidas küll John Donne piinleks, kui sageli ja millistel põhjustel seda mõtete nii tüütult korrutatakse.“

William Whyte.

Autor kirjutab, et kui lugejal õnnestub tänu sellele raamatule taibata olgu või ühtainsat asja, siis loodetavasti on see tundmus, et sul on õigus olla sina ise. 

Mulle raamat väga meeldis, lugesin selle läbi suure huvi ja süvenemisega, isegi märkused lõpus. Olen lugenud ka Äripäeva raamatut "Introvertne juht", aga äsjane oli parem.

Raamatus on kajastatud erinevaid vaateid. Mitte kõik psühholoogid ei toeta jagamist introvertideks ja ekstravertideks, vaid pakuvad teisi jaotusi. Palju on autorist endast, näiteks võttis ta osa Anthony Robbinsi  koolitusest, see koht oli päris lustakas lugemine. Ka mulle Anthony Robbinsi raamat „Sisemine jõud „ei sobinud. Heas usus kirjutatud eneseabi raamatud ei sobi kõigile ühtmoodi. Raamatus on huvitavaid lugusid intro- ja ekstravertidest, saab paljut teada. Näiteks on täiesti loomulik, et introvert eelistab kirjalikku suhtlust ja väljendusviis rohkem kui suuline. Mulle sobiks kui kohtumenetlus toimuks ainult kirjalikke seisukohti vahetades.

Autorgi õppis juristiks ja töötas selles ametis. Sellest ajast arvab ta nii:

Lk. 249 „Mul kulus peaaegu kümme aastat arusaamiseks, et juura pole kunagi olnud minu isiklik projekt, isegi mitte sinnapoole. Tänasel päeval võin ma kõhklematult öelda, mis seda on: minu abikaasa ja pojad, kirjutamine.“ Autor nimetab end pagulakseks Wall Streeti õigusbüroos.

Vana tõde, tee seda, mis on sulle südamelähedane ja sa õnnestud. Autoril on kolm soovitust isikliku projekti õnnestumiseks.

Lk. 249. „Oma põhiliste isiklike projektide kindlakstegemiseks on minu meelest kolm sammu:

1.        Mõtle sellele,mida sa lapsena teha armastasid.

2.        Pööra tähelepanu tööle, mis on sinu jaoks külgetõmbav.

3.        Mida sa kadestad?“

Leheküljel  24 pakub autor lühikese testi, kui sa pole kindel, kuhu sa introvertsuse-ekstravertsuse skaalal sobitud, saad end hinnata.

Olen pikalt mõelnud sellele, miks ma ei oska õnnestumiste korral suurt  rõõmu tunda, või vähemalt seda nii väljendada, et teisedki aru saaksid kui õnnelik või rõõmus ma olen. Autor kirjutab hüvitisetundlikkusest. Ekstraverdid on hüvitisetundlikumad, kusjuures introverdid pööravad rohkem tähelepanu hoiatusmärkidele. Ekstraverdid kalduvad kogema introvertidest rohkem naudingut ja erutust-emotsioone, mis aktiveeruvad mõne soovitud hüve  tagaajamisel või kättesaamisel. Ekstraverdid leiavad end tihti emotsionaalses seisundis, mida autor nimetab surinaks. Infot edastavad hüvitise võrgustikus neurokemikaal –dopamiin, introvertide hüvitissüsteem reageerib dopamiinile vähem. Autor toob välja surina head ja halvad küljed. Ta võrdleb introverte ja ekstraverte, mitte selleks, et tõestada, ühed on  paremad kui teised, vaid selleks, et näidata, introvert ei ole halvem kui ekstravert. Maailma vajab mõlemaid.

Raamatus kirjeldatakse varjatud ja teeseldud ekstravertsusest. Kuidas on võimalik, et mõned pseudoekstraverdid tõeliste ekstravertide näitajatele nii lähedale jõuavad. Miks käitumislekked neid välja  ei anna? Kui palju on inimene võimeline oma loomuse vastaselt toimima, kas see on silmakirjalikkus?

Tuleb välja, ett need introverdid, kes olid edukalt esinevad ekstravertidena, said kõrgeid punkte ühe joone puhul, mida psühholoogid nimetavad enesejälgimiseks. Enesejälgijad on osavad kohandama oma käitumist sotsiaalse olukorra nõudmistele.

Lk. 244 „Kui tahad teada, kui tugev enesejälgija sa oled, siis siin on mõned küsimused Snyderi enesejälgimise skaalalt:

Kui sa täpselt ei tea, kuidas mingis sotsiaalses olukorras käituda, kas jälgid siis eeskujuks teiste käitumist?

Kas sa küsid filme, raamatuid või muusikat valides sageli oma sõprade nõu?

Kas sa käitud erinevate s olukordades ja seltskondades sageli nii nagu oleksid hoopis teine inimene?

Kas teisi inimesi on sinu arvates kerge jäljendada?

Kas sa suudad teisele silma vaadata ja ausa näoga valetada, kui see toimub õiglasel eesmärgil?

Kas sa petad mõnikord inimesi nii, et oled nendega sõbralik, kuigi tegelikult nad sulle ei meeldi?

Kas sa etendad sõud, et inimestele muljet avaldada või nende meelt lahutada?

Kas sa jätad mõnikord teistele mulje, et koged tegelikkusest sügavamaid emotsioone.

Mida rohkem vastasid „jah“, seda tugevam enesejälgija sa oled.

Kas sinu käitumine väljendab tavaliselt sinu tõelisis sisemisi tundeid, suhtumisi, uskumusi?

Kas sa leiad, et suudad väidelda ainult nende ideede poolt, mida sa usud?

Kas sa keeldud muutmast oma arvamust või toimumisviisi selleks, et teistele meeldida või nende soosingut võita?

Kas sulle ei meeldi improviseerida või mõistatusi lahendada?

Kas sul on raske muuta oma käitumist, et erinevate inimeste ja olukordadega sobituda?

Mida rohkem sa kaldusid teisele küsimuste kompleksile vastama „jah“ seda nõrgem enesejälgija sa oled.

Kas enesejälgimine on teisisõnu silmakirjalikkus?

Autori sõnutsi vajavad introverdid, eriti need, kes kohandades end maailmaga teesklevad ekstraverte, toibumisnišsi.

Raamatu lisadeks on lugeja teejuht; lugemissoovitus; introverdid kirjanduses; veel mõtlemist lugejale; nõuandeid introvertse lapse vanematele ja nõuandeid haridustöötajatele.

Lk. 301 Põhiline on armastus, seltsivus ei ole kohustuslik. Pea kalliks oma kõige lähedasemat ja armsamat. Tööta koos kolleegidega, kes sulle meeldivad ja keda sa austad. Otsi uusi tutvusi nendega, kes võiksid langeda eelmainitud kategooriatesse või kelle seltskonda sa lihtsalt naudid. Ja ära muretse ülejäänud inimestega suhtlemise pärast. Suhted teevad kõiki õnnelikuks, sealhulgas ka introverte, aga mõtle pigem kvaliteedile kui kvantiteedile.

Selge see,et inimesed ei jagune mustvalgelt ainult ekstravertideks ja introvertideks,

on väga palju halle varjundeid . "Vaikne jõud" on raamat neile,  kes end vahest maailmas võõrana tunnevad. 

Carin Mannheimer "Viimasel minutil" Draamateatris

„Viimasel minutil“

Carin Mannheimer

Lavastaja Aleksander Eelmaa

Kunstnik Krista Tool (külalisena)

Valguskunstnik Priidu Adlas (Vaba Lava)

Muusikaline kujundaja Lauri-Dag Tüür (külalisena)

Tõlkinud Anu Saluäär-Kall

Osades Kaie Mihkelson, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Markus Luik, Raimo Pass ja  Harriet Toompere.

Kolm vanadaami, üks neist lesk, teine abielukriisis ja kolmas pole kordagi abielus olnud. Ühe peategelase kaks tütart.  2 meest ka: värske leskmees ja homost sotsiaaltöötaja. Selline tegelaste galerii.

Kolme vanadaami, teksti kohaselt kõvasti üle 80 eluaasta, mängisid ca 20 aastat nooremad daamid. Eks see vanaduse mängimine lisas etendusele kõvasti vürtsi. Kohati tundus, et Ülle Kaljuste mängib üle, aga kui järele mõelda, olen kuraasikaid vanadaame näinud nii meil kui mujal. Kaie Mihkelson tundus 11. reast liiga noor ja kõbus, aga ka eakaid vanadaame on piisavalt.
Mind siiksi häiris Ülle Kaljuste mängumaneeri kohatine sarnasus Ita Everiga, olgu see siis taotluslik või mitte. 

Kui kasuka selga pani, siis Ever mis Ever. 
Kõige mõnusam oli  memmelik Maria Klenskaja. Lisaks tekstile kõik need peapöörded, grimassid, liigutused, kõik oli Klenskajal paigas.

Sel aastal mängitakse lavastust suures saalis, eelmisel aastal väikeses saalis. Arvan, et väikse saaliga läks kaduma suur osa etenduse intiimsusest ning tagumistest ridadest  vaadates lähevad kaotsi näitlejate näoilmed, pilguvahetused, mikrotasand ühesõnaga. Sellest on kahju.  Aga eelmisel hooajal ei olnud piletit võimalik saada, nüüd tänu suurele saalile on.

Oli huvitavaid stseene, näiteks  lambipirni vahetamine tangomuusika saatel. Lavaline liikumine oli täpselt välja timmitud, kõik need toetamised, tõstmised ja lohistamised.

60 + aastaselt on etenduse vaatamine nagu tõtt vaatamine oma tulevikuga. Veel on aega midagi ümber sättida.  Tõenäoliselt sain naerda rohkem kui nooremad teatrikülastajad, seda  suuresti  tärkavast äratundmisrõõmust. Andekas ja vaimukas tekst. Lustakas õhtu on garanteeritud. Paneb mõtlema ka, vähemalt vanemaid inimesi, ehk ka nende tütreid. „Millal muutuvad emad oma tütardele koormaks“, küsib Marianne.

Ise läksin vaatama abikaasata, koos sõbrannaga, mõtlesin, et naiste tükk, aga sobib ka meestele.

Tasub lugeda, mida Pilleriin Purje „Sirbis“ kirjutas. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/vananemise-talutav-kergus/

John Grisham"Hall mägi"

John Grisham

„Hall mägi“

Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann

 Toimetanud Ingrid Eylandt-Kuure

Kirjastus Varrak 2015

392 lehekülge.

Kas olen mina Grishamist väsinud või on Grisham väsinud, kuid „Hall mägi“ ei  köitnud. Raamatu võib rahus suvalisel kohal pooleli jätta ja mõne aja pärast edasi lugeda. Raamat ei haara, põnevust on vähe. Kuigi tutvustuse järgi võiks ainest olla suurepäraseks raamatuks:

Saage tuttavaks John Grishami uue kangelanna Samantha Koferiga. On 2008. aasta ja Samantha Koferi karjäär hiiglaslikus Wall Streeti õigusfirmas on täies hoos. Üle öö saabub aga majanduslangus ja Samantha läkitatakse sundpuhkusele. Siiski kuulub ta nende „õnnelike“ sekka,  kellele pakutakse võimalust töötada ilma palgata õigusabikliinikus. Lisaks eksisteerib õhkõrn võimalus, et aasta pärast saab ta oma vana koha tagasi.

 Nii kolibki Samantha oma Manhattani elamisest Virginia osariiki Apalatši mägede keskele 2200 elanikuga Brady linna. Linna õigusabikliiniku juht on sünnist saadik Bradys elanud Mattie Wyatt, kes õpetab Samanthale, kuidas aidata „tõeliste muredega tõelisi inimesi”. Samantha koostab esimest korda oma karjääri jooksul hagi, näeb tõelist kohtusaali seestpoolt, saab kohtunikult noomida ja kuuleb ähvardusi kohalikelt elanikelt, kelles suurlinnajuristi saabumine erilist vaimustust ei tekita. Ja ta saab teada ka seda, et nii nagu teisedki väikelinnad, varjab Brady rohkem kui ühte suurt saladust.

 Uus töökoht viib Samantha kivisöe kaevandamise süngesse ja ohtlikku maailma, kus rikutakse sageli seadusi ja põlastatakse eeskirju, kus kogukonnad on lõhenenud ja maa ise söetootjate rünnaku all. Vägivald on kõikjal õhus ja mõne nädala pärast avastab Samantha, et ta on kistud surmatoovate tagajärgedega kohtuasja. 

Peategelane Samantha Kofer on kuidagi puine ja ebausutav, meespeategelased õnnestuvad Grishamil paremini.

Mis mulle raamatus meeldis oli Apalatši mägede ja söe kaevandamise kirjeldus ning keskkonnateema. Kriminaalromaani ja kohtudraamana puudus raamatul varasemale Grishamile nii omane teravus ja sära.

Tegemist on Grishami 29. romaaniga.  20.oktoobril 2015 on välja on kuulutatud uue raamatu „Rogue Lawyer“ ilmumine. Loodan parimat, aga ka andekaim kirjanik ei suuda lõpmatult positiivselt üllatada. 

Kui peaksin oma raamaturiiulil Grishami edetabeli koostama, siis esimesed 15 raamatut jagavad I-III kohta. Kui hoobilt lemmikud nimetada, siis "Amnestia", "Vennad", "Vihmameister", "Isepäine vandekogu", "Firma" ja "Aguliadvokaat". Need on raamatud, mida teises elus loeksin uuesti.

"Arvo Pärt- isegi kui ma kõik kaotan" kinos.

«Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan »

Dokumentaalfilm

2015

Režissöör Dorian Supin

Stsenaarium  Dorian Supin

Produtsent  Reet Sokmann

Operaator  Dorian Supin

Pärast filmi sõitsin autoga 45 minutit koju, mitte linnas vaid maanteel metsade vahel. Peaaegu samasugune tee kui filmis eksponeeriti. Saatjaks A. Pärdi muusika, Klassikaraadio ülekanne Pärdi päevade avakontserdilt Noblesseri valukojast.

Oli imepärane tunne. Oli just nii nagu filmis Arvo Pärt ütles, et kui oled kogenud midagi ilusat, tahad sellega veel mõtetes olla, ei taha sellest lahti lasta  ja ei taha, et miski tuleks segama.  Filmis oli koht, n.ö. film filmis- lõppes Arvo Pärdi teose ettekanne- dirigent kummardas ja lahkus –vaikus; koor lahkus-vaikus ja alles minutite möödudes vallandus aplaus. Hoida kaunist hetke, mitte lahti lasta.

Oli ilus õhtu, vaatamata paduvihmale.

Film oli hea, nii head ei osanud oodatagi. Arvasin nägevat tavalist dokumentaal-filmi: loomingust, eluloost, perest jne. Ikka ja jälle suudab filmikunst mind üllatada. Film oli kokku pandud erinevatest kildudest. Arvo Pärdi koduse arhiivi fotodest, videotest ja Arvo Pärdi keskuse materjalidest. Kandvaks teljeks Arvo Pärdi vestlus Immo Mihkelsoniga  helilooja vanu töövihikuid lehitsedes. Ühest noodi-vihikust on pärit ka ilus fraas, mis filmile nime andis :"Ja kui ma kõik kaotaks“. „Kas see tähendab, et sellel kõigel ei ole üldse mingit väärtust? Ka väärtus on hoopis mujal?“ arutles helilooja.

Film tutvustas suurt heliloojat väga inimlikust aspektist, pere keskel lastelastega, armastatud abikaasaga,ikka heatujuline ja avala naeratusega.

Maailma enim mängitud elav klassik on sügavalt vaimne ja religioone inimene, teda kuulata ning temaga kaasa mõelda on nauding.

Helilooja tuletas meelde vajadust vaadata rohkem enda sisse. Ütles, et kõige tundlikum on hing, järgmine hääl. Muusika on minu sõber, ta on kui hästi haritud põld.

Kes kord Arvo Pärdi muusika võrku on langenud, see sealt enam välja ei saa ja ei tahagi.

Kõikide aegade Eesti parimaks klassikaplaadiks valitud „Tabula rasa“ plaadilt valisin kuulamiseks osa „Ludus“- see kannaks meid kui tähtedevahelisse ruumi ja millist rahu see tekitab.

Pärdile pühendatud kuju Rakvere keskväljakul „Noormees jalgrattaga muusikat kuulamas“.  Avamisel ütles Rakvere linnapea Andres Jaadla: Rakvere linnapea Andres Jaadla sõnul on tegu monumendiga unistustesse uskumisele. "Samas on see kuju Rakvere linnarahva tänuavaldus Arvo Pärdile selle eest, et olles täna maailmainimene, on ta jäänud oma südames tänaseni selleks siiraks väikeseks Rakvere poisiks, kes siin Turuplatsi künklikul munakivisel sillutisel jalgrattal ümber posti tiirutas ning enda südames oma unistust kandis - unistust saada heliloojaks".

Anya von Bremzen "Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes"

Anya von  Bremzen.

"Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes. Mälestusi toidust ja igatsusest"

Inglise keelest tõlkinud Kreet Volmer

Toimetanud Siiri Rebane.

Kirjastus „Tänapäev“ 2014

375 lehekülge.

Mulle meeldivad raamatud toidust. Aga nagu tutvustuses öeldud, ei ole see raamat ainult toidust.

Ja hea, et raamat ei ole ainult toidust, vene köögi austaja ma ei ole. Aga raamatu lõpus on ka toiduretseptid, näiteks kulebjaaka, pliinide ja lisaks vene toitudele veel  „vennas-rahvaste“ toitude retseptid.  

Seda raamatut lugeda oli nagu korrata põhikooli ja keskkooli ajaloo kursust. NSV Liidu ajalugu seotult toiduga. Alates Lenini sõjakommunismist ja NEP-st, läbi näljahädade, Hruštsovi maisimaania ja Gorbatšovi kuiva seaduse kuni Putini 2011 võidupüha paraadini. Huvitav lugemine. Autor on intelligentne, vaimukas ja põnev, halastamatu ajaloo lahkaja.

Anya von Bremzen juudi- vene päritolu auhinnatud toiduajakirjanik sündis 1963. aastal Moskvas. 1974. aastal emigreerus koos emaga Ameerikasse. Ta on mitme kokaraamatu autor ja auhinnatud kolme James Beardi auhinnaga. Kuulsin just „Maitse „ saates, et James Beardi auhind on nagu kokakunsti Nobel.

Raamat lõpeb 2011 aastal kui autor väisab Moskvat ja teeb teoks oma lapsepõlve unistuse, külastab Lenini mausoleumi. See tõi mulle meelde enda mausoleumi külastuse. Sõitsin rongiga koos teiste „Sädeme“ ja “Pioneeri „ kirjasaatjatega Artekki üleliidulisele kirjasaatjate kokkutulekule. Moskvas oli peatus, jalutasime Punasel väljakul sooviga Leninit näha. Kuna pakkide hoiuruum oli kinni, panime oma kompsud mingi laternaposti najale ja asusime järjekorda. Hilistalvisel sombusel päeval järjekord väga pikk ei olnud. Mind üllatas kõige rohkem see, et Lenin oma klaaskirstus oli nii väike, nagu jupats. Aga toona oli uhke tunne küll, et Lenin nähtud. Kõik pioneeride laulud, mida autor raamatus meenutas, olid mulle ka tuttavad. Keskkooli lõpus käsin sõbraga rahvamajanduse saavutuste näitusel, tõsi sellest meenus vaid viljavihku kõrgel hoidev hiigelsuur üleni kullatud kolhoositar. See-eest on väga hästi  meeles imehea Kiievi kotlet kullatud interjööriga restoranis „Praha“, kuhu pärast pikas järjekorras seismist ja pistist šveitserile, sisse pääsesime. Nii palju unustuse hõlma peidetud mälestusi, mida raamat äratas.

Üks stiilinäide ka. Autor kirjutab kaks lehekülge järjekordadest, tema vanemad tutvusid järjekorras:

Lk. 153 „Keskmine homo sovieticus veetis järjekordades seistes kolmandiku või poole oma tööle mittekuuluvast ajast. Järjekord oli kui eksistentsiaalne  jalakäijate sild, mis ületas kuristiku isikliku soovi ja kollektiivse saadavuse vahel, mille dikteeris tsentraliseeritud jaotuse kapriis. Ühe sotsioloogi sõnul oli see kui valitseva sotsialistliku reaalsuse vorm, adrenaliinirohke hasartmäng, teatud nõukogude-pärane saatus. Või võtkem järjekorda kui metafoori kodaniku eluteest- alates järjekorrast sünni registreerimiseks ja lõpetades ootenimekirjas korraliku hauaplatsi saamiseks. Mulle meeldib ka järjekorra tõlgendus kui „justkui kiriku surrogaat“ nagu see kõlas essees, mille kirjutas enfant terrible Vladimir Sorokin, postmodernist, oma absurdiromaanis „Järjekord“, mis koosnes eranditult vaid järjekordade dialoogide fragmentidest, omalaadi dialekti näidis, mille põhisõnaks oli paljukannatanud „seisma“.“

Üks Brežnevi ajastu anekdoot ka: Arenenud sotsialismi kuus paradoksi: 1) puudub töötus, kuid keegi eitööta; 2) keegi ei tööta, kuid produktiivsus kasvab; 3) produktiivsus kasvab, kuid kauplused on tühjad; 4) kauplused on tühjad, kuid külmkapid on täis; 5) külmkapid on täis, kuid rahul pole keegi; 6) rahul pole keegi, kuid kõik hääletavad poolt.

Nii oligi, aga raamatu vaimukus on küllap mõistetav neile, kes ise on sellest ajast puudutatud.