Selle kuu luuletus

Lugesin, et järgmisel aastal täitub Betti Alveri luulekogu "Tähetund" ilmumisest 50 aastat ning sel puhul  on Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond koostöös Prima Vistaga alustanud projekti "Luulest lauludeks", mille tulemusena viisistab rock-bänd Põhja Konn kaheksa luuletust nimetatud Alveri kogumikust.

„Selle ilma igav kainus

rõhub nagu raudne soomus -

kõigesse, mis väär ja ohtlik,

kiindub kirglikult mu loomus.

Joobumuses, viirastustes

mind ei köida kirev kude,

kuid ma tean, maailma  raskus

läheb lendu kord kui ude.

Linnad varisevad tolmuks,

kividelt sööb kirja vesi,

mõtlejate lagipähe

teevad herilased pesi.

Elu nagu hiiglakotkas

ootab kõrgel, kuni kooled,

säält ta kohisedes alla

toovad saagina mu nooled.

Tema mustast lihast saavad

kiskjad kuningliku sööda,

aga suled, tiivasuled

kannavad mind surmast mööda“.

Michel Houellebecq "Kaart ja territoorium" Eesti Draamateatris

Michel Houellebecq

„Kaart ja territoorium“

Esietendus 29.12.2015 Eesti Draamateatri suures saalis

Tõlkinud Indrek Koff

Lavastus Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater)

Dramaturg Eero Epner (Teater NO99)

Lava Liisi Eelmaa

Kostüüm Jaanus Vahtra

Muusika Hendrik Kaljujärv

Valgus Triin Suvi

Video Emer Värk

Foto Paul Kuimet

Kaamera Jekaterina Abramova

Osades:

Hendrik Toompere jr – Jed Martin;

Lembit Ulfsak-Isa;

Pääru Oja-Noor Näitleja;

Jaan Rekkor-Vana Kunstnik;

Ülle Kaljuste-Galerist

Piret Krumm- Noor Kunstnik

Indrek Sammul-Töömees, Detektiiv;

Elina Netšajeva (külalisena)- Olga

Lavastus "Kaart ja territoorium" põhineb Michel Houellebecqi samanimelisel romaanil, Raamatu kohta tasub lugeda siit: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kaart-on-huvitavam-kui-territoorium/

Kasutatud on ka lõike Houellebecqi romaanidest „Elementaarosakesed“, „Võitlusvälja laienemine“ ja „Saare võimalikkus“. Olen kõiki lugenud, välja arvatud uusim – „Saare võimalikkus“. Arvan, et etendust on parem vaadata neil, kes  Houellebecqi  lugenud või, kes pole viitsinud küll lugeda, kuid teavad, millest ta kirjutab ja kuidas. No ikka elust, ilust, surmast, kunstist, vanadusest ja muust  olulisest. Aga jah, tähtis on see, kuidas ta kirjutab.

Igatahes juba saali astudes, lava on vaataja ees alasti, eesriiet ees ei ole, on selge ,et see siin on teistmoodi teater, see on Houellebecq!

Mulle etendus väga meeldis ja tundsin uhkust, et selline lavastus Draamateatris sündis. Aga ma ei ole valmis sellest rohkem kirjutama, mitte veel, see vajab settimist. Tahaksin enne läbi lugeda kavalehelt intervjuu Houellebecqiga. Ma tõepoolest loeksin meelsasti kutseliste retsensioone, nii et jätan oma diletantliku kirjutamata.

Tutvustusest

Lavastuse keskmes on Jed, kes teeb peadpööritavat karjääri kunstnikuna. Jedi ümber koonduvad inimesed, keda võiks nimetada osakeseks "kunstimaailmast". On galeristid ja kunstnikud, teiste seas ka kaunitar Olga. Koos räägitakse kunstist, ilust ning maailmast, ühiselt lähenetakse keskeale ja vanadusele. Seda rütmi katkestavad Jedi jaoks vaid ühiselt veedetud vaikuse ja nõutusega täidetud hetked pensionile läinud isaga. Kõik elavad rahulikku, kuid rõõmutut elu. Ja siis toimub mõrv.

Tegevus leiab aset Prantsusmaal, demokraatliku ja humanistliku Euroopa sünniriigis. Keset šansoone, lõputuid kohvikuvestluseid, maitsekat veini, Tour de France'i ja nüansirikast erootikat peidab ennast aga mitte meie maailma tulevik, vaid juba minevik. Kõik on juba ammu tehtud.

Michel Houellebecq on nüüdisaja valusaim kirjanik, kelle skalpell lõikab lahti valge keskealise eurooplase maailma ning enesepilti. "Inimene" on see, kellega Houellebecq jaksab väsimatult tegeleda. Mõned on nimetanud teda nüüdisaja kirjanduse suurimaks huligaaniks, küünikuks ja pessimistiks. Teised aga ütlevad, et Houellebecq on võib-olla meie aja suurim humanist, kellel on öelda midagi väga olulist. Houellebecq ise lõpetab ühe oma romaani sõnadega: "Ajal, mil selle liigi viimased esindajad on jäädavalt lahkumas, tundub meile õiglane avaldada inimkonnale viimast au; avaldada au, mis ka ise kord kustub ja mattub jäägitult ajaliiva alla; ometi on vaja, et see auavaldus saaks vähemalt kordki teoks."

Tutvustuses nimetatud mõrvale ei tasu eelnevalt mingit tähtsust omistada, see ei ole mingi krimilugu.  Mõrv on pigem selline kunstiline ja lavakujundusele ainest andev element, pigem kõrvaline liin.

Lavakujundus, videod, fotod need on ise juba väärt vaatamist, ka siis kui tükist midagi aru ei saa. Ja Klassikatähtedest tuttav võrratu Elina Netšajeva ning tema prantsuskeelne laul. Seda tasub kuulata. 

Leidsin Elina Netšajeva sellise video:

Ma siiski käisin teatris seekord pojaga, kartsin, et abikaasale oleks see etendus liig- ja õigesti tegin.

Jon Kabat-Zinn "Sa oled alati kohal"

Jon Kabat –Zinn

„Sa oled alati kohal“

Teadveloleku meditatsioon igapäevaelus.

Inglise keelest tõlkinud Kaja Klaas

Varrak 2015

248 lehekülge

Parim raamat mediteerimisest, mida olen lugenud ning ainus raamat mediteerimisest, mille olen lõpuni lugenud. Tõenäoliselt tahaksin seda raamatut veel mõnikord lahti lüüa, vist kingin endale jõuludeks.

Kas või järgmise lõigu pärast lk. 48 „Arvamus, et sa ei ole võimeline mediteerima, on peaaegu sama kui arvata, et sa ei ole võimeline hingama, keskenduma või puhkama. Peaaegu kõik suudavad kergesti hingata. Ja kui tingimused on sobivad, suudavad peaaegu kõik keskenduda, kõik suudavad puhata.

Inimesed ajavad mediteerimise sageli segi lõdvestumise või mõne muu erilise seisundiga, kuhu tuleb jääda või mida tuleb tunda. Kui proovid korra-paar, ei jõua kuhugi ega tunne midagi erilist, arvad, et oled üks neist, kes seda ei suuda.

Aga mediteerimine ei tähenda, et pead midagi mingil kindlal moel tundma. See tähendab tundmist, nii nagu  sa tunned. See ei tähenda meele tühjendamist ega  vaigistamist, kuigi vaikus tõepoolest mediteerides süveneb ja seda võib kindlasti arendada. Eelkõige tähendab mediteerimine laskmist meelel olla nagu ta on, ja mingil määral arusaamist, kuidas ta sel hetkel on.“

Väga head tsitaadid, näiteks Kabirilt, Thoreau „Waldenist“ või hoopis järgnev  Rainer Maria Rilkelt:
„Niipea kui inimene mõistab, et isegi kahe lähedasima inimese vahel püsib lõputu vahemaa, võib sellest välja kasvada suurepärane kooselu, kui neil õnnestub armastada seda kaugust, mis laseb näha teist tervikuna taevalaotuse taustal.“

Hea raamat sellest, kuidas olla kohal, siin ja praegu. Autori õpetuse järgi võib ka väikelaste kasvatamist võtta kui zen praktikat väikese Buddha juhtimisel. (Valmistun vanaema ametiks.) Autoroolis mediteerida? Võib, kui see tähendab kohalolekut, tähelepanemist, mis on teel ja tee kõrval. Siinjuures ma pean silmas muidugi ennast, kes enamus aega sõidab tühjal maanteel ja on oma mõtetega , alati ei teagi millistega, nii ametis ,et ei märkagi - mets on vahepeal lehed maha visanud. 

Minu "Sirp" 48. nädal.

48. nädala „Sirp“

Lugeda oli nii palju.

Aga välja valisin need:

Mathura „ Sügis meis enestes“

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/sugis-meis-enestes

„Kui lakkame arvestamast looduse rütmidega , on oht, et läheme ka ise rütmist välja: üritame õitseda siis, kui oleks aeg viljuda, või võrsuda seal, kus peaksime taanduma.“

„Kas looduse kulg on asi iseeneses või väljendub selles ka mõni sügavam, eksistentsiaalne printsiip, mis puudutab vahetult  ka meid? Ja kas siis, kui võtaksime omaks meid ümbritseva looduse loogika, pääseksime kergemini oma pingetest? Kas peaksimegi joonduma looduse järgi, ja seda mitte ainult pragmaatilisel  tasandil (mis töid mis aastaajal teha jne. ) vaid ka vaimselt -otsideski endas piltlikult öeldes kevadet, suvel suve, sügisel sügist? Tagaks see meie elus harmoonia?

Mulle meeldib kui küsitakse, paneb mõtlema.

Tuul Sepp „Surma eemaletõukav ligitõmbavus.

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/surma-eemaletoukav-ligitombavus

„Surm mõjutab paradoksaalsel kombel meie elu rohkem kui arvata oskame.

Inimese puhul polegi niivõrd kummaline see, miks me ükskord ära sureme, vaid miks me üldse nii kaua elame“.

„Inimese puhul ei olegi niivõrd kummaline see, miks me ükskord sureme (kõik looduses sureb), vaid miks me üldse nii kaua elame. Looduses on pärast sigimisea möödumist kaua elamine üsna erakordne nähtus. Naistel on aga pärast sigimisea möödumist sageli veel pool elu ees. Klassikaliselt on seda nähtust seletatud nn vanaema hüpoteesiga, mille järgi menopausis naised aitavad suurendada oma lastelaste ellujäämust ning seetõttu jõuavad sigimiseajärgset eluiga pikendavad geenid ka loodusliku valiku „nägemisulatusse“.

A. E. Hotchner "Armunud Hemingway"

A. E. Hotchner

"Armunud Hemingway. Tema enda lugu"

Inglise keelest tõlkinud Krista Suits

Toimetanud Elo Lindsalu

Kirjastus „Varrak“

160 lk

Tutvustusest:

Juunis 1961 külastas A. E. Hotchner St Mary haigla psühhiaatriaosakonnas oma vana sõpra Ernest Hemingwayd. See jäi nende viimaseks kohtumiseks: mõne nädala pärast lasti kirjanik koju, kus ta võttis endalt elu. Sellest viimasest vestlusest sai ühtlasi lõpp-peatükk loole, mida kirjanik oli jutustanud peaaegu kümne aasta vältel.

Aastate jooksul oli Hemingway talle omasel pragmaatilisel moel rääkinud Hotchnerile üksikasjalikult nii oma afäärist, mis hävitas tema esimese abielu, romantilistest Pariisi-aastatest kui ka sellest, kuidas ta jäi ilma Hadleyst – naisest, keda võis aimata pea kõikides Hemingway loodud kirjanduslikes naistegelaskujudes ja keda ta otsis taga kogu ülejäänud elu. Juttu tuli ka seiklustest, mis tegid kirjaniku legendaarseks - sellest, kuidas ta jumalakojas impotentsusest vabanes, Aafrika metsades lennuõnnetuse läbi elas ning mõne aja pärast välja ilmus, ühes käes punt banaane ja teises pudel džinni, kuidas F. Scott Fitzgerald talle armuasjus nõu andis ning ta Josephine Bakeriga öösel šampanjat jõi. Lõbusate seikade kõrval pajatas kirjanik ka oma inimlikest eksimustest ja elust pärast kaotatud armastust. E. Hotchneri mälestusteraamatus „Armunud Hemingway“ näeme unustamatut maailmakirjanduse suurkuju sellisena, nagu tundsid teda vaid vähesed.

 Ameerika kirjanik ja ajakirjanik Aaron Edward Hotchner oli Ernest Hemingway kauaaegne sõber. Mõni aasta pärast suure kirjaniku surma kirjutas ta raamatu „Papa Hemingway” (e.k 2002), mis põhines diktofoniga salvestatud ja märkmikutesse ümberkirjutatud vestlustel. Kuna advokaatide arvates oli käsikirjas liiga palju plahvatusohtlikku materjali, siis ilmus raamat tugevasti kärbituna. Hotchner hoidis aga kõik välja praagitud tekstid alles ja lisas neile veel hulga uusi. Pärast seda, kui tema sõbra kohta käivad FBI salastatud materjalid avalikkusele kättesaadavaks tehti, otsustas ka Hotchner oma salajas hoitud mälestused avaldada.

Armas väike raamat. Kodusel öökapil on lugemisjärjekorras raamatute virn juba nii kõrge, et enesele aru andmata olen hakanud hindama raamatuid, mille lehekülgede arv väiksem.

Stiilinäide lk. 149:

„On rõhutatud, nagu oleksin ma kogu elu surma taga ajanud. Kui oled veetnud kogu elu, püüdes surma iga hinna eest vältida, laskmata tal seejuures ometi enda üle irvitada ja uurides teda, nagu uuriksid ilusat lõbutüdrukut, kes võib sulle vähimagi süümepiinata otsa peale teha – vähem jama ja vähem tööd –, siis võib öelda, et oled teda tundma õppinud, aga mitte taga ajanud. Sest elu on sulle õpetanud, et kui ajad teda taga, siis saad ta kätte, ning sa tead nagu kõik teisedki, et ta annab sulle ravimatu haiguse. See on kõik, mida ma arvan eluaegsest surma tagaajamisest. Surm pole midagi muud kui tavaline hoor.”

 

 Mulle meeldis taas üks pilguheit Hemingway elule ja tema naistele, kuigi üht-teist varem ka loetud (sama autori „Papa Hemingway“ ja Boriss Gribanovi „ Hemingway“).  

Selles raamatus kirjutab Hotchner  et ei võtnud omal ajal tõsiselt Hemingway hirmu, et FBI  teda pidevalt jälitab  ning pidas, nagu teisedki, seda kirjaniku luuluks.  FBI poolt 1983. aastal avalikustatud dokumendist aga selgus, et kirjaniku jälitati alates 1940 ndest aastatest.

Hemingwayst sai minu lemmikkirjanik juba varakult.  Mäletan, et olin maru uhke kui  põhikooli kirjanduse õpetaja ühe mu kirjandi kohta ütles, et tuletas talle  meelde „Vanameest ja merd“.  Keskkoolis lugesin kõike, mis selleks ajaks tõlgitud.

Hemingway oli  kirjandusmaailma jõhker kangelane, nagu  siin loetud raamatus öeldi, aga see kuidas ta kirjutas,  läks  keskkoolitüdrukutele hinge.   Tema napp dialoog tundus kohustusliku kirjanduse eepiliste romaanide kõrval väga värske .

Peaksin uuesti üle lugema omaaegset kultusteost  „Jumalaga, relvad“. Tahaksin kogeda emotsioon, mis mind nüüd elukogenuna valdab.

"Minu ema" kinos.

"Minu ema"

Mia madre

Itaalia / Prantsusmaa 2015

Režissöör: Nanni Moretti

Osades: Margherita Buy, John Turturro, Nanni Moretti, Giulia Lazzarini

Tutvustusest:

Filmi keskmes on režissöör Margherita, kel on käsil uue filmi võtted. Kogu võttegrupil on suured ootused filmis kaasalööva Hollywoodi näitleja suhtes, kuid selgub, et mees on lihtsalt kehkenpüks. Staaril ei jää meelde ridagi oma repliikidest, kuid samas suudab ta kogu võttegruppi lõbustada. Margherita on loomingulises ja eksistentsiaalses kriisis. Ta peab samaaegselt leppima oma ema hääbumise, lahutuse ning oma tütre suurekssaamise ja kodunt lahkumisega. Imestusega tõdeb Margherita, et tema ema elus oli asju, millest tütrel aimugi ei olnud.

Film osales 2015. aastal Cannes'i Filmifestivali võistlusprogrammis. Oluline roll filmis on Arvo Pärdi muusikal.

Hea film.

Tundub väga isiklik, isegi siis kui ei ole lugenud, et ongi suuresti  režissööri isiklik lugu, kummardus tema emale.

Mulle sobis selline ühest kohast teise  liuglev (kodu, töö, haigla, mälestused, une-näod) tegevus ja rahulik kaamera.

Leebelt nukker, kuid elujaatav film. Elujaatav selles mõttes, kui võtta vanemate surma elu loomuliku, kuigi valusa jätkuna.

Filmi tegemise osa oli ka huvitav, ma pole kunagi mõelnud sellele, kuidas tulevad need suurepärased kaadrid läbi auto esiklaasi autosse. Nüüd tean.

Mõtlema pani vanaduse üle. Kuidas Margherita ema ütleski, et kui vanaks jäin, märkasin, et teised hakkasid mind lolliks pidama, aga mina olen tegelikult targem, sest ma mõtlen.  

60+ seisab vastakuti oma vanemate vanaduse aja mõtleb vahest enda vanadusele.

Kuna filmi tegevuspaigaks  Itaalia, siis on loomulik, et poeg võtab töölt lahti, et haiglas ema kätt hoida ja madre sureb kodus, perekond tema ümber. Meie vanad surevad vist enamasti haiglas või hoolde-kodus.

Pärdi muusika sobis väga hästi filmi taustaks, kohati lausa maagilise õhustiku luues.

Mulle meeldis!

Alban Berg ooper "Lulu" Metropolitan Opera HD Live Coca-Cola Plazas

Alban Berg „Lulu“

Dirigent: Lothar Koenigs

Lavastaja: William Kentridge

Kaaslavastaja: Luc De Wit

Projektsioonikunstnik: Catherine Meyburgh

Lavakunstnik: Sabine Theunissen

Kostüümikunstnik: Greta Goiris

Valguskunstnik: Urs Schönebaum

Osatäitjad:

Marlis Petersen – Lulu

Susan Graham - krahvinna Geschwitz

Daniel Brenna – Alwa

Paul Groves -Kunstnik/Negro

Johan Reuter -dr Schön/Rappija Jack

Franz Grundheber -Schigolch

Tutvustusest lühendatult:

Uuendusliku lähenemisega lavastaja William Kentridge toob vaatajateni Alban Bergi šokeeriva meistriteose noorest ja vastupandamatust naisest, kelle lummus ei tõota head ühelegi mehele. Lulu rollis korduvalt tunnustatud Marlis Peterseni, tema imetleja krahvinna Geschwitzina astub üles Susan Graham ning armulumma langevaid mehi kehastavad Daniel Brenna, Paul Groves, John Reuter ja Franz Grundheber.

Algselt natside poolt keelu all ning hiljem helilooja lese Helene poolt peidus hoitud materjalide tõttu pidi ooperimaailm Bergi teose täielikku valmimist ootama 40 aastat. Pärast Helene surma 1976 orkestreeris Friedrich Cerha ooperi Bergi kavandite järgi lõpuni. Peetud üheks 20. sajandi paremaks ja vabameelsemaks ooperiks, mis on ajendanud vastakaid arvamusi ning muusikateadlaste vaidlusi. Nimiosa kuulub muusikalis-dramaatiliselt ooperirepertuaari nõudlikumate ja väljakutsuvamate rollide hulka.

Sellest ooperist on kaks väga head ülevaadet ilmunud ajakirjas „Teater. Muusika. Kino“ 2011.aastal:

Liis Kolle  „Väikese meesteõgija hale lõpp. Alban Bergi „Lulu” uusversioon laval“

 http://www.temuki.ee/numbers/2011/8-9/article5310.pdf

ja Joachim Berg „Bergi ooper „Lulu” —müüt, karakterid, muusika“ http://www.temuki.ee/numbers/2011/8-9/article5309.pdf

Väga huvitav ooper, teades, et autor kuulub Arnold Schönbergi koolkonda, kahtlesin esiti, kas suudan aru saada. Aga ooper osutus üllatavalt heaks ning kaasakiskuvaks muusikalises mõttes, minu jaoks täiesti uudne helikeel. 

Lulu osas võrratu Marlis Petersen- vokaalselt ja ka füüsiliselt, vähemalt  Kentridge lavastuses, väga nõudlik osa.

William Kentridge  intrigeeriv lavastus, nüüd on mul kahju, et ma eelmisel aastal tema lavastust Dmitri Šostakovitši „Nina“ ei näinud.

Ja „Luluga“ on nii, et kui muusika ei meeldi, süžee hakkab vastu, siis tasub vaadata juba üksi lavastuse, lavakujunduse ja kostüümi-kunstniku töö pärast. 








Just selliste lavastuste pärast tahangi MET Opera ülekandeid vaadata.

Minu "Sirp" 47. nädal

47. nädala „Sirp“

  

Kaht artiklit on raske välja valida, mul peaaegu terve leht loetud, aga nii sai eelmine krod otsustatud.

Madli Pesti „Näitleja ja tema mäng“. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/naitleja-ja-tema-mang/

Retsensioon Uku Uusbergi näidendile „Üritus“, autor ise ka lavastaja. Esietendus 28.09.2015  Vanemuise väikeses majas.

11. jaanuar 2016  külalisetendus Tallinna Draamateatris. Lähen vaatama Aivar Tomminga pärast, sellest ka huvi artikli vastu.

„Kõik pasunad hüüdku“ Tiina Mattiseni intervjuu muusika aasta projektijuhi Kristel Üksväravaga. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/koik-pasunad-huudku/

 Oli huvitav lugeda vahekokkuvõtet muusikaaastast. Sain teada, ei teagi, kuidas see minust mööda oli läinud, et 22. november on kõigi muusikute ja muusika kaitsepühaku  Cecilia päev. Ning päev enne seda, laupäeval siis, šoti muusiku Bill Drummondi ettepanekul muusikavaba päev- „No music day“. Minul see muusikavaba muidugi ei olnud, vaatasin Coca Cola Plazas MET Opera ülekannet Alban Bergi ooperit „Lulu“, kirja panna veel ei ole jõudnud.

Minulgi sündis muusika aastal neljas lapselaps, polegi emmelt küsinud, kas tüdrukutirts oma vile ka sai.

Javier Cercas "Salamise sõdurid"

Javier Cercas

„Salamise sõdurid“

Hispaania keelest tõlkinud Mari Laan.

Toledo kirjastus 2015

215 lehekülge

Tutvustusest:

Javier Cercas (1962), üks Hispaania nüüdisaegse proosakirjanduse suuri meistreid, elab Kataloonias ning on Girona ülikooli hispaania kirjanduse õppejõud ja päevalehe El País kolumnist. Oma romaanides tugineb Cercas dokumentaalsetele faktidele lähiajaloost ning vastuolulistele ja intrigeerivatele tõesti elanud isiksustele.

„Salamise sõdurid” (2001) on Cercase läbimurderomaan, mis on koha leidnud viimaste kümnendite Hispaania mõjuvaimate teoste seas. Romaani teljeks on riigi viimaks vennatapuni viinud ideoloogia ühe looja, luuletaja Rafael Sánchez Mazase lugu, eelkõige dramaatiline episood kodusõja lõpupäevilt, kui tal ime läbi õnnestus mahalaskmiselt põgeneda ja hiljem tänu vaenlase leeri kuuluvate lihtsate sõdurpoiste inimlikule abile ellu jääda.

Raske lugeda, aga aeglasel mõtestatud lugemisel nauditav, tõeline gurmee. Kiht kihi haaval avab autor ajaloos tegelikult aset leidnud sündmused neis sündmustes osalenud isikute mälestuste kaudu. Lugemine on nagu puzzle kokkupanek. Otsid koos autoriga tükikesi ja täidad aegamisi tühikuid. Tahaksin öelda, et lõpuks näed koos autoriga suurt pilti, aga tegelikult siiski ei näe. Hispaania kodusõda on niivõrd mitmetahuline ja mitmeti tõlgendatud  ajaloosündmus Hispaania rahva ajaloos, seda ei ole kerge mõista. Kuigi just selle rahva esindajal, kel probleeme  oma ajalooga, võiks see olla lihtsam.

Raamatu populaarsus on mõistetav, see on suure rahva püüd mõtestada ja mõista väga dramaatilist aega.  See on aeg, mille kohta üks tegelane raamatus ütles, et noored inimesed tahtsid teisiti ja oli ükskõik, kas olla kommunist või fašist, peaasi, et mitte toetada vana. Kas neid kasutati ära või… .

Siia sobib hästi tsitaat:

Lk. 87 „Sõja puhkemine asendas tolle sõbraliku ja illusoorse vaenu tõelise vaenuga, kuigi poliitikaelu pidurdamatu halvenemine kolmekümnendail oli neile, kes seda näha tahtsid, ähvardavat muutust juba ette kuulutanud. Need, kes kuude või nädalate või päevade eest olid kohvitassi taga, teatriuksel või ühise sõbra näitusel juttu puhunud, olid nüüd vastasleeridest kistud tänavavõitlustesse, põlgamata laske ega verevalamist. Vägivald tuli tegelikult juba varasemast ajast ning mõne selle suhtes loomu ja kasvatuse poolest tõrksa parteijuhi kannatajalikele protestidele vaatamata on tõsi, et Falang oli vabariigi seisundi kõigutamise eesmärgil seda süstemaatiliselt õhutanud ja et jõu kasutamisel oli koht otse falangistliku ideoloogia südames; ideoloogia, mis –nagu kõik teised fašistlikud liikumised- võttis revolutsioonilised meetodid üle Leninilt, kelle jaoks piisas julgete ja otsustavate meeste vähemusest (Spengleri sõdurite salkkonna ekvivalent), et relvaga võimu haarata.“

Hispaania kodusõda kirjanduses on mulle huvi pakkunud. Kellele ei meeldiks näiteks „Kummardus Katalooniale“ ja „Kellele lüüakse hingekella. Lugemist ootab M.Koltsovi „Hispaania päevik“.  „Salamise sõdurid“ ja viimati loetud Merce Rodoreda „Teemandi väljak“ Merce Rodoreda "Teemandi väljak", on siis otse Hispaania /Kataloonia autoritelt.

„Salamise sõdurid“ autor on üles otsinud ühe dramaatilise eluseiga Falangi ühe asutaja, ideoloogi ning luuletaja Rafael Sánchez Mazase  elust ning selle seiga ümber arendanud oma loo. Javier Cercas otsib vastust küsimusele, kes on kangelane.

Lk. 149 Jah, aga korralik inimene ei ole seesamis kangelane. Korralikke inimesi on palju: need on inimesed, kes oskavad õigel ajal ei ütelda, kangelasi seevastu on väga vähe. Tegelikult ma arvan, et kangelaste käitumises on alati midagi pimedat, irratsionaalset, instinktiivset- midagi, mis on ta loomuses ja millest ta ei pääse. Pealegi korralik võib olla kogu elu, aga pole võimalik olla lakkamatult ülim ja seepärast ollakse kangelane vaid erakorraliselt, ühe hetke või kõige rohkem ühe hullus- või inspiratsioonivahemiku.“

Lk. 199“ Aga teate mis? Rahus ei  ole kangelasi… Kangelased on kangelased ainult siis, kui nad surevad või kui nad ära tapetakse. Ning tõelised kangelased sünnivad sõjas ja surevad sõjas. Elusaid kangelasi pole olemas , noormees. Kõik on surnud. Surnud, surnud, surnud.“

Lugedes kerkib kohe küsimus, miks selline pealkiri?  Salamise lahing  480 aastal eKr oli Kreeka Pärsia sõja üks pöördepunkte, mille Kreeka linnriikide ühendatud väed vaenlase suurele ülekaalule vaatamata võitsid, ja on väidetud, et pärslaste võit tähendanuks lääne tsivilisatsiooni lõppu. Siia sobib raamatus tsiteeritud Oswald Spengleri lause, et viimasel hetkel on alati leidunud salkkond sõdureid, kes päästavad tsivilisatsiooni.

Salamise sõduritele  saab mõelda raamatut lugedes ja veel hiljem kaua.

Pasodoble „Hispaania ohe“ õhendab kummalisel viisil raamatus kahe inimese mälestusi.

Mina kuulasin sellist A.Álvarez „Suspiros de España“:

"Arabella" Richard Straussi ooperi kontsertettekanne Estonia kontserdisaalis

Richard Strauss

ARABELLA

Libreto: Hugo von Hofmannsthal
Maailmaesietendus Dresdeni Semperoperis 1. juulil 1933Ooperi kontsertettekanne 18. novembril 2015 Estonia kontserdisaalis

Dirigent: Vello Pähn
Solistid:

Kristiane Kaiser (sopran, Austria)- Arabella

Kristel Pärtna (sopran)- Zdenka

Pavlo Balakin (bass)-krahv Waldner, nende isa

Juuli Lill (metsosopran)-Adelaide, nende ema

Morten Frank Larsen (bariton, Taani)-Mandryka, Horvaatia maaomanik

Roman Sadnik (tenor, Austria)-Matteo, noor ohvitser

Oliver Kuusik (tenor)-krahv Elemer, üks Arabella kosilastest

Aare Saal (bariton)-krahv Dominik , Arabella kosilane

Mart Laur (bass)-krahv Lamoral, Arabella kosilane

Pirjo Jonas (sopran, Teater Vanemuine)-Fiakermilli, voorimeeste balli kaunitar

Helen Lokuta (metsosopran)-ennustaja

Tutvustusest:
Otsides ainest uue koomilise ooperi loomiseks, jõudsid Hofmannsthal ja Strauss mõtteni taas luua Viini kuldajastu sära peegeldav atmosfäär, mis aastaid tagasi tegi „Roosikavalerist“ (1911) menutüki. Ooperi aluseks pidi saama Hofmannsthali 1909. aastal kirjutatud lühijutt. Kahjuks katkes Hofmannsthali surmaga 1929. aastal nende koostöö. Strauss otsustas oma kauaaegse partneri mälestuseks kasutada valmis libretot toimetamata kujul. Haaravate ja külluslike meloodiatega ooper on üks säravamaid Straussi oopereid.

Ooperi keskmes on lugu noorest ja isepäisest Arabellast, kes unistab suurtest tunnetest ja abiellumisest just „selle õige mehega“. Neiu unistusi ähvardab nurjata vanemate plaan panna ta mehele vanale rikkale peretuttavale Mandrykale, et pääseda hirmsatest võlgadest, millesse pereisa õnnemängurlus on neid paisanud. Et vältida kulusid,  mis kaasnevad kahe täisealiseks saava neiu kõrgseltskonda toomisel, on Arabella nooremat õde Zdenkat kokkuhoiu mõttes kasvatatud poisina. Vanemate plaanid hakkavad kiiva kiskuma, kui tekib armukolmnurk Arabella, tema noore kosilase Matteo ja Zdenka vahel. Pea peale pöörab sündmused aga müstilise härrasmehe külastus...

„Arabella“jätkab rahvusooperi ooperite kontsertettekannete sarja ja on viieteistkümnes selles reas. Enamus neist on minu poolt nähtud. Kui mõtlen tagasi, mis seni on enim meelde jäänud, siis meenub kohe Rossini „Wilhelm Tell“, seal laulis võrratu tenor Mario Zeffiri, esmakordselt võis Eestis kuulda sellist häält. Teisena nimetaksin R. Straussi „Roosikavaleri“, kus marssaliprouat laulis väga hea  sopran Johanni van Oostrum.

 R. Straussi oopereid olengi kaks korda kuulnud kontsertetendustel ja ainult ühe korra näinud suurel laval- 2014.aastal Viini Riigiooperis „Roosikavaler“
Mina Viinis 30.aprill -04 mai 2014. 1. osa
Loodan vähemalt „Salomed“ kunagi näha, ja „Varjuta naine" ("Die Frau ohne Schatten)  pakub ka väga huvi.

„Arabella“ on muusikaliselt kaunis elamus. Ooperi tegevustik on üpris operetlik ja  muusika elurõõmus ning särtsakas.

Väga hea oli kuulata muusikat kinnisilmi. Ega kontsertetendusel silmaga alati midagi vaadata ei olegi. Vaatad lauljad üle ja pühendud muusikale. Teinekord mängivad kontsertettekandel ka auljad kaasa, tuleb meelde just „Roosikavaler“, aga seda juhtub harva ning mitte seekord.

„Arabella“ kontsertetendusel häiris, et lauljad olid ebvõrdse ettevalmistusega. Taani bariton Morten Frank Larsen, kelle koduteatriks Viini Volksoper, laulis Mandryka osa peast ning elas tegelaskujusse mõnusalt sisse ka sellel kitsal lavaesisel, mis tema käsutuses oli. Arvan, et ta oli publiku lemmik. Võrdväärset esinemiskunsti laulmise kõrval pakkus talle vaid Pavlo Balakin. Teised lauljad, ka külalislauljad, olid oma osa(noodi) raamatus liiga kinni, nii et isegi silmsidet partneriga oli raske luua. Tõsi, Kristiane Kaiser Arabella osas suutis end lõpustseenides osaraamatust lahti rebida.

Sellepärast oligi parem kinnisilmi kuulata. Aga laulsid hästi kõik ja ega ma täpselt teagi, kuidas kontsertettekanne toimuma peaks. Eelistanuksin, et partnerid on laval tasakaalus. 

Larsen on Mandrykat Viinis Volksoperis laulnud ja mängis nüüd oma osa lavaäärel ette. Raskem oli teistel, kelle osade loetelus ma Straussi „Arabellat“ ei leidnud.

Huvitav oli Roman Sadniku hele karismaatiline hääl tenor Matteo osas.

Meie oma lauljatest meeldis mulle Pavlo Balakini mahlaks bass ja tore sekundeeri-mine Morten Frank Larsenile. Juuli Lill kõlab järjest paremini, pean vist minema Karlssonit vaatama koos lastelastega. Minu suur lemmik Kristel Pärtna mõjus seekord väheke ebakindlalt. Pirjo Jonase nõudlik Fiakermilli laul

fiakkeride e. voorimeeste ballil on üks ooperi tõmbenumbreid.

Järgneval videol laulab seda  prantsuse hõbehäälne Natalie Dessay

"Grönholmi meetod" Eesti Draamateatris

Jordi Galceran

„Grönholmi meetod“

Tõlkinud Margus Alver

Esietendus 30. märtsil 2008 Draamateatri väikses saalis.

Lavastaja Hendrik Toompere

Kunstnik Riina Degtjarenko

Osades: 

Harriet Toompere

Margus Prangel

Jan Uuspõld

Raimo Pass

.

Tutvustusest:

Kaasaegse kataloonia näitekirjaniku Jordi Galcerani „Grönholmi meetod“ on vapustavalt tõepärane lugu kaasaegsest ärieliidist. Seda lugu võiks ka käsitleda kui koolitust tööintervjuu läbiviijatele. Kuidas leida parimate isikuomadustega kommertsdirektorit? Kuidas leida juhti? Kes on juht? Maailmakuulus rootsi teadlane Grönholm on välja töötanud ideaalse testide seeria, mida kasutavad tänapäeval kõik suurkorporatsioonid personaliotsingu lõppetappides.

Kandidaatidele antakse mängulisi ja väga kavalaid ülesandeid. Nende improvisatsioone tööintervjuudel hinnatakse raudse loogikaga mudeli abil. Inimesed muutuvad selles mängus läbipaistvaks, nende tegutsemismotiivid on halastamatu selgusega meie silme ees.

See ongi päris elu. Naljakas, hämmastav, täis üllatusi nagu kriminaalromaan. That’s life.

See, mis Eesti ettevõtetes ja koolitusmaastikul toimub, on selle kõrval ausalt öeldes lapsemäng. Grönholm on absoluutne maatriks.

Autori poolest paigutub näidend minu kataloonia kataloogi. Pärast Barcelona külastust olen teadlikult lugenud läbi kõik Kataloonia kirjanike eesti keelde tõlgitud raamatud, praegugi pooleli „Salamise sõdurid“.

Aga etenduse kohta on Draamateatri kodulehel märge, et mängitakse viimaseid kordi. Neli korda veel ja ainult viimasele etendusele 25.02.2016 on pileteid  saada. Viimane võimalus vaadata neil, kes veel näinud pole.

Alates 2008. aasta esietendusest on sellest lavastusest palju ja põhjalikult kirjutatud. Mullegi meeldis nagu enamusele enne mind, ei julge kirjutada, et kõikidele meeldis. Kõiki arvamusi pole läbi lugenud.

Mõned oma mõtted siiski tekkisid. Mõtlesin personalivaliku eetilistest printsiipidest. Kas iga hinna eest parimat otsides võib inimest alandada, pressida temalt välja vägagi delikaatseid isikuandmeid, viia teadlikult endast välja, et avaneksid varjatud küljed. Meil kaitseb inimest isikuandmete kaitse seadus. Intervjueeritavalt  ei tohi küsida midagi üleliigset ega nõuda delikaatsete isiku-andmete paljastamist, rääkimata nende andmete kommenteerimisest. 

Näidendis otsitakse juhti, kes oleks kaabakas, kuid paistaks välja hea inimesena, mitte head inimest, kes tahaks välja paista  kaabakana. Vahe on olemas.  Mõtlesin teatrist koju sõites, et kumb mina olen. Jõudsin umbes sellisele järeldusele, et alguses olin hea, kes pidi edukuse nimel vahest olema kaabakas, kuna sellist rollimängu jagus pikemaks, siis nüüd on vist olukord vastupidine-olen rohkem kaabakas, kes püüab head inimest mängida. Mis teha, äris on edukamad kaabakad.

Näitlejate poolt suurepärane kokkumäng, alates 2008 harjutatud ka. Enim meeldisid mulle Margus Prangel ja Raimo Pass. Mitte et Jan Uuspõld ning Harriet Toompere vähem oleksid meeldinud, aga nende tegelased olid rohkem karikeeritud. Aga mina ei vaadanud etendust kui komöödiat, kuigi naersin ja muhelesin minagi. Jan Uuspõld mind iga hinna eest naerma ei aja. Tavaliselt häirib mind väga laval ropendamine, aga tagantjärgi mõeldes saan aru, et ropendamine kuulus orgaaniliselt Prangeli tegelaskuju juurde ja selleta oleks roll kaotanud.

Laval toimuv on paras mõistatus, kaasa saab mõelda etenduse algusest ja selgus saabub lõpus. Nagu hea krimka.

Etenduse kava ma ei ostnud, draamateatri kavad ikka lõppkallid. 2 eurot paari lehekülje eest, Pärnu-Rakvere Viljandi teatrites saab selle raha eest  juba väikese raamatukese.

Kavalehe kõrval müüdi plaati „Draamakeldri lood“. Plaadil on muusika Draamateatri suveetendusest „Laul mis jääb“ "Laul, mis jääb" Eesti Draamateatris

Kirjutasin toona, et garderoobis mängis Draamateatri kvintett. Plaadil laulavad Piret Krumm, Robert Annus, Tiit Sukk, Märt Avandi ja Mait Malmstein. (Mait Malmstein juunis etenduses „Viiuldaja katusel“, ootan põnevusega, ostsin pileti juba ära.) Plaadil laulab „Tango notturnot“  Ülle Kaljuste, see laul ei ole pärit „Laul mis jääb“ etendusest.

Youtubest leidsin ainult selle.