Mick Herron
„Äraaetud hobused“
Inglise keelest tõlkinud Tarmo Vaarpuu
Varrak 2017
318 lk
Tutvustusest: Slough
House’i suunatakse kõik luureteenistuses käki kokku keeranud liikmed, olgu
põhjuseks rongi unustatud salajased failid, untsu keeratud jälitustöö või
joomarlusest tingitud usalduskaotus. Nemad on luureteenistuse mustad lambad –
äraaetud hobused – ja kõige pettunum nende seas on River Cartwright, kelle
päevad mööduvad mobiiltelefonivestlusi üles tähendades. Kui aga röövitakse üks
noormees ja röövijad tal otse-eetris pea otsast ähvardavad võtta, näeb River
selles võimalust enese lunastamiseks. Kas ohver on see, kellena teda
esitletakse? Ja kuidas on röövijad seotud põlu alla sattunud ajakirjanikuga?
Kella tiksudes avastab River, et kõigil on omad eesmärgid.“
Kaanel seisab, et spiooniromaan. Mina iseloomustaksin raamatut
sõnapaariga- spioonid omavahel. Ühel poolel need, kelle kontor asub Regent
Parkis ja teisel need, kes on erinevatel põhjustel Slough House’s Finsbury
linnaosa Barbicani metroojaama juures.
Kusagil siin kandis:
Esimesed 30 lehekülge ei suutnud ma teksti haarata.
Nimed: Lamb, Ho, Sid, Jed Moody,Min Harper, Louisa Guy, Webb, Duffi, Moe, Curly
jne. läksid aina segamini ja tahtsin
pooleli jätta. Edasi lugedes sain
joonele ja lugesin hooga lõpuni.
Päris hea krimka, aga natuke segane. Raamatus pannakse
toime kriminaalseid tegusid võimumängude raames, et oma ametkonda heas valguses näidata. Kõrge ametnik kasutab
riigiteenistujaid-spioone- nagu oma isiklikku sõjaväge. Masendav- lõpuks
lepitakse kokku. Natuke puudutatakse pagulasteemat.
Lone Theils
„Kurva poeedi naine“
Taani keelest tõlkinud Eva Velsker
Varrak 2017
326 lk.
Saatusliku merereis iseseisev järg.
Taaskohtumine Taani ajakirjaniku Nora Sandiga- südika
ja hakkaja ajakirjanikuga, kes armastab muusikat ja maitsvat toitu ning nagu
muuseas lahendab keerulisi juhtumeid. Sümpaatne peategelane, ei heitu millegi
eest ja kui asunud tegutsema, siis lõpuni välja, takistusi trotsides, isegi kui
vastaseks on võimas äriettevõte.
Tutvustusest:
Iraanist
Taani pagedes kaotas kuulus luuletaja Manash Ishmail silmist oma naise Amina,
kes on nüüd otsekui maa alla vajunud. Manash Ishmail palub abi ajalehe Globalt
Londoni korrespondendilt Nora Sandilt, et too aitaks tal naise üles leida.
Amina jälgi ajades satub Nora varjatud paikadesse, kus illegaalsed pagulased
end lakkamatus hirmus ametivõimude eest peidavad. Nora õpib tundma maailma, kus
mõned inimelud on vähem väärt kui teised, ja tõmbab endale suure hädaohu kaela.
„Kurva poeedi naine“ on iseseisev järg romaanile „Saatuslik merereis“, mis
ilmus eesti keeles 2017. aasta alguses. Lone Theils on ajakirjanik, kes elas ja
töötas kuusteist aastat Londonis. Praegu elab ta Taanis, on pühendunud
kirjanikutööle ning tegutseb ka vabakutselise ajakirjanikuna.
Päevakorras on pagulasteema, lk. 17 „Et
Nora oli kirjutanud sõdadest ja Balkani konfliktidest, tundis ta ihukarvu püsti
tõusmas iga kord, kui keegi kasutas väljendit „mugavuspagulane“. Ta oli näinud
kuidas inimesed hingehädas sõja eest põgenevad. Rebivad oma elu juurtega üles,
jätavad maja, kus perekond on elanud aastakümneid, põlevate tõrvikutega
sõdurite kätte. Jooksevad sokkis läbi mägimaastike, et päästa omaenda, oma
laste ja eakate vanemate elu- et seejärel seista piiril politseinike ees, kes
ei taha neile otsagi vaadata. Kui
pagulases olemises oli midagi mugavat, siis Nora ei olnud seda küll kusagil
märganud“
Nagu eelmises raamatuski, toimub ladvikus
võimuvahetus, sullerid põgenevad, uued astuvad asemele, karavan liigub edasi.
Ladusalt kirjutatud, kergem lugeda kui eelmist spiooniromaani.
Christoffer Carlsson
„Meister, vahimees, valevorst ja sõber“
Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste
Tammeraamat
2017
424 lehekülge
Kolmest raamatust parim, tingimusel, et eelnevalt loetud
„Nähtamatu mees Salemist“ (2013) ning „Langev detektiiv“ (2015). Tõde tõuseb
pinnale ja saladused saavad lahenduse. Selgub, kes tegelastest on meister, kes
vahimees, kes valevorst ja kes sõber. Aga nii nagu päras eluski, võtab see aega
ja üllatused on ees ootamas. Väga hea raamat.
Tutvustusest:
Leo
Junkeri mentor Charles Levin leitakse surnuks tulistatuna väikesest Bruketi
külast, kuhu ta oli elama asunud pärast politseiteenistusest lahkumist.
Leo Junker töötab küll Stockholmi politseis, kuid kuna keegi on ta ülemusele teatanud, et Junker ikka veel retseptiravimeid kuritarvitab, käsib ülemus tal „pikale suvepuhkusele“ minna.
Junker nõustub vastumeelselt, mõistes, et tal pole valikut.
Kui teade Levini surmast Leo Junkerini jõuab, on ta väga šokeeritud.
Leo, kes teadis Levinit paremini kui keegi teine, otsustab hakata mõrva iseseisvalt uurima.
Leo Junker töötab küll Stockholmi politseis, kuid kuna keegi on ta ülemusele teatanud, et Junker ikka veel retseptiravimeid kuritarvitab, käsib ülemus tal „pikale suvepuhkusele“ minna.
Junker nõustub vastumeelselt, mõistes, et tal pole valikut.
Kui teade Levini surmast Leo Junkerini jõuab, on ta väga šokeeritud.
Leo, kes teadis Levinit paremini kui keegi teine, otsustab hakata mõrva iseseisvalt uurima.