Liigutav
raamat, lugesin läbi suure huvi ja kaasatundmisega.
Mul
on kahju, et ma samanimelist filmi ei
näinud, provintsikinno film ei jõudnudki. Aga võib-olla see ongi hea. Vaevalt
ma pärast kinoskäiku oleksin raamatu läbi lugenud, tavaliselt mitte. Filmi
vaadates oleksin keskendunud Julianne Moore võrratule mängule ning raamatu
peakangelane- Alzheimeri tõbi,, oleks vähem tähelepanu saanud. Julianne Moore
sai selle rolli eest nii Kuld-gloobuse kui ka Oscari
Huvi
raamatu vastu tuleneb loomulikult minu vanusest. 60+, veel mitte 65.
Lühimälu ei ole enam nii käepärane kui vanasti, üks või teine sõna või nimi
ei tule õigel ajal meelde.
Lk.
16 „Ta lihtsalt ei suutnud õiget sõna
leida Tal oli üldine ettekujutus, mida ta öelda tahtis, aga sõna ise jäi talle
tabamatuks. Läinud. Ta ei teadnud selle esimest tähte ega seda, mismoodi sõna
kõlas või mitmest silbist see koosnes. See polnud tal keele pealgi.“
Mul
on oma nipp. Ütlen endale: lase lahti! Kui enam pingeliselt ei püüa meenutada,
siis ujub kaotatud nimi või sõna mõne minuti pärast ise teadvusesse.
Mõnikord
unustan, kuhu just oma asjad käest panin jne.jne.
Lohutav
on tõdeda, et sama juhtub ka nooremate inimestega, kuid loomulikult mõtlen: on see
normaalne või on see märk algavast haigusest. Raamatu läbi lugenud, olen kindel, et
Alzheimerit mul ei ole, tegu normaalse vananemisega.
Kas
selles saab üldse kindel olla, veel ei ole.
Raamatu
peategelane on haigus ja mõnes mõttes ongi raamat nagu Alzheimeri tõve
käsiraamat. Kindlasti pole raamat ainult
minusugustele, kes endas kahtlevad vaid kõigile neile, kes selle haigusega kokku
puutuvad. Draama sügavuse 50 aastasest edukast
naisest, kellele pannakse varajase Alzheimeri diagnoos, saab paremini kätte
kinos. Tahaksin nüüd näha ka filmi!
Välja
on kujunenud nii öelda head ja halvad haigused, mida häbenetakse. Nende viimaste
hulka kuuluvad ka vaimuhaigused ja vaimuga seotud haigused, nagu Alzheimer. Ei
saa olla midagi hullemat kui iseenda kaotamine.
Lk.
120 „Alice soovis ,et tal oleks hoopis
vähk. Ta oleks Alzheimeri silmagi pilgutamata vähi vastu vahetanud. Tal oli
häbi midagi sellist soovida ja niisugune kauplemine oli nagunii tulutu, ent ta
lubas endale seda fantaasialendu. Vähi puhul oleks tal midagi, millega võidelda.
Oli kirurgiline ravi, kiiritus ja keemiaravi. Oli võimalus, et ta võidab. Tema pere
ja Harvardi seltskond toetaks teda selles lahingus ja peaks seda üllaks. Ja isegi
kui tal tuleks lõpuks alla vanduda, saaks ta enne lahkumist neile teadlikult
silma vaadata ja hüvasti jätta.“
Haigus
on ravimatu, imelist tervenemist ei toimu, erilist lootust ei ole, kuid raamat
ei ole masendav, selles on palju soojust. Alice elab perekonnas, teda armastatakse
ja toetatakse.
Alice
kõne Alzheimeri konverentsil lk. 253 „ Mu eilsed kaovad ja homsed on ebakindlad,
nii et mille nimel ma õigupoolest elan? Ma elan iga päeva nimel. Elan hetke
nimel. Ühel peatsel homsel päeval unustan ma, et seisin teie ees ja esinesin
teile. Aga see, et ma tänase mõnel homsel päeval unustan, ei tähenda veel, et
ma poleks tänasest iga silmapilku elanud. Ma unustan tänase, aga see ei
tähenda, et tänasel poleks tähtsust.“
Lisa
Genova.
„Siiski
veel Alice“
Tõlkinud
Marge Paal.
Kirjastus
Kunst
293
lehekülge.