29. aprill 2016

Lisa Genova "Siiski veel Alice"

Liigutav raamat, lugesin läbi suure huvi ja kaasatundmisega.  
Mul on kahju, et ma samanimelist filmi ei näinud, provintsikinno film ei jõudnudki. Aga võib-olla see ongi hea. Vaevalt ma pärast kinoskäiku oleksin raamatu läbi lugenud, tavaliselt mitte. Filmi vaadates oleksin keskendunud Julianne Moore võrratule mängule ning raamatu peakangelane- Alzheimeri tõbi,, oleks vähem tähelepanu saanud. Julianne Moore sai selle rolli eest nii Kuld-gloobuse kui ka Oscari

Huvi raamatu vastu tuleneb loomulikult minu vanusest. 60+, veel  mitte 65.  Lühimälu ei ole enam nii käepärane kui vanasti, üks või teine sõna või nimi ei tule õigel ajal meelde.
Lk. 16 „Ta lihtsalt ei suutnud õiget sõna leida Tal oli üldine ettekujutus, mida ta öelda tahtis, aga sõna ise jäi talle tabamatuks. Läinud. Ta ei teadnud selle esimest tähte ega seda, mismoodi sõna kõlas või mitmest silbist see koosnes. See polnud tal keele pealgi.“
Mul on oma nipp. Ütlen endale: lase lahti! Kui enam pingeliselt ei püüa meenutada, siis ujub kaotatud nimi või sõna mõne minuti pärast ise teadvusesse.
Mõnikord unustan, kuhu just oma asjad käest panin jne.jne.  
Lohutav on tõdeda, et sama juhtub ka nooremate inimestega, kuid loomulikult mõtlen:  on  see normaalne või on see märk algavast haigusest.  Raamatu läbi lugenud, olen kindel, et Alzheimerit mul ei ole, tegu normaalse vananemisega.
Kas selles saab üldse kindel olla, veel ei ole.
Raamatu peategelane on haigus ja mõnes mõttes ongi raamat nagu Alzheimeri tõve käsiraamat. Kindlasti pole  raamat ainult  minusugustele, kes endas kahtlevad  vaid kõigile neile, kes selle haigusega kokku puutuvad.  Draama sügavuse 50 aastasest edukast naisest, kellele pannakse varajase Alzheimeri diagnoos, saab paremini kätte kinos. Tahaksin nüüd näha ka filmi!

Välja on kujunenud nii öelda head ja halvad haigused, mida häbenetakse. Nende viimaste hulka kuuluvad ka vaimuhaigused ja vaimuga seotud haigused, nagu Alzheimer. Ei saa olla midagi hullemat kui iseenda kaotamine.
Lk. 120 „Alice soovis ,et tal oleks hoopis vähk. Ta oleks Alzheimeri silmagi pilgutamata vähi vastu vahetanud. Tal oli häbi midagi sellist soovida ja niisugune kauplemine oli nagunii tulutu, ent ta lubas endale seda fantaasialendu. Vähi puhul oleks tal midagi, millega võidelda. Oli kirurgiline ravi, kiiritus ja keemiaravi. Oli võimalus, et ta võidab. Tema pere ja Harvardi seltskond toetaks teda selles lahingus ja peaks seda üllaks. Ja isegi kui tal tuleks lõpuks alla vanduda, saaks ta enne lahkumist neile teadlikult silma vaadata ja hüvasti jätta.“

Haigus on ravimatu, imelist tervenemist ei toimu, erilist lootust ei ole, kuid raamat ei ole masendav, selles on palju soojust. Alice elab perekonnas, teda armastatakse ja toetatakse.
Alice kõne Alzheimeri konverentsil  lk. 253 „ Mu eilsed kaovad ja homsed on ebakindlad, nii et mille nimel ma õigupoolest elan? Ma elan iga päeva nimel. Elan hetke nimel. Ühel peatsel homsel päeval unustan ma, et seisin teie ees ja esinesin teile. Aga see, et ma tänase mõnel homsel päeval unustan, ei tähenda veel, et ma poleks tänasest iga silmapilku elanud. Ma unustan tänase, aga see ei tähenda, et tänasel poleks tähtsust.“

Lisa Genova.
„Siiski veel Alice“
Tõlkinud Marge Paal.
Kirjastus Kunst

293 lehekülge.

26. aprill 2016

Alice Munro "Kallis elu"

Alice Munro
„Kallis elu“
Inglise keelest tõlkinud Ilme Rääk
Kirjastus Koolibri 2016
Sari Ajavaim
294 lehekülge






8 aastase Nobeli preemia laureaadi  2012. aastal ilmunud jutukogu sisaldab kümme novelli ja 4 autobiograafilist jutustust.
Lood seob üheks kogumiku pealkiri „Kallis elu“. Lugude  keskpunktis on tavaliste naiste ja meeste elu  olulised hetked, uue lehe pööramise päev või  lihtsalt kallis mälestus.  
„Amundsen“ on armastuslugu noorest õpetajannast, kes tuleb õpetajaks tuberkuloosihaiglasse, kus saab alguse temaarmulugu  vanema arstiga.
„Corrie“ on rikka lonkava tüdruku armulugu abielumehega, mida see armulugu mõlemale annab ja mida kelleltki ära võtab. Kas andmine ja saamine peaksid tasakaalus olema või ongi nii: „ Ja nii nad selle jätavadki. Muu jaoks on liiga hilja. Ja kõik oleks võinud minna halvemini, palju halvemini.“
„Rong“ on mõtlemapanev lugu sõdurist, kes sõjast naastes hüppab rongilt maha tundmatus jaamas ja jääbki sinna pidama.
„Kivimurd“ on lapsepõlvemeenutus naiselt, kes kaotas õnnetuse läbi oma õe ja tunneb seetõttu süüd.
Eakas kirjanik ei saa üle ega ümber vanadusest.
Novellis „Vaade järvele“ mõistab eakas naine, et tal on probleeme unustamisega ja sõidab naaberasulasse eakatega tegelevat arsti otsima. Ta ei leia arstikabinetti, kuni  üks heatahtlik mees juhatab hooldekodusse, kus arst vastu võtab. Hooldekodu on inimtühi, naine arsti ei leia ja kui ta soovib hoonest väljuda, ei saa uksi avada. Üllatava lõpuga lugu.
„Dolly“ on kaheksakümne kolme ja seitsmekümne aastase abielupaari armastuse lugu.
4 autobiograafilist jutustust raamatu lõpus ei ole nii viimistletud kui novellid, aga on väga liigutavad ja sügavad lapsepõlvelood". Meenus kohe teise kanadalanna, enam-vähem samaealise,  Margaret Atwoodi „Kassisilm“, üks vanadest lemmikutest.  
Näiteks jutustuses „Öö" ei saa 14-aastane tüdruk öösiti magada, teda piinavad mõtted, et ta kägistab alumisel narivoodil magava 9-aastase õe. Sestap  uitabki tüdruk öösel aias, kus kohtub kord varahommikul  isaga. Isa lohutab teda, inimestel tulevadki vahest sellised mõtted pähe. Sestpeale sai tüdruk jälle magada.

Stiilinäide on jutustusest „Amundsen“.
Lk. 59 „Aastaid kujutlesin, et kohtun temaga juhuslikult. Elasin Torontos, ja elan seal nüüdki. Mulle näis, et mingil ajal satub igaüks Torontosse, vähemalt natukeseks ajaks. See muidugi ei tähenda, et sa selle inimesega kohtud, isegi kui väga tahad.
            Viimaks see juhtus. Ületasime tiheda liiklusega tänavat, kus ei saanud õieti seisatadagi. Ta tuli mulle vastu. Vaatasime teineteisele otsa, imestades , mida aeg oli meie nägudega teinud.
            Ta hüüdis: “Kuidas läheb?“ ja mina vastasin „Hästi.“ Siis lisasin: „Väga hästi“.
Tol hetkel oli see vaid üldjoontes tõsi. Mul oli oma mehega pikale veninud tüli selle pärast, kas maksta kinni ühe tema lapse võlg või mitte. Olin tol pärastlõunal kunstinäitusel käinud, et oma meelerahu taastada.
            Ta hüüdis veel korra mulle järele: “Siis on ju hästi.“
Ikka veel näis, et võiksime läbi rahvahulga teineteiseni jõuda, et juba järgmisel hetkel oleme koos. Aga niisama kindel oli, et jätkame oma teed. Ja seda me tegimegi. Ei mingit katkeva häälega hüüatust, õlale pandud kätt, kui teisele poole teed jõudsin. Ainult see välgatus, mida ma olin märganud, kui üks tema silm rohkem avanes. See oli vasak silm, mäletasin seda, alati vasak. Ja see paistis alati nii kummaline, nii valvas ja imestav, nagu oleks talle heiastunud mingi uskumatu asi, miski, mis teda peaaegu naerma ajas.
            Mul oli umbes samasugune tunne nagu siis, kui ma Amundsenist lahkusin, kui rong mind sealt alles veel sõgeda ja leppimatuna minema kandis.
            Armastust ei muuda miski“.

Soovitan lugeda, iga lugu on omaette meistriteos, pärl.
Tähtis on see, mida autor ütleb, kuid ka see, mis autor ütlemata jätab.  Ja küllap see viimane on siin isegi tähtsam.  15-20 leheküljele on kokku pakitud kogu elu. Nauditav lugemine.


23. aprill 2016

Elisabeth Bard "Piknik Provence'is"

Elisabeth Bard
"Piknik Provence’is"
Memuaarid retseptidega.
Inglise keelest tõlkinud Lii Tõnismann
Kirjastus Varrak 2016
374 lehekülge.






Soovitan seda raamatut kindlasti oma tütardele. Mitte ainult moto pärast esimesel lehel: „Emale. Nüüd alles saan aru.“
Kuid selle pärast ka.

Lühidalt sisust:  see lugu ülikoolis humanitaareriala õppinud ameeriklannast, kes kohtub Pariisis prantslasega. Kohtumine viib armastuseni prantslase ja Prantsuse köögi vastu, mis päädib abieluga. Sellest kõigest jutustab Elisabeth Bardi esimene raamat „Lõunasöök Pariisis“  Varrak 2012.
Käesolevas raamatus on paar ostnud väärika ajalooga maja Provence´is. Sünnib poeg.  Elisabeth  on kodune ja teeb edusamme kokakunstis, kokates nagu prantslanna, kuid muutes ka Ameerika toite prantsuspärasteks. Abikaasa jätab oma senise töö, loobub soodsatest pakkumistest ning keskendub jäätisetootmisele. Raamatu lõpus on paar avanud oma jäätisepoe.

Raamatus on palju huvitavaid retsepte. Köite lõpus on mitmeleheküljeline retsepti-loend, mis on lisaks ka aineloend. Näiteks „safran“ taga on nimetatud kõik retseptid, kus kasutatud safranit. Aga kui kasutad otsisõna „salat“, leiad kõik salatiretseptid reas. 
Siin on hõrgutavaid retsepte, näiteks clafoutis, mida söödi Draamateatri etenduses „Hävituse ingel“. Yasmina Reza "Hävituse ingel" Draamateatris.
Või näiteks peedi-, porgandi- kapsasalat. Kes seda ei teaks, aga ma segan homme need kolm koostisosa kokku nii nagu raamatus. Julgemad võivad proovida virsiku-mustikasalatit  roosisiirupiga.
Armastan kokaraamatuid, olen neid koju muretsenud paar riiulivahet. Vahest mõtlen, et kui koju (pensionile) jään, võtan mõne kokaraamatu ja teen kõik toidud järjest nagu  „Julia ja Julia“. Pean siiski tunnistama, et kui on tõeliselt kiire retseptiosiste leidmisega, otsin internetist. Aga kokaraamatuid on niisama ilus vaadata ja mõned ka põnevad lugeda.

Kuid Elisabeth Bardi  raamatut ei tee mõnusaks ainult retseptid. Ühtlasi on see raamat elust enesest ja siin on palju teemasid.
Lastekasvatusest: lk. 217 „Teooria ütleb, et kui lapses tekitada mõnutunne, järgneb ka õppimine. Tunnen, et Ameerika lapsi-kaasa arvatud mind- kasvatati täpselt vastupidises vaimus: kui midagi selgeks õpid võid saavutusest mõnu tunda. Mõnu ei teki Ameerika lapse- ja mind närib kahtlus, et ka lapsevanema – teadvuses mitte lihtsalt tegemisest, vaid kõikidest teistest sooritajatest paremini tegemisest. Tahan, et minu laps oleks edukas ja õnnelik; maailmas ei leidu vist lapsevanemat, kes oma lapsele sama ei sooviks. Põhjus ja tagajärg on kultuuriti erinevad. Kas edu teeb õnnelikuks või on õnnelik olemine ise edu?“
Sellest, kuidas sobitada kooselu teise rahvuse esindajaga. Tean omast käest, et alati ei ole see lihtne. Ka autor sõdib vahest oma sisemine ameeriklannaga.
See on raamat emaarmastusest, kuidas oma last armastama hakates, hakkad paremini aru saama ka oma emast

Autoril on vahe ja teravmeelne sulg. Ta kirjutab väga ausalt, sellest kuidas oma lapsega lähedaseks sai, kuidas talus abikaasa eelmisi sõbrannasid ja oma ema külaskäike.
Lisaks vaimustavad kirjeldused Provence loodusest, toidutraditsioonidest, naabritest. Näiteks olen lugenud piisavalt trühvliotsingutest, kuid sellest, kuidas korjatakse safranit, esmakordselt.

Võluv raamat!

22. aprill 2016

Donizetti "Roberto Devereux" MET Opera ülekanne Coca Cola Plazas

Gaetano Donizetti
„Roberto Devereux“
Esietendus  29 oktoober 1837 Teatro di San Carlo Naapolis

Dirigent: Maurizio Benini












Lavastaja: Sir David McVicar
Lavakunstnik: Sir David McVicar
Kostüümikunstnik: Moritz Junge
Valguskunstnik: Paule Constable
Koreograaf: Leah Hausman

Osatäitjad:

Sondra Radvanovski –Elisabetta











Matthew Polenzani -Roberto Devereux











Mariusz Kwiecien -Nottinghami hertsog











Elīna Garanča -Sara












Donizetti “Tudorite triloogia” viimane ooper keskendub eakale kuninganna Elizabeth I-le, kes peab allkirjastama  Roberto Devereux‘, kellega  kuningannal oli armusuhe, surmaotsuse. Triloogia esimesed ooperid on  „Anna Bolena“ ja „Maria Stuarda“.Olen mõlemaid neid näinud MET Opera ülekandes, Anna Bolenat ka Firenze ooperiteatris.

Kuninganna Elisabethi elu  on ainest andnud paljudele ooperitele ,filmidele ja raamatutele.
Raamatute ja filmide loetelu tegemiseks peaks rohkem vaeva nägema.
Ooperid: Rossini „Elisabetta regina d’Inghilterra“ Elisabeth Inglismaa kuninganna;
Donizetti Elisabetta al Castello di Kenilworth
Wolfgang Fortner „Elisabeth Tudor“
Kauni muusika, mida muud saakski Donizetti ooperi kohta öelda. Donizetti nimetas ooperi lüüriliseks tragöödiaks. Head muusikat suurepäraste lauljate esituses on alati nauding kuulata, tulgu see siis raadiost, kinolinalt või kui veab, päris lavalt.
Kõik peaosalised on tipptasemel lauljad. Tenor Polenzani ja bariton Kwiecien avaldasid muljet „Pärlipüüdjates“.  Polenzani  tundlik tenor on mulle alati meeldinud, näitlejana on ta pigem tuimavõitu. 






Olen alati imetlenud Elīna Garanča säravat ja rikkalikku metsosopranit. Kadestan lätlasi. Neil lisaks Garančale ka Kristina Opolais MET Operas laulmas.








Kuigi mitte kõige kaunim soprani hääl, on  Sondra Radvanovski on võimas ja muljetavaldav igas ooperis, kus laulab.

Sir David McVicar‘ i lavastuse Elisabetta on eakas, sõna otseses mõttes komberdab laval kepi toel. Vana kuninganna on laval äärmiselt mõjuv, ega teistele palju ruumi jäägi, kaasa mängivad kuninganna meik, kostüümid, parukad ja lavakujunduski. 


Kohati hakkas etendust vaadates tunduma, et Sondra Radvanovski –Elisabetta mängib üle ja mõjub suisa vulgaarsena lavastuse üldisel foonil. Mulle meeldib kui ooper jääb ooperiks ja elamuse saab laulust. Elamuse saab kätte ka kontsert-ettekandel, kui kõik artistid lavaäärel seistes oma osa ette kannavad. Mul pole midagi näitlemise vastu ja seda MET-is ülekannetes ka  naudin, kuid näitlemine peaks tasavägisem olema: kõik mängivad. 

19. aprill 2016

Mats Olsson "Karista ja lase surra"

Mats Olsson
„Karista ja lase surra“
Kirjastus Varrak 2016
Tõlkinud Kadri Papp
448 lehekülge








Sellest raamatust on hästi kirjutatud siin: 

Mulle raamat ei meeldinud. Tunnistan, et alates 250 leheküljest lasin üle ridade kuni lõpuni välja.
Kui ei meeldinud, peab ka selgitama, miks ei meeldinud.
Iseenesest põhiline tegevuspaik on huvitav: Rootsi Skåne maakond, põigatakse korraks ka Ameerikasse. 
Peter Adolf Persson „Skåne maastik“
Mulle meeldivad kohaga seotud krimkad- meenuvad kohe Gottlandi krimkad Johan Theorin "Öine lumetorm" ;  Mari Jungstedt "Sel vaiksel ööl" ja Baseli krimkad Hansjörg Schneider. Arsti surm. Olssoni raamatu peategelane määrab murdekeele järgi kaasmaalaste päritolu. Lõunaeestlasena tunnen ma Lõuna-Eesti murret, aga kui räägitakse kirjakeelt, siis ei oska ma küll tema kodukohta määratleda.

Raamat viib lugeja sadomassohismi radadele, dominantide ja dominate juurde, taga otsitakse „piitsamõrvarit“. Peategelane Harry Svensson on ajakirjanik, kes on võtnud lahkumishüvitist, teeb aeg-ajalt vabakutselise tööd ja valmistub restorani avama-sellest siis õpetused grillimiseks. Ühel õhtul kohtub Harry naisega, kellega on interneti teel suhet arendanud ja kes justkui jagab Harryga sama pahet. Kohtumine ei õnnestu. Kui Harry hotelli naaseb, on kõrvaltoa uks avatud. Uudishimulikult sisse piiludes leiab ta voodist magamas tuntud laulja, kelle kõrval lamab surnud naine.
Kohtudes juhuslikult mõrvaga, näeb Harry siin head ajakirjanduslikku lugu ja võtab ühendust ajalehega. Mõni aeg hiljem leitakse mõrvatuna hotellitoast ka Harry ühe õhtu sõbratar. Harry tahab politseid aidata, kuid ei soovi seejuures paljastada, et sadomassohism on tema salajane pahe. Selleks, et ennast mitte paljastada, peabki Harry mõrvauurimise ise läbi viima. Politseid lastakse raamatu lehekülgedele harva ja siis ka pigem Harry kohvikukaaslasena.

Raamatu keskpaigani oli mul kahtlusi žanri määramisel. Kas on kriminull või psühholoogiline romaan. On värvikaid tegelasi, kuid ka palju klišeesid, no näiteks need idaeurooplaste hambaplommid.

Ainet heaks krimkaks on, kuid on üks väga oluline puudus- raamatut  ei  ole põnev lugeda. Head kriminulli on pea võimatu õhtutundidel ja raske öötundidel käest panna.

Kui 448 leheküljest 100 kustutada, teha valik, kas kirjutada detektiiv või psühholoogiline Harry Svenssoni romaan, oleks tulemus kindlalt parem.
Üle neljasaja lehekülje lohisevat olukirjeldust, on minu hinnang.

Parim leheküljed raamatus on minu jaoks need, kus autor kirjeldab ajakirjaniku töökeskkonda ning meedia muutumist ajas. Ka elutarga peategelase tekst on kohati nauditavalt vaimukas

Uus Stieg Larsson sünnib ehk vähemalt kord 100 Rootsi krimikirjaniku kohta.


15. aprill 2016

Iris Murdoch "Must prints" Rakvere Teatris

Iris Murdoch 
„Must prints „
Armastus on püha

Lavastaja ja tõlkija Gerda Kordemets
Kunstnik Eugen Tamberg
Helilooja Markus Robam
Valguskunstnik Roomet Villau

Osades:
Hannes Kaljujärv (Vanemuine) - Bradley Pearson
Saara Kadak- Julian Baffin











Tarvo Sõmer- Arnold Baffin
Eduard Salmistu- Francis Marloe
Tiina Mälberg- Rachel Baffin
Ülle Lichtfeldt- Priscilla
Liisa Aibel- Christian.

Kui pärast raamatu ülelugemist  Iris Murdoch "Must prints" sõbrannaga vestlesime, selgus, et tema jaoks oli raamatus ka naljakaid kohti, minule seevastu oli kogu sisu ääretult tõsine, omajagu traagiline, vähemalt tõeline draama.
Üllatusime mõlemad Rakvere Teatri etendust vaadates. Lavastus rõhutas kõvasti koomilist  külge, laval toimuvat võib iseloomustada ka kui krimikomöödiat. Mitte just kõige kehvem  komöödia, aga kui oled enne raamatut lugenud, siis pettud.
Kõigile tegelastele on lisatud koomiline aspekt: Priscillast on saanud naljanumber. Purjus naine laval ajab vähemalt pool saalitäit naerma. Koomiline on Racheli ja Bradley „lembestseen“ esimeses vaatuses, raamatus minu jaoks pigem piinlikult hale. Nalja üritas teha ka Bradley II vaatuses oma „tantsudega“.
Minu jaoks labastas lavastus Iris Murdochi raamatu. Kergem oli ehk neil, kes raamatut lugenud pole, vaatasid kui seebiooperit. Kes lugenud pole, tõenäoliselt ei tõtta ka pärast etendust raamatut haarama.
Bradley osas ei osanud ma kuidagi Kaljujärve ette kujutada ja ega peale etendust olukord muutunud ei ole. Nagu vale-tsaar. Kes teine siis? Hoobilt mõtlen, et ehk Indrek Sammulit, kui ta oleks vanem. Või selline Meelis Rämmeldi tüüp- aga tema veel noorem.
Minu lemmikuks etenduses on Saara  Kadaku Julian, talle koomilist külge poogitud pole-siiras ja aus. 
Teine vaatus meeldis mulle rohkem, seal oli rohkem raamatust.

Ma olen pettunud, aga ainult sellepärast, et ootasin liiga palju. Ootasin raamatu dramatiseeringut, aga näidend on pärit nagu Disney raamatusarjast.

Mina nõustun pigem Pille-Riin Purjega:

14. aprill 2016

Kaisa Masso "Minu Portugal"

Kaisa Masso
„Minu Portugal.
Igatsedes kadunud aega.“
Petrone Print 2015
246 lehekülge.








Raamatu avalehel on Fernando Pessoa värsid:
Segue o teu destino,
Rega as tuas plantas,
Ama as tuas rosas.
O resto é a sombra
De árvores alheias.

Kaisa Masso tõlkes:
Järgne oma saatusele,
Kasta oma taimi,
Armasta oma roose.
Kõik ülejäänu
On võõraste puude vari.
Kaunis.
Kaunis lugemiselamus on ka raamat tervikuna.  Minu sarja raamatuid loen harva, vaid nende maailma paikade kohta, mis mind huvitavad.
„Minu Portugal“ on üks parimatest, võib-olla ka kõige parem, mida olen lugenud.

Seda raamatut lugedes tundsin nagu vaataksin filmi läbi autori silmade. Isegi lõhnu tundsin, nii et siis 5D film. Ja mitte sellepärast, et olen turistina Portugalis käinud, vaimustunud loodusest, Lissabonist ja ookeanist. Autor kirjutab kaasa-haaravalt ja  huvitavalt, ennast esile tõstmata. Ütleksin, et autor visualiseerib sõnadega.
Raamatus on palju sõprusest, muusikast ,kirjandusest- kõik see, mis mind reisi-kirjade juures paelub. Vihjamisi isiklikust elust, olmest ainult niivõrd, et maad iseloomustada.

Soovitan.

13. aprill 2016

Christoffer Carlsson "Langev detektiiv"


Christoffer Carlsson
„Langev detektiiv“
Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste
Tammeraamat 2015
358 lehekülge.







Christoffer Carlssoni raamat meeldis mulle täpselt sama palju kui eelmine raamat: 

Mõlema raamatu peategelane on Leo Juncker, kes ise tutvustab end nii :
Lk. 109. „Umbes pool aastat tagasi juhtus mul saatuslik eksitus. Juhtunut kuidagi teisiti nimetada oleks küllap hämamine. Tulistasin nimelt surnuks kolleegi Gotlandil, Visby sadamas.
Ma tean, see oli paha lugu.
Ta nimi oli Markus. Markus Waltersson. Juhtunu jälitab mind, ja mitte ainult unenägudes. Mõnikord näen aimamisi ta nägu, näen teda paljude teiste seas keset rahvamassi väljakul või metroojaamas.
…………
Suvi hõljus mööda sigarettidest, ravimistest ja kangest alkoholist tekkinud hämaruses. Nad küsisid, kas soovin Waltersoni sugulastega kohtuda. Ma ei soovinud. Minu meelest oli tal õde.
Siis juhtus midagi. Kortermajast, kus ma elan, leiti surnuks tulistatud naine. Selle teo eest kandis vastutust John Grimberg. Või Grim, nagu teda kutsuti. Ta oli kunagi mu lähim sõber.
Kõik algas sündmustest, mille toimumise ajal oli kuusteist. Minu pärast sai surma Grimi õde Julia. Vähemasti suhtus sellesse niiviisi Grim“

Sellega on olulised sündmused Leo eelnevast elust nimetatud ning „Langeva detektiivi“ võib ette võtta „Nähtamatut meest Salemist“ lugemata.  Siiski on Leo Junckerit kergem mõista, aru saada tema keerulisest sõprussuhtest vangis istuva Grimiga, kui „Nähtamatu mees“ enne läbi lugeda. Kui nüüd järele mõtlen, siis esimene raamat meeldis mulle tsipa rohkem, seda just tänu Leo lapsepõlve- ja armastusloole.
Lapsepõlvel, sedapuhku nende sõprade lapsepõlvel, kes ühinevad raamatus ekstremistlike rühmitustega, on ka „Langevas detektiivis“ tähtis osa.
Kes siis veel, kui mitte kriminoloogist autor, mõistab, et ka kurjategijad on pärit oma lapsepõlvest.

Selles raamatus ei ole midagi ilusat, siin ei ole häid inimesi. Põhjamaine sant jõuluilm ja -äng kuni eelviimase leheni välja.
Raamat ilmus Rootsis 2014 aastal. Autor kirjutab lk. 195 „Me oleme koos minnes üksteist unustanud. Rootsi heaoluühiskonnast on saanud Rootsi heaoluühiskond. Nüüd on vaenulikkus immigrantide vastu tõusnud rekordilise tasemeni.“
Raamatut võib lugeda ka kui hoiatusromaani. 
Ekstremistlike rühmituste tegevuste taustal toimuvad mõrvad, mille lahendamisel Leo koos oma paarimehega osaleb.  
Lk. 352. „Mõtlen hoopis vastamata küsimustele, mis alati tekivad ja alati tekkima jäävad. Enamik neist on tähtsusetud, aga vastuseid ei ole ja see häirib mind.
Musti auke ja lünki on veelgi, aga neid leidub politseijuurdluses alati. Sündmusi ei ole kunagi võimalik täielikult taastada. Samamoodi on minevikuga. See on lakkamatu põgus hetk, alati ebatäiuslik.“

Sedapuhku saan rääkida ka raamatu muusikalisest kujundusest.
Raamatus on neli osa, kõigi pealkirjad pärit laulusõnadest.
I  Who comes around on a special night? ( Kes tuleb külla sel erilisel õhtul).
 Bob Dylan "Must Be Santa".

II A town full of heroes and villains“ (Kangelasi ja kelme täis linn).

Beach Boys "Heroes And Villains"


III  „ Like a ghost“ (Nagu kummitus).

Cheap Trick  "Ghost Town"

IV „Some day soon we all will be together“ (Ükskord saabub päev, kui oleme taas koos).

Ella Fitzgerald "Have Yourself A Merry Little Christmas"

Hea raamat, hästi tõlgitud.


6. aprill 2016

Michel Bussi "Leidlaps lumetormist"

Michel Bussi
„Leidlaps lumetormist“
Kirjastus Varrak  2016
Tõlkinud Madis Jürviste
415 lehekülge.





Tutvustusest: On 23. detsember 1980. Kell on pisut üle südaöö. Istanbulist Pariisi poole lendav suur Airbusi lennuk satub Šveitsi ja Prantsusmaa piiril lumetormi ja kukub teadmata põhjusel Juura mäestiku kohal alla. Kõik viitab sellele, et pardal viibinutest pääseb imekombel vaid üks reisija, kolme kuu vanune imik. Aga kes on tema vanemad? Puhkeb võitlus kahe perekonna vahel, kes mõlemad on veendunud, et laps on just nende järeltulija.
Kaheksateist aastat hiljem on lennukirusude lähedalt leitud lapsest sirgunud noor neiu. Ta ei tea veel nüüdki, kes on tema pärisvanemad. Vastust võib teada vaid detektiiv, kes kõik need aastad on loo kallal töötanud. Paari päeva jooksul tuleb mõistatus üksipulgi lahti harutada, aga lahendust ei paista kusagilt. Vastus tuleb siiski tingimata leida, sest paljude jaoks on see olnud algusest peale elu ja surma küsimus.
Michel Bussi (snd 1965) on politoloog ja Roueni ülikooli geograafiaprofessor. Wikipedia andmetel ilmutanud  9 romaani. Tema seitsmes romaan „Leidlaps lumetormist“ kujunes läbilöögiromaan, mis saavutas kiiresti populaarsuse . Tema viimane romaan „N'oubliez jamais“ ilmus 2014 aastal.  Saksakeelsetes portaalides jagub tõlkele „Die Frau mit dem roten Schal“ ainult kiitusi.

Põnev lugeda!  Esimeses neljandikus ootasin huviga, mis juhtuma hakkab, tutvustuses ikkagi, et elu ja surma küsimus. Siis sain aru, rohkem midagi ei juhtugi. Mis pidi juhtuma, juhtus juba esimestel lehekülgedel. Aga intriig on olemas, mõistatamist jagub ning põnev on lõpuni välja. Kui üht- teist oskab lugeja poole raamatu peal ära arvata, siis mõni saladus avaneb alles lõpulehtedel.  Ma näiteks ei usu, et vana ajalehe saladuse paljud enne autorit ära lahendasid. Õnneliku lõpu mahutas autor paarile leheküljele ja seega ei jõudnud lõpp läilaks minna. Tegelasi on igasuguseid usutavaid ja mitteusutavaid, aga kahtluse korral tuletasin meelde, et issanda loomaaed on suur ja äraarvamata mitmekesine.

Ei ole tegemist klassikalise kriminaalromaaniga, sellisega, kus on kuritegu ja uurija, kes seda olevikus lahendama asub. Küll saab lugeda ühe eradetektiivi päevikut. Põhitegevuse taustal on mõned mõrvad minevikus ja olevikus, kuid neid ei uurita, pigem iseloomustavad nad ühe tegelase pahatahtlikkust. „Leidlaps lumetormis“ on rafineeritud (otsisin õiget sõna ja leitud sõna iseloomustab minu arvates kõige täpsemini) põnevusromaan. Nõustun võrdlusega Gillian Flynniga, Stieg Larsson siiski ei ole.
Autor valdab huvitavat ja tihedat dialoogi, kirjeldused on pisut lohisevad, aga 415 lehekülje läbipuremisega saab hakkama. Siiski- ühe öö raamat see ei ole..
Kohati tegi mulle nalja tõlge, aga kui läks põnevamaks, ei pannud neid apsakaid enam tähelegi. Paar näidet, mis meenuvad: kohtunik oli väga hoolitsetud rõivastega;  turistide rodud looklesid vihmavarjudest teeraja all.

Kuna avalikus ruumis saladust reeta ei ole ilus, võib teiste lugemisrõõmu pihta panna, siis rohkem jutustada ei saagi.