Pille-Riin Purje
Lemmikute raamat. Kasteheinas
põlvini - lõikeheinas põlvili
2013
Kirjastus
„Tänapäev“
524
lehekülge
Väga
hea raamat, soovitan kõigile teatrihuvilistele.
Tagakaanelt:
teatrivaatleja Pille –Riin Purje (sünd.
1963) portreteerib selles raamatus oma lemmiknäitlejaid ja lemmiklavastusi.
Mälupildid on jäädvustavad ja mõtestavad eredaid isiksusi ja säravaid nähtusi
Eesti teatris nelja aastakümne vältel.
Raamatus
on koha leidnud autori lemmiknäitlejad ja -lavastajad: näiteks Evald Hermaküla, Juhan Viiding, Aare Laanemets, Ain
Lutsepp, Roman Baskin, Üllar Saaremäe ,Indrek Sammul, Urmas Vadi ja paljud teised.
Raamat on sündinud teatrivaatleja aastate jooksul tehtud märkmetest,
„mälualbumitest“ nagu autor ise nimetab, ja avaldatud arvustustest.
Aga
see pole tavaline teatrimuljete -arvustuste raamat, vaid raamat sellest, kuidas
ja milliste vahenditega näitleja oma rolli teeb.
Raamatut
ei ole kerge lugeda. Esimene tõrge tekkis kui jõudsin „Emigrantide“
üleskirjutuseni. Aga lugesin läbi ja lõpuks tundus, et olen ise seda etendust
näinud. Sama tunne oli „Carmenist“ (Margus Kasterpalu lavaversioon Prosper
Mérimée põhjal) lugedes. Kahjuks ei ole kumbagi etendust näinud.
Aga
Pille-Riin Purjet olen küll mitmel etendusel näinud. Ja kuidas siis muidu, sest
tema vaatab etendusi mitu korda. Näiteks juba viidatud „Emigrante“33 korda!
Selle põhjal sündiski etenduse ülekirjutus, mis nüüd on Eesti Teatri- ja
Muusika-muuseumile üle antud.
Endal
mul sõnalavastuste mitmekordse vaatamise kogemus puudub, kui välja arvata nn. „uuslavastused“.
Ooperietendusi olen küll samade osatäitjatega mitu korda vaadanud. Kümneid
kordi ühte ja sama etendust saab vaadata vaid inimene ,kellel tekib teatriga
eriline suhe ja kes läheneb etendusele süvitsi. Seda Pille-Riin Purje just
teebki. Kui loen tema kirjavahetust I. Sammuliga, siis on need kirjad
kirjutatud justkui mingis ainult kirjavahetajatele teada salakeeles, mida
raamatulugejal lubatakse uurida. Loen ja mõtlen, mida minul üldse on teatrist
kirjutada, aga ometi olen seda siin blogis korduvalt teinud.
Kahtlemata
tunneb autor hästi kirjandust. Meeldivad on tema kirjanduslikud viited Jüri Üdi ja Paul-Eerik Rummo luuletustele, Tammsaare teostele ja teistele kirjanduslikele allikatele.
Raamatu
lõpus on nimeloend ja filmide, lavastuste ja raamatute loend. Tõeline teatri(ajaloo)
käsiraamat.
Tahaksin,
et see raamat mul kodus raamaturiiulis oleks.
Lõik
raamatust:
Kui vaatad üht lavastust palju
kordi, saad temaga kokku (ja kui ei saa, ei tahagi korduvalt vaadata).
Lavaelusse tekib väga isiklik suhe, sõbralik poolehoid või koguni kiindumus.
Teatrisaalis etendus jälgimine ei ole passiivne tegevus, vaid osadus, side,
kohustav rõõm.
Midagi pole parata - kirjutades
teatrist kirjutan ühtlasi iseendast. Vaataja ei saa ole laisetu, kuigi
võib-olla peaks nii jäägitult lavastusse sisse sulama, et ise kaob. Hea, sügav
teatrielamus avardab vaataja siseelu, kuid vastu võtta suudab ta ikka ainult
omaenese elukogemuse tasandil. See võib olla teadvustamatu, kuid tõeliselt
kaasa helisema hakkab hing vaid hetkedel, mil teda puudutatakse. Sünnivad
õnnelikud juhused, mil lavastus annab sulle kõik võimalused sisse pääseda: seal
on need õiged näitlejad, on kunstiline kvaliteet
ja veel see oluline, varjatud hingekeeli puudutav asi.