Köögijumala naine. Amy Tan

Amy Tan Köögijumala naine Tõlkinud Jana Linnart Punane raamat Tänapäev 2013

Kõhukas raamat, lugemine võttis aega .

Mulle meeldis ja soovitada võib neile , kellel jätkub kannatust ning keda huvitab Hiina. Nii kerge lugemine nagu Amy Tani „Õnnerõõmu klubi“ see ei ole.

Kuigi sisukokkuvõte kaanel lubab lugu ema ja tütre suhetest, siis rohkem on see siiski ema lugu. Valdavalt jutustab 462 leheküljeline raamat elust Hiinas möödunud sajandi 40.-50 aastatel ja just see osa on huvitav. Ameerikasse emigreerunud ema ja tütre, kes on juba rohkem ameeriklane kui hiinlane, suhted on pigem kõrvalliin. 

Üks tegelane selles raamatus on hiina keel. Ema Winnie on Ameerikas elanud ligi 40 aastat, kuid alles on tema hiinalik inglise keele kasutus, mida tõlkija on püüdnud säilitada sõnade kummalise järjestamisega lausetes.

Keele üle pani mind mõtisklema järgmine lõik raamatust:  

„See sõna taonan? Minu meelest pole olemas Ameerika sõna, mis tähendaks sama asja. Kuid hiina keeles on meil hulk sõnu, millega kirjeldada mitmesuguseid hädasid. Ei „põgenik“ ei ole õige tähendus, mitte päris täpne. Põgenik on see kui sa oled olnud taonan ja oled ikka veel elus. Ja kui sa oled elus, siis ei taha sa iial rääkida sellest, mis tegi sinust taonan’i.
Sa oled õnnelik, et ei ole kunagi pidanud seda läbi elama. See tähendab, et tulemas on kohutav oht, mis ei ähvarda ainult sind, vaid paljusid inimesi, nii et igaüks hoolitseb vaid iseenda eest. See on hirm, mis sind jahib, haigus, täpselt nagu palavik su ajus. Sinu ainus mõte on põgeneda, mitte midagi muud, päeval ja öösel. Ja sul tõusevad juuksed peas püsti, sest sul on tunne, nagu oleks nuga kõrile surutud ja kellegi jube hingeõhk on vaid kahe sammu kaugusel. Ja kui sa kuuled hüüatust või näed, kuidas kellegi silmad suureks lähevad, siis sellest piisab. Palavik muutub külmavärinaks, liigub mööda selga alla jalgadesse ning sa jooksed ja komistad, jooksed ja komistad.“

Üks  stiilinäide veel:

„Teadsin, et see, mida ma teen, on korraga õige ja vale. Ma ei saanud langetada vaid üht valikut, pidin langetama kaks: lasta endal elada. Lasta oma isal surra.

Kas nii pole alati ,kui tuleb otsustada südamega? Sa ei vali lihtsalt üht või teist asja. Sa valid seda, mida sa tahad. Ja samal ajal valid seda, mida keegi teine ei taha ning kõiki neid tagajärgi, mis sellega kaasnevad. Sa võid endale öelda, see ei ole minu mure, kuid need sõnad ei uhu probleeme minema. Võib-olla ei ole see enam probleem sinu elus. Kuid see on alati probleem sinu südames.„

Ja see pani mind meenutama seda ütlemist, millega Hiinas kõiki kasvatati: “Kui sa  ei saa muuta oma saatust, siis muuda oma suhtumist.“ Võib-olla just seda need inimesed tegidki, nad ei süüdistanud enam halba saatust, ei otsinud enam oma elus halbu asju, uskusid, et nemadki on saanud haniks (hiinlaseks: minu märkus)  ja et nüüd on neil midagi, mille nimel võidelda.“

 

Pärast Hiina reisi aastaid tagasi lugesin hiina päritolu kirjanike teoseid, mis eesti keelde tõlgitud ja raamatuid hiina elust. Meelde on jäänud eriti:

Dai Sijie Balzac ja Väike Hiina Õmblejanna Prantsuse keelest tõlkinud Kaja Riesen Olion 2006

Meeldis mulle väga. Andekas ja vaimukas raamat. Lugesin ammu, aga meenub  mulle alati, kui Hiinast jutt.

Jung Chang Metsluiged Hiinamaa kolm tütart Inglise keelest tõlkinud Peedu Haaslava Kupar 2001

Huvitav raamat, elulooline lugu ühe hiinlanna perekonna elust kultuurirevolutsiooni ajal.

Lin Yutang Elamise tähtsus Inglise keelest tõlkinud Kertu Pöial Tänapäev 2002

 

Raamat elamise filosoofiast, oli ka huvitav lugeda. Aga lugemise ajal jäi see „aeglase elamise filosoofia“ mulle kaugeks. Võib-olla peaksin nüüd, kui kiirustamise ajad elus hakkavad läbi saama, uuesti lugema.

Muidugi olen läbi lugenud Amy Tani „Õnnerõõmu klubi“ ja kõik Pearl S. Bucki raamatud Hiinast.