Minu esimene kokkupuude klassikalise muusikaga, mida mäletan ,toimus põhikooli ajal pioneerilaagris „Artek“. Pioneeridel oli külas helilooja Dmitri Kabalevski ja kohtumisõhtu lõpetuseks mängis ta Ludwig van Beethoveni „Kuupaiste sonaati.“ See oli võimas kogemus. Kui ta lõpetas, oli saal paar minutit täiesti vait. Usun, et rahvusvahelises pioneerilaagris üleliidulisel kirjasaatjate kokkutulekul oli palju minusuguseid maalapsi, kes klassikalise muusikaga seni kokku puutunud ei olnud.
Keskkooli laulmise tunnis mängis õpetaja lindimakil ette klassikuid, sealt jäi meelde Chopin. Aga selliseid kontrolltöid, et heliteos ära tunda ja nimetada, nagu minu pojal gümnaasiumi muusikatunnis, meil ei olnud.
Ülikooli ajal külastasin usinalt Vanemuises ooperi ja balletietendusi ja kontserdisaalis klassikalise muusika kontserte kuulata. Tegin seda tihti üksi ,sest sõbrannat kaasa ei suutnud meelitada.
Küllap see Artekis kuuldud „Kuupaiste sonaat“ mu hingekeeli puudutas, et sellest ajast on klassikaline muusika minu muusikaeelistus number üks.
Ma ei põlga ka ülejäänud muusikat. Olen käinud palju kerge –ja rockmuusika kontsertidel. Oli aegu kui olin suures vaimustuses džässist, ka nüüd veel. Tegelikult kuulan igasugust head muusikat nagu Neeme Järvi Klassikaraadio reklaamiklipis ütleb. Sõidan iga päev autoga ca 1,5 tundi. Sel ajal mängib klassikaline muusika või klassikalise muusika plaat.
Ainus muusika mida ei kannata kuulata, on nn. tümps ja rütmimasinaga tehtud muusika. Või kui siis väga lühikest aega ja mõne klaasi veiniga.
Ooper kuulub minu arvates klassikalise muusika „kergekaalu.“ Ooperit on kerge armastada, sest ta on nii ilus, nii tundeid täis, nii aegadeülene. Ooperis tuleb end lihtsalt vabaks lasta ja kõik see muusika, täis emotsioone, mida pakutakse, vastu võtta. Sama ooperi teisel või kolmandal külastusels saab hakata juba lavastusi ja hääli võrdlema. Ma ei usu, et „Traviata“ või „Carmen“ võiks kedagi külmaks jätta. Ma ise olen neid mitmeid kordi laval näinud, Youtubest ja plaadilt lõpuni kuulanud ning Metropolitan Opera ülekandeid kinos vaadanud. Küllap vaatan veelgi ,kui Estonias uus külalissolist on.
Keerulisem on kuulata ja armastada ülejäänud osa klassikalisest muusikast. Kaua aega ei meeldinud mulle koorimuusika, kui siis ainult meeskoori laulud. Nüüd juba mitmed aastad Ellerheina tütarlastekoori kontserdil käinuna, kuulan meelsasti kõiki koore.
Mulle ei meeldinud viiulimuusika, nüüd on Nigel Kennedy ja David Garrett lemmikinterpreedid.
Kaasaegne klassikaline muusika nõuab süvenemist ja seda toredam on selles vallas midagi head avastada ja tunda, kuidas muusika kõnetab.
Klassikalise muusikaga saab tutvust teha mitut moodi, näiteks kontserte külastades või Klassikaraadiot kuulates ja telerit vaadates. On suurepärane, et Eestis on täispäev mängiv Klassikaraadio, iganädalaste kontserdi-ülekannetega, igal esmaspäeval ooperi ülekanne. Kas raadiost kuulates saab ooperist ka elamuse, võib küsida.
Selge see, et ooper on parem kui nii kuulata kui ka vaadata. Aga elamuse saab igat moodi kui aeg maha võtta ja kuulata. Näiteks kolm aastat tagasi Madriidi ooperiteatris olid meil ostetud nii odavad piletid, et lavale üldse ei näinud. Moskva Suur Teater mängis Tšaikovski „Jevgeni Oneginit“, suurepärane elamus, väga hästi laulsid. Sama aasta sügisel oli Estonias Riia ooperiteatri „Jevgeni Onegin“ , siis „vaatasin“ ooperi ka ära. Ja eelmisel aastal etendas seda Metropolitan Opera, siis vaatasin kinolinalt. Firenzes käisin ooperis, mängiti Donizetti „Anna Bolenat“. Ooperi orkester streikis parajasti ning ooper lauldi maha klaveri saatel. Jälle omamoodi kogemus.
Lisan kaks oma lemmikaariat siia :
Bellini ooperist „Norma“ aaria "Casta Diva" . Eestis seda ei mängita, sest pole sopranihäält, kes suudaks Norma nii nõudlikku osa laulda. Siiski 2012 aastal oli kontsertetendus ,kus Norma osa laulis argentiinlanna Virginia Wagner.ja 2006(?) aastal Pärnu Ooperipäevadel etendas "Normat" Moskva Novaja Opera". eestis laulis seda aariat kontsertidel Margarita Voites.
Seda aariat on laulnud kõik kuulsad sopranid, mina valisin siia Renee Flemingi esituse. kas pole, ihukarvad tõusevad kuulates püsti.
Tenoriaaria valisin Halévy ooperist "Juuditar" (La Juive)“. Aaria "Rachel, quand du Seigneur"Roberto Alagna esituses.
Eks olid imekaunid.
jah,saingi vastuse oma küsimusele ja hästi põhjaliku,mis on sulle omane,aitäh!pean tunnistama,et need aariad,mis siin toodud olid meeldisid ka mulle,ja nii on ka koorilauluga,mõned meeldivad,mõned mitte.siret.
VastaKustuta