7. jaanuar 2014

"Majakas". Alison Moore.


Alison Moore
Majakas
sarjast Nüüdisromaan
Eesti Raamat 2013
144 lehekülge
Inglise keelest tõlkinud Urve Hanko.
Toimetanud Milvi Teesalu.

Kui valin lugemiseks raamatut, vaatan alati ka tõlkijat. Urve Hanko on kogenud tõlkija. Selle raamatu puhul leidsin aga üllatusega, et tõlge mind kohati häiris. Lugesin mõnikord lauset kaks korda, selleks et aru saada, mida öelda taheti. Võib-olla olen liiga noriv, pean vist näite tooma:
Kui talle käeviipega märku antakse edasi liikuda, sõidab ta parvlaevalt mandrile, esimest korda autoroolis olles võõrale maale.
Mina sain aru, et Futh on üldse esimest korda autoroolis. Kui edasi lugesin, selgus, et Futh sõidab võõral maal esimest korda autoga.
Või näiteks: Kassikullast kett langeb tema lamedasse rindadevahesse, kõhumügerik toetub laienevatele reitele nagu soe kass, kes on ennast talle mõnusalt sülle seadnud.
No ei kujuta ette lamedat rindadevahet, isegi kui naine on üle 40. Ja mügerik? EÕS 2006 annab vaste sõnale mügarik-Mügarane v mügarik v mügarlik krohvipind (mügaratega). Aga mügerik?
Muidu ju hea kirjeldus. Oli veel selliseid kohti, mis panid mind mõtlema, kui vaba on tõlkija sõnade väljamõtlemisel.
Sisust:
Keskealine äsja lahutatud mees, kelle võiks liigitada äpude kategooriasse, sõidab Saksamaale ,et matkates üle saada kurbusest.
Mehel on lapsepõlvest pärit pained :
 • Perekonna juurest lahkunud ema. Ema äramineku päeva kirjeldatakse selles raamatus vähemalt neli korda;
 • Tädi Frieda, kes kartis tulekahjusid, murdvargaid ja mida iganes ning kellelt peategelane sai kaasa harjumuse igas hotellis kõigepealt tagavaraväljapääsu otsida.

Emast mäletab mees kannikeselõhnalist parfüümi. Emal oli majakakujulises hõbekarbis kannikese lõhnaga parfüümipudel. Seda majakakujulist karpi kannab kaasas ja lõhnadega tegelemisest on saanud mehe elukutse.
Siit ka stiilinäide:
 Ta on sageli mõelnud, kuidas oleks elada puuduliku lõhnatajuga. Ta armastab ärgata värske kohvi lõhna peale, kuid kui Angela oli rase, muutus talle tema lühikeste raseduste ajal talumatuks kohvikeetjate hais, nagu ta seda nimetas, ka Futhi esimene kohvikeetmine pesemata keetjas. Futh mõtleb lõhnadele, mida ta meelsamini ei tahaks tunda, nagu alkoholilõhn teiste inimeste hingeõhus, ta mõtleb ohtudele, mis teda varitseks, kui ta ei suudaks avastada gaasi või riknenud toidu lõhna. Mõned inimesed ei tunne tsüaniidi lõhna. Mõned ei tunne lõhnu ära, tunnevad ühte lõhna ja peavad seda hoopis mõneks teiseks lõhnaks. Lõhna võib lihtsalt kujutleda. Hiljuti gripis olles tundis ta ise olematu kohvi lõhna.
Raamatu tagaküljel on muuhulgas kirjas: teiseks oluliseks tegelaseks on hotellipidaja Ester, keda tema hoolimatu ja armukadeda mehe kõrval vaevab üksildus ja kes otsib lohutust suhetest hotellikülalistega.
Minu arvates on Ester lastetu abielus nümfomaan, tema mees muidugi armukade. Mees muuseas lõhnab kampri järgi. Ka Ester on seotud lõhnadega, ta soovis lapsepõlves lõhnaõlide almistajaks saada. Kui keegi arvab, et tekib romantiline suhe Futhi ja Estri vahel, siis ta eksib.

Raamatu lõpplahenduses on olulisel kohal majakakujuline lõhnaõlipudeli karp ja lõhn, aga seekord kampri lõhn.

Autoril on ladus jutustamisstiil, õieti mitte midagi peale Futhi rännaku ja Estri hotelli koristamise ei juhtugi. Nende tegevuste taustal mõtlevad mõlemad oma lapsepõlvest ja abielust.
Aga see, mis lõpuks juhtub ja mida raamatu moto – karid, ette ennustab, jääb autori poolt siiski lahti kirjutamata, selle peab lugeja ise välja mõtmea.
Igatahes 50. leheküljel poolelijätmise mõtet mul ei tekkinud ja lugesin ühe õhtuga lõpuni.

Raamatu moto on  Muriel Sparkilt: „Temast sai kõrge majakas, ta saatis lahkelt välja valguskiiri, mida mõned võtsid kui kutset, mitte hoiatust karide eest.“
Ei saa lisamata jätta, et Murile Sparkil on eesti keeles ilmunud kaks raamatut:
"Ainus probleem" Eesti Raamat 1995
Ainus probleem

 ja "Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas" Eesti Raamat 1989.
Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas

Eriti see „Memento mori „ meeldis mulle väga. Panin Muriel Sparki isegi oma lemmiknaiskirjanike edetabelisse. Raamatu „Ainus probleem“ sisu ma ei mäleta, kuigi lugesin. Sellepärast ma seda lugemispäevikut siin blogis peangi, et mäletada ja meenutada. Olen vahetevahel ka paberil lugemispäevikut pidanud, aga paraku ei saa ma hiljem enam oma käekirjast aru.

Jah, see võtab aega.
 Jah, ma ei oska eriti hästi kirjutada, puudu jääb oskusest tabada olulisim ja kirjutada löövalt ning tabavalt.
Aga küllap ma õpin. Ja pealegi
olengi ma ainult kultuuritarbija, pealegi 60+, mitte kultuuriajakirjanik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar