Mara Leveritt "Saatana sõlmes"

Mara Leveritt

Saatana sõlmes.  Lääne –Memphise kolmiku tegelik lugu.

Helios kirjastus 408 lehekülge

Tõlge :Imagoline OÜ

Toimetaja: Helen Laansoo-Hämarik

Raamat algab proloogiga ja proloog järgmiste sõnadega:

Kas Lääne- Memphise kohtuasjad olid nõiajaht?

Kas vandekohus mõistis kellegi surma pelgalt laste süüdistuste surve all antud tunnistuste ja hagejate argumentide põhjal, mis süüdistatavaid Saatanaga sidusid?

Kas Arkansase 1994 aasta kohtuprotsess oli nagu kolme sajandi tagune Salemi nõiajaht.

Need küsimused andsid alguse käesolevale raamatule. Need ning veel mõned:

Kui jutud deemonitest olid kaine mõistuse vallutanud , siis kuidas said asjad nii viltu minna-kahekümnenda sajandi lõpu Ameerika Ühendriikides- mitte ühe vaid kahe vandekohtu ees, kohtuprotsessides kus olid kaalul elud? Ning kui midagi nii kohutavat juhtunud oli, siis miks?

Tõlke üle ei nurise. Aga eespool toodud lõiguski peaks „hagejate  argumentide“ asemel olema „süüdistajate argumentide“.  

408 leheküljest on 368 lehel põhitekst ja 368 leheküljest  alates märkused. Märkusi  on kokku  430, viited nendele asjaoludele, mis raamatu põhiteksti ei mahtunud. Nende viidete tõttu on raamatut  üsna raske lugeda, peaaegu igalt lehelt  tuleb korraks raamatu lõpulehekülgedele rännata. Eks ta ongi rohkem raamat  Ameerika kohtuseriaalide ja CSI veendunud vaatajatele, kes soovivad süüvida, Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemi ja kuritegude uurimise käiku  20. sajandi viimasel kümnendil. Seega enne CSI-d ja enne DNA võidukäiku. 

Autor Mara Leveritt on kirjutanud kaks dokumentaalset kohturomaani ja võitnud mõlema eest Arkansase osariigis väljaantava Booker Worthen kirjandusauhinna. http://www.encyclopediaofarkansas.net/encyclopedia/entry-detail.aspx?entryID=6008. Mitte segamini ajada Suurbritannia  Bookeri auhinnaga .

Raamat on dokumentaaljutustus. 1993 a. leiti Arkansase osariigi Lääne-Memphise linnas kolme kaheksa-aastase poisi laibad. Politseil ei olnud mõrvade uurimisel edu, ootamatult arreteeriti mitu kuud pärast mõrvu  kolm alaealist, keda arvati kuuluvat  satanistlikku sekti.

Satanistlikust sektist andsid tunnistust:

·         must riietus , ühel poisil oli 11 musta T –särki;

·         muusikamaitse , kuulasid Metallicat;

·         lemmikkirjanikud : Stephen King, Anne Rice ja Dean Koontz , kõik eesti keeles olemas;

·         usk: üks poistest, Damien, oli Wicca usku. Wikipeedia andmetel  on   Wicca peamiselt inglise keelt kõnelevates maades levinud uuspaganlik usuline liikumine. Wicca-usund on polüteistlik, peamisteks pühimusteks on Jumalanna ja Sarviline Jumal: esimest seostatakse enam maapinna ja kuuga, teist metsiku looduse ja päikesega. Kõikidele Wicca rühmitustele on ühine maagia kasutamine (tunnussümbol on pentagramm), piirdumine peamiselt kahe jumalusega (kuigi eri voolud nimetavad jumalusi eri nimedega ning pole ka üksmeelt selles, kas tegu on sümbolite, tegelike jumalate või jungilike inimese alateadvuses olevate arhetüüpidega). Ühised on küllalt sarnased rituaalid - igakuised kooskäimised esbatid täiskuul, aasta kaheksa suuremat rituaali ehk sabbatit tähistavad pööripäevi ning Samahaini ehk Halloweeni.  

Mõrvasüüdistuse aluseks olidki kuulumine satanistlikku sekti, mõned mikroskoopilised kiud  (NB! DNA oli veel  väga algelisel tasemel) ja alaealise pidevalt muutuv ülestunnistus, mille tõenäoliselt politsei temalt välja pettis. Puudulike tõendite alusel määras vandekohus kahele noorukile eluaegse vanglakaristuse ning sekti väidetavale juhile Damien Echolsile surmanuhtluse. Kohtuotsus jäi jõusse ka pärast edasikaebamist.

Kohtuprotsessist valmis dokumentaalfilm „Paradise lost“, poiste vabastamise nimel tegutses internetis toetusgrupp, muusikud andsid välja plaadi ja korraldasid kontserte. „Metallica“ ei suutnud leppida, et riiklikud süüdistajad sidusid muusikamaitse satanismiga.

2011. aasta augustis noormehed ootamatult vabastati, kuid süüdistus jäi neile peale.

Raamatust saab põhjaliku  ja igakülgse ülevaate mõrvade uurimisest, kohtu-pidamisest ja süüdimõistmisest   ning läbi lugenuna võin kinnitada, tõendid selle kohta, et poisid olid süüdi, puudusid.

Aga ausalt, kui lugu oleks kriminull, siis oleksin panuse teinud just neile poistele. Võib-olla on see minu  professionaalne kretinism. Olgu öeldud , et teisi kahtlustusaluseid polnud ja  tõelist mõrvarit ei leitudki.

Selliseid tõsielulisi kriminulle on veelgi, mis on mulle rohkem meeldinud,  ehk seetõttu, et neis leiti lõpuks ka tõeline süüdlane üles.

John Grisham Süütu Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum 352-lehekülge Varrak 2007

 

Sebastian Junger 
Surm Belmontis
Inglise keelest tõlkinud Maia Planhof
228 lehekülge
  Eesti Raamat 2008