23. veebruar 2014

Kaja Kann. "Eratee"


Kaja Kann
Eratee
Hea Lugu 2013
272 lehekülge
toimetanud Annika Vamper



See raamat ei ole ilukirjandus , pigem aus logiraamat, oma päevade kiretu üleskirjutus. Tõenäoliselt siiski tõelisest päevikust välja sõelutud. On ebatõenäoline, et kunstnikust inimene oma päevikus nii tundetult oma elust kirjutab, et ta ei kirjuta teda vaevavast üksindusest.
Pärast raamatu läbilugemist internetist loetud Kaja Kann*i intervjuust selgubki, et autori taotluslik valik oli olla igav.
Aga lugeda igav ei olnud. Esimesel lehel mõtlesin, et üle 50. lehekülje ei loe, aga selline kiretu ja aus üleskirjutus paelus. Ja esimene raamat, mida olen lugenud, kus lehekülje numbrid sootuks puudusid. See rõhutas samuti aja kulgemise lõputust.
Tekst on napp, päevast päeva ja kevadest kevadeni kordub sama tegevus. Autor kirjutab sellest ,mida ta teeb ja väga vähe sellest, mida ta mõtleb. Tavalise inimese tavaline keel, aga mitte midagi "kõrvakriipivat".
„Eratee“ võtsin lugemiseks, kuna arvasin tundvat teatud hingesugulust. Elan minagi metsas, kolm aastat elasin olude sunnil ka üksi. Kütmine, lumelükkamine, võsa tõrjumine, kõik tuli tuttav ette .Aga sellega ka sarnasus piirdus, sest minu eluasemeks on kolhoosiaegne mugavustega ühepereelamu, minu pere tuli nädalavahetuseks koju ja meespere tegi kõik need puude saagimise ja mahavõtmise tööd, mida Kaja Kann ise tegi. Ja mina sõidan iga päev tööle ja tagasi, elu on kiire.
Mulle meeldis väga Henry David Thoreau „Walden e. Elu metsas“. Olen mõelnud, kuidas oleks lugeda tänapäevast elu metsas . Sellepärast hakkasingi raadios kuuldud katkendi järel lugema „Erateed“.
Autor on naine, kes peaaegu kõigi töödega (v.a. elekter ) saab ise hakkama.
Läbi teksti kumas siiski ka üksindust. Igatsust mehe järele, keda kunagi kohal ei ole, kellele helistatakse, kes kunagi on olnud kohal, sest tekstis kordub sõna „tegime“.
Sõprade järele, kellel harva on aega tulla. Aimatava kahetsustundega kirjutab autor tütrest ,“kes mind enam ei vaja“.
Raamatu alguses on üksinduse tunne suurem:
Kodus teen paar võileiba ja päevakohvi. Imelik oli see vallavalitsuses käik. Ma ei tea, miks ma seal käisin. Tahtsin vist lihtsalt endast märku anda. Nad isegi ei küsinud, mis mu nimi on.
Raamatu lõpu poole on autor end maal positsioneerinud .
Mõtlen endamisi linnaelu peale. Igatsust selle järele ei tunne. Filmilindina kerin silmade ette erinevaid versioone, et kuidas oleks kui ma linna läheksin. Vahetevahel oleks ju tore promeneerimas käia, paneks uhked riided selga ja kõrged kontsad alla, Astuks teatrisse sisse ja näeks vanu tuttavaid. Lobiseks ja küsiks ,et kuidas neil läheb. Nemad vastaksid, et jube kiire on , vaja veel teha neli aruannet ja kaks uut taotlust. Mina kutsuksin neid Raekoja platsi veini jooma, nemad pööraksid pilgu arvutiekraanile. Jääksin kontoriuksele veel natukeseks passima, kuni saan aru, et aeg on lahkuda. Või siis hoopis selline versioon, et nad on üllatunud ja rõõmsad, et Kaja linnas käimas on, pole ammu näinud. Nad küsiksid, et kuidas mul läheb. Mina vastaksin, et nüüd juba päris hästi. Et talv oli raske, puud said otsa, aga nüüd on kõik korras. Et muru hakkas kasvama, et varsti vaja muruniiduk välja ajada. Sellega üks mure ikka on, et ei tea kas õli peab igal aastal vahetama või piisab kui seda üle aasta teha. Nemad vaataksid mind imeliku näoga ja jutt lõppeks. Nemad vastust ei tea ja ega neid väga huvita ka see õliprobleem. Seisataksin siis natuke veel kontoriukse peal ja varsti saaksin aru, et peab minema hakkama.
Autor täidab aega lugemise ja kudumisega. Raamatu tekstist ei selgu, mida ta loeb, aga mitte kunagi ei ole loetud raamat talle meeldinud. Igal õhtul teeb autor köögiaknast fotokaga klõpsu ja jäädvustab vaatepildi. Mõned fotod on raamatus, kõik 365 fotot riputati üles Balti jaama tunnelisse ja sellest sai fotonäitus «Kes varastas päeva?“. 10.02.2014 - 28.02.2014. Läheksin vaatama, aga vist ei jõua Tallinnasse.
Oma elust pani Kaja Kann kokku lavastuse «Ole päris, mu kallis!».
Raamat, fotonäitus ja autori etendus , kõik koos said nimeks „Knit the World” ehk „Koo maailma“.

Seega võib öelda, et etenduskunstnik Kaja Kann oskas oma elust teha etenduse.
Jääb üle vaid vaprale etenduskunstnikule edu soovida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar