Sellest, kuidas ma valin raamatuid lugemiseks ja blogimisest ka.

Vaatan internetis läbi „Rahva Raamatu“, „Apollo“ ja „Raamatukoi“ uued raamatud ning teen sealt oma valiku. Kui raamatupoodi jõuan, lehitsen raamatuid ja saan sealtki lisa.

Sageli jääb ajalehest või ajakirjast, kellegi blogist või loetavast raamatust silma mingi raamatu pealkiri, mis huvi äratab, lisan ka selle nimekirja.

Tihti haaran raamatukogus uute raamatute riiulilt midagi sellist kaasa, mida nimekirjas pole, aga tekkis huvi. Ja mõnikord lihtsalt meeldib raamatukogus avariiulite vahel uidata ja huupi valida.

Kõige kurvem on raamatutega, millised olen koju ostnud. Kuna nad on kodus olemas, siis võin nende lugemist pidevalt edasi lükata vastupidiselt raamatukogu järjekorra raamatutele, mis tuleb kiiresti-kiiresti läbi lugeda.

Mul on ka e-luger. Sinna olen kogunud odavaid ja tasuta e-raamatuid. E-raamatuid loen põhiliselt reisil olles või oodates, näiteks arstikabineti ukse taga.

Eks loetava valikul on oma piirid . NEW York Timesi bestsellereid , Erseni armastusromaane ja Varraku ajaviitesarja reeglina ei loe, kuid igast reeglist on erandid. Lugesin Varraku ajaviitesarjast Monika Peetzi „ Seitse päeva söömata“, järg raamatule „ Teisepäevanaised“. Väga lahe lugemine.  Ersenilt olen läbi lugenud kõik Jody  Picoult raamatud.
Aga lemmiksarjad on „Nüüdisromaan“, „Moodne aeg“, „Punane raamat“, „Pegasuse väike sari“,  „Põhjamaade romaan“, „Nobeli laureaat“ , rohkem ei meenu hetkel.
Ei loe eriti elulugusid ja Minu sarja ka väga valikuliselt. Seevastu loen väga palju kriminulle, sirvin eneseabi raamatuid ja olen suur kokaraamatute austaja.

Nii et lugemisel olen siiski võrdlemisi „kõigesööja“.

Lugemata raamatute nimekirju on mul kaks, suur nimekiri 120. nimetusega.
Ja lühike nimekiri uutest ja olulistest raamatutest poole lühem. Kui lühike nimekiri pikaks venib, tõstan sealt raamatuid pikka nimekirja ja kui see nimekiri liiga pikaks venib, siis teen valiku ja kustutan. Kõiki raamatuid ei jõua tõenäoliselt läbi sirvidagi, rääkimata lugemisest.

Lugemine on mu lemmiktegevus. Nüüd kui lapsed suured, on selleks rohkem aega. Aga nii palju kui tahaksin, ikka ei ole. Mul on üks selline nimekiri,“ Mida teeksin rohkem kui oleks aega“ ehk mida teen siis, kui enam tööl ei käi. Esimesel kohal on nimekirjas „magaksin rohkem“ ja teisel kohal „loeksin rohkem“. Ega ma väga palju tegemisi pensionipõlveks ei jätnud, üritasin ikka õigel ajal ära teha. 

Olen analüüsinud oma ajakasutust. Praegu aega kusagilt mujalt juurde näpistada ei ole , kui une arvelt, aga seda üritan mitte teha.

Kui tuletan meelde veel 2014 sirvitud aga läbilugemata jäänud  raamatut „Loovuse teel“ ,siis slles oli Julia Cameronil loovuse kasvatamise tööriistaks soovitus oma õpilastele: mitte lugeda üks nädal. Minul sellist nädalat ei ole olnud. Kui mõni päev jääb vahele, sest lähen otse töölt teatrisse või kontserdile, on juba imelik olla. Ma ei oska sellisele loovus kasvatamise viisile toetust leida. Ka ei sooviks ma loobuda lugemisest, selleks et oma keskpärast loovust üles äratada.

Blogipidamise üle on mul hea meel, olen paar kuud vastu pidanud. Loen nüüd raamatuid tähelepanelikumalt ja mõtlen nende üle pikemalt ning mul on olemas suurepärane arhiiv -lugemispäevik. Mõnikord mõtlen,  kas kasutades blogi pealkirjas sõna „kultuur“ ei ole ma ehk liiga  pretensioonikas.

Pelgalt lugemispäevikut ei tahtnud ma pidada, soovisin kirja panna ka kontserdi- ja teatrikülastused, reisid, kui mõni neist kultuurireisiks kvalifitseerub, hiljutine Egiptuse reis seda ei olnud. Näitused ja muuseumid, kui peaksin neid külastama. Seega annab minu blogi ülevaate vanema haritud töötava naise, kes töö- ja pereelu kõrvalt on üritanud osa saada ka kultuurist, kuulugu see siis kõrg -või massikultuuri või olmekultuuri hulka, kultuuri tarbimisest tema enda poolt loodud kriteeriumite alusel.