Üks luuletus. Enn Vetemaa

Kevadine II

                   Oh andke andeks see banaalne prosaism

              (A.Puškin, „Sügis“)

Alles oli tuisk ja tali,

jää ja lörtsitibutus,

aga nüüd mu akna taga

itsitab krell tibutuss.

Öösi väikse aiaäärse

üpris tähtsa hoone

katusel paar pulstund kassi

üürgasid kantsoone.

Kui ma seni külakuked

tundsin häälest ära,

siis nüüd suurest kevadähmist

on nad häälest ära.

(1961)

Enn Vetemaa (20. juuni 1936 – 28. märts 2017)

Üks luuletus- Vladislav Koržets

Ostsin Vladislav Koržetsi luulekogu „Laulud või nii“. Leidsin raamatust luuletuse , mis minu jaoks haakus  imehästi   Tiia Toometi raamatust „Vanaduse võlud“  Tiia Toomet "Vanaduse võlud"  väljakirjutatud katkendiga miniatuurist „Elu täiuse hetked“.  See kulgemise, maailmaga üheks saamise emotsioon on minu jaoks luuletuses  „X“ olemas.

Ma justkui tean, mismoodi kasvab rohi,

mismoodi puhub tuul või sajab vihm,

tean umbes sedagi, kuis koeb ja kooleb lõhi,

kuis lahvatab ja raugeb kihk.

Ma justkui tean, kuid ikkagi ei jaga,

et kuidas just ja üleüldse – miks?

On kõige sees ja kõige ees ja taga

üks tundmatu, üks määramatu X.

Justnagu tabamatu meson-boson

on olemises saladus, see X.

Ja ma ei tea, kuid seda enam usun,

et ma ei peagi teada saama miks.

Ja puhub tuul ja niidul kasvab rohi

ja kõik mis on, on korraga ÜKS.

Jões jälle koeb ja jälle kooleb lõhi

ja X on X on X on X on X.

Vladislav Koržets

Tänasele sünnipäevalapsele ja oma noorusaja lemmikluuletajale mõeldes

Siin üks luuletus, mis mulle väga meeldis. Meenutan  kui innustunult ja ennastunustavalt ma seda keskkooli luulekavas deklameerisin. Ka kirjutasin ma Paul –Eerik Rummo luulest kirjandusolümpiaadi  töö, millega pääsesin vaba-riiklikule olümpiaadile ja mille kohta minu matemaatikaõpetaja ütles, et kui ma oleksin tema kirjandusõpetaja, tahaks ta tagasi keskkooli tulla. Kirjandusõpetajat minust ei saanud.

Paul Eerik Rummo

Me hoiame nõnda ühte

    Me hoiame nõnda ühte

    kui heitunud mesilaspere

    me hoiame nõnda ühte

    ja läheme läbi mere

    ja läheme läbi mere

    mis tõuseb me vastu tige

    ja läheme läbi mere

    ja muud me ei vaja tuge

    ja muud me ei vaja tuge

    kui üksteise selged õlad

    ja muud me ei vaja tuge

    kui ühised rõõmsad võlad

    kui ühised rõõmsad võlad

    mis üheskoos tuleb meil kesta

    need ühised rõõmsad võlad

    neid meri ei saa meilt pesta

   

    Ma tahan su rindade kaudu

    ka tuult mis neid puudutab mõista

    ja tahan su kandade kaudu

    sel maal millel seisad seista

    sel maal millel seisad seista

    ja mõelda kõigile maile

    see maa millel seisame seista

    on antud armastajaile

   

    Sa armasta siis minu silmi

    kui nendes on maailmataevast

    ja laula vaid seda mu salmi

    mis sõlmub mu südamevaevast

    mis sõlmub mu südamevaevast

    kui aiman tundmatuid ohte

    see salm on mu südamevaevast

    kas oskame hoida kõik ühte

    kas oskame hoida ühte

    kui heitunud mesilaspere

    kas oskame hoida ühte

    ja minna nii läbi mere.

Selle kuu luuletus

Minu raamaturiiulil on mitu Jaan Kaplinski luulekogu aastatest 1970-1980. Nüüd tagantjärgi ei oska enam öelda, millised olid minu lemmikluuletused.

Täna valisin välja sellise luuletuse kogust "Ma vaatasin päikese aknasse", mille peale ma tollal vaevalt et mõtlesin.

tead küll et elul pole üldse viga

kõht täis ja korralikud kingad jalas

kes pisaraid teel lasteaeda valas

nüüd palga tervise ja korteriga

võiks jääda rahule kui ainult iga

öö tiksumist ei kostaks kuskil talas

ja mõnes lapses kutsikas või kalas

ei tõeneks see mis iga sekundiga

jääb kaugemaks su igapäisest elust

ja kuigi oled samast otsiskelust

ei vanast ratasringist vastne samm

vii enam välja turbasammal niiske

on ikka paksem ikka sügavam

kui mõistes sind ja sinu vettind viiske

Selle kuu luuletus

Selle kuu luuletus võiks ju jõuluteemaline olla. Aga mina mõtlesin lemmikluuletustele ja ühele neist- just need mõtted, mida tahaksin uuel aastal endaga kaasas kanda.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

Karl Ristikivi

  

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,

         kuigi me seda ei näe.

         Iga mõte, mis tuleb ja läheb,

         jääb kuhugi alles.

         See, mis sa naeratades kinkisid,

         võib kunagi otsa saada,

         aga naeratus jääb.

         Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,

         jääb igavesti ootama.

         Isegi ütlemata jäänud sõnad

         on mõttes öeldud

         ja kuhugi tallele pandud.

         Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv

         saab täita aja ääretud salved.

         Kuidas muidu üksainus silmapilk

         võib kivi paigalt veeretada.

   

         See, kellele on vähe antud,

         kannab seda oma südame kohal.

         See, kellele on palju antud,

         pillab kõik käest maha.

   

         Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Selle kuu luuletus

Lugesin, et järgmisel aastal täitub Betti Alveri luulekogu "Tähetund" ilmumisest 50 aastat ning sel puhul  on Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond koostöös Prima Vistaga alustanud projekti "Luulest lauludeks", mille tulemusena viisistab rock-bänd Põhja Konn kaheksa luuletust nimetatud Alveri kogumikust.

„Selle ilma igav kainus

rõhub nagu raudne soomus -

kõigesse, mis väär ja ohtlik,

kiindub kirglikult mu loomus.

Joobumuses, viirastustes

mind ei köida kirev kude,

kuid ma tean, maailma  raskus

läheb lendu kord kui ude.

Linnad varisevad tolmuks,

kividelt sööb kirja vesi,

mõtlejate lagipähe

teevad herilased pesi.

Elu nagu hiiglakotkas

ootab kõrgel, kuni kooled,

säält ta kohisedes alla

toovad saagina mu nooled.

Tema mustast lihast saavad

kiskjad kuningliku sööda,

aga suled, tiivasuled

kannavad mind surmast mööda“.

Selle kuu luuletus.

Jaan Kaplinski

 See maailm, mis elab sinus.

 See maailm, mis elab sinus,

 mis sinuga ühte loodi,

 on sama vana kui sina

 ja veidi su enda moodi.

 See maailm sind peab kandma

 ja sina pead kandma maailma,

 ta on nii soe ja pehme,

 tal on kaks niisket silma.

 Kaks niisket lapsesilma,

 mis võtavad sinult rahu.

 Sa tunned, et kunagi enam

 sa oma maailma ei mahu

 Ja maailm enam ei mahu

 su sülle sooja ja varju.

 Nii on see ikka olnud,

 miks siis sa veel ei harju,

 et kõike ei saagi võtta,

 et kõike ei saagi anda,

 et vabadus on ja valu,

 mis tuleb sul endal kanda.

Laulavad „Indigolapsed“:

Selle kuu luuletus

Selle kuu luuletus

Selle kuu lugemuse („Harold Fry…“)  ja filmi („45 aastat“ ) mõjul meenus üks kunagi loetud Shakespeare sonett, mis algas sõnadega „Aeg pole aja narr, ka siis kui raob aeg ilu õied….“ ja lõppes "kui see on vale, pole eal, arm õitsend ega..."

Kui hakkasin raamatust otsima, siis enam sellise tekstiga  sonetti ei leidnud. Korduvalt läbi lehitsedes jäin peatuma 116. sonetil Harald Rajametsa tõlkes.

Siin see on .

William Shakespeare

116.

 „Ma uskuda ei saa, et murda suudab

truud hingeliitu katsumine karm:

see pole arm, mis muutustes end muudab,

ning lahusviibijaist ei lahku arm.

Ei, arm on igikindel märk, mis teel

meid julgustab ja mida torm ei väära,

ning täht, mis laevu juhib ulguveel

ja mille väärtust kõrgusmõõt ei määra*.

Arm pole Aja narr. Kui roosisuud

ja –palged Aja sirbi ees on ohus,

ei muuda armu tunnid ega kuud,

ta kestab kuni saabub viimne kohus.

Kui see on vale, siis on vale seegi,

Et luuletan - või armastab meist keegi.“

(*Navigatsiooni alalt laenatud metafoor. Armastus on täht, mille kõrgus, s.o. intensiivsuse aste ei määra veel ta ülevust ja mõju. Georg Meri selgitus)

Võib-olla lugesin kunagi Ants Orase tõlget 116. sonetist. See ammuloetud tõlge meeldis mulle rohkem, tahaksin seda leida.

Kuu luuletus

Ma olen tolerantne inimene, kuid seoses tõusetunud päevaprobleemidega vaevavad mindki kõhklused.

Ning meenus üks Rudolf Rimmeli traagiline luuletus.

Otsisin selle üles.

Rudolf Rimmel

 ISESEISVUMINE

 müü maha mets ja meri ja kallas liivane

 su lahjenenud veri siin pole viimane

 müü maha au ja häbi ja veri vesine

 nii tunned pole läbi sul ninaesine

 müü maha õhk ja vesi müü hingest isamaa

 ja hakka kambakesi siis rõõmust kisama

 müü maha laps ja naine see mitte viimane

 kui kauge aseaine näib küllalt kiimane

 müü maha hing ja ihu mis soe ja süldine

 ja tõesta müümiskihu on ilmas üldine

 kui maa on müüdud haljaks ta hakkab klantsima

 siis kisu ennast paljaks ja kuku tantsima

 sa tantsi paesel kaldal mis jääst on tuline

 ja karju ülalt alla hei nii me tulime

 müü maha kaldatuled müü kogu kupatus

 siin sinu järel tuleb uus suur veeuputus

 23. aprill 1991

Selle kuu luuletus

George Gordon Noel Byron

Muusikale

Kõigist ilutütreist pühim,

nõiduslikem oled sa,

nagu sügav vetemühin

tasa voogad, muusika!

Helin silma ette manab

ulgumerd, mis tüünelt lamab,

rahunevat laintekaiku

unelevat tuulevaikust.

Või kuis kuukiir ketti kujub

üle mere, mille pind

tõustes-vajudes nii sujuv

nagu uinuv lapserind.

Nõnda hing on kaasa kistud,

kui sind kuulatades istun,

tunded sügavad ja helged

nagu meri suur ja selge.

Tõlkinud Minni Nurme

Ellerheina kontserdil esitas selle inglise keeles tütarlastekoor, viisistanud Tõnu Kõrvits.

  

For Music

There be none of Beauty's daughters

With a magic like thee;

And like music on the waters

Is thy sweet voice to me:

When, as if its sound were causing

The charmèd ocean's pausing,

The waves lie still and gleaming,

And the lull'd winds seem dreaming:

And the midnight moon is weaving

Her bright chain o'er the deep;

Whose breast is gently heaving,

As an infant's asleep:

So the spirit bows before thee,

To listen and adore thee;

With a full but soft emotion,

Like the swell of Summer's ocean.

Selle kuu luuletus

Kaevasin välja oma Lõuna-Eesti juured.

Artur Adson

Oll varajane kevväi.

Kui havve’ mõrran, aeli müüda osse

tuul. Lumi abras: raud, mis söönü rosse.

Oll varajane kevväi.

Teid edimätsi rajama koon tõtlimi

-ei mäleta, mis tõine tõisel ütlimi-,

sääl äkki, uutmata, Sa naarma pahvatit,

ma saisma jäi: mu imelikult jahmatit-

kuis oless lindu nõsnu nigu noole’

parv tirke Sinu rinnast taiva poole,

kõik mõtsa oless siivalöögi’ täutnü

ja kaonu kui kaar, mis välk om läutnü.

Kui havve’mõrran, aeli müüda osse

tuul. Lumi abras: raud, mis söönü rosse.

Oll varajane kevväi.

Selle kuu luuletus.

Tänasel Marie Underi sünnipäeval taas üks tema luuletus:

Kaks südant.

Päev kerra tõmbund nagu peni,

on elul äkki sammasseis.

Ja kustund aken tähti täis. Öö juba tõuseb mulle südameni.

Kuuküürak taevas kõnnib võik,

ja värisevat

ma tunnen riiet rinnal: kõik

vaev äkki õitsma lööb kui kevad.

Kõik mure oma pesa säeb

öö kaenla alla:

toas kõrval ema süda valla

ja palvetama kauaks jääb.

Kuid nagu lõvid puuris palved minu:

oo, seda möirgust tõstma jõuetu mu hingeõhk!

Uhm uriseb. Põu põleb nagu põhk—

Mu pärast, ema, kauem koos su käed ja valla süda sinu!

Üks luuletus filmist "1944"

Sõduri ema.

Marie Under

Oma kõvad käed mu pihku anna,

hoian sind, mu vaprat sõjameest.

Pea mul omad jälle risti panna

sinu ja su relvavende eest.

Nõnda mehine on nüüd su pale-

kui sa läksid, olid alles poiss….

Tule, tule aga lähemale-

tõsinend sa metsades ja sois.

Lapsesilmad!...aga nagu teaksid

nad nii mõndagi,  mis ränk ja võik;

teaksid vahest rohkem kui nad peaksid,

nagu teaksid- nagu teaksid  k õ i k.

Ära seisa nõnda kaua tummalt!

Mis su pilgu taga- koormab suud….

Kahelt suurelt- Elult, Surmalt- kummalt

oled, ainuomane, märgitud?

*

Ei ma laseks veel sind kogunisti:

seisa viivu veel mu käte all;

varsti panen ma nad jälle risti-

olen siis sul veelgi lähemal.

Tean, su tegu kaalub sinu vaeva,

see on nendest, mida aeg ei söö;

panen juure oma vaeva aeva,

et saaks kallim-kaunim sinu töö.

Ja ma õnnistab sind: Mine! Mine!

kuigi kurku kinni jääb mu hääl;

mina olen hoopis kõrvaline-

näeme üksteist jälle- siin või sääl!

Lähed, läed all lämmatava lume,

see sind nagu valge jõgi viib.

Ja mu rinnas polegi nii tume:

lumi katab sind kui inglitiib.

                  *

Sinu käed mu kätest jälle kisti

alles niiskeina mu silmaveest.

Jälle panen omad vaikselt risti

Sinu ja su relvavende eest.

Ei mu meeled küüni enam muuni,

olen kistud nagu une pealt-

alles puudutin su salku pruuni-

juba pühib tuisk su jäljed jäält….

Lähed sinna lumeväljadele,

kaitsehaldjas sinu kõrval käib.

Ootan vaikselt, kuni tuled jälle,

kaasas võit ja vabadus ja leib.

Kookski sinu ümber selle suure

lume surilina oma koe,

siiski jääme teine teise juure:

minu südames on sinul soe.

Seda luuletust kuulsin Elmo Nüganeni filmis „1944“.

Väga hea film. Nii teemalt kui teostuselt.

Ma tõsiselt loodan, et see film lööb vaatajate arvult filmi  „Viiskümmend halli varjundit“. Siis on selge, mis meile kõige tähtsam on.

Vähemalt selle  maakonnakeskuse kinosaalis, kus mina filmi vaatasin, olid saali kõik 500 istekohta täidetud ja kinopublik aplodeeris kui film lõppes.  Aplausi filmi lõpus kuulsin ma küll esmakordselt.

Selle kuu luuletus.

Selle kuu luuletuseks valisin Leelo Tungla meeleoluka lasteluuletuse. Selles lühikeses luuletuses on olemas kõik: igatsus lume järele, mälestus lapsepõlve jõuludest ja igatsus tunda midagi sarnast ka tänasel päeval.

Jõuluõhtu lumi.

Leelo Tungal

Jõuluõhtul tundub lumi

suhkrust magusam,

iga laps on hommikuni

parem, vagusam.

Igast aknast, habe härmas,

vaatab jõulutaat,

ahju kargama on kärmas,

piparkoogiplaat.

Isevärki jõuluhõngu

kõigi toad on täis,

kuuskedel on kuldseid lõngu,

rohelisis päis.

Sära, küünal, sära, sära,

ere on su lõõm,

selles mure põleb ära,

alles jääb vaid rõõm.

Selle kuu luuletus

See luuletus sobib novembrisse väga hästi, ei ole igavamat ja kurvemat kuud. 

Lisaks taasavastasin enda jaoks M. Lermontovi raamatu „Meie aja kangelane“ ja käisin Pärnu teatris „Endla“  vaatamas etendust. Et oleks huvitavam, panen siia kaks erinevat tõlget.

Mihhail Lermontov

On igav ja kurb

On igav ja kurb - pole ühtki kes ulataks käe,

kui murede kütkes end laastad…

Kui loota veel? Milleks, kui täitumist  iial ei näe?

Kuid aastad, need kaovad - kõik paremad aastad !

Kui armastaks? Keda? Ei kesta saa jäädavalt see,

kuid hetkeks ei tasu ju vaeva.

Kui endasse vaataks? Seal midagi rõõmu ei tee,

kui palju ka möödunu tuhas ei kaeva.

Jää kirgede tuhin, kuid seegi kord lahkuma peab,

sest mõistus on kohtunik vali,

ja kõik meie elu - kes teraselt vaatab, see teab -

muud pole kui rumal ja labane nali ...

Tõlkinud August Sang.

Kogumikust Maailma luule. Kuldne klassika.

On igav ja kurb

On igav ja kurb! - Pole suruda kellegi kätt,

kui südamehädas end laastad ...

Ja soovid ... Mis kasu on toonud see soovide pett?

Kuid aastad, need kaovad, kõik paremad aastad ! -

Arm - keda küll helliks? -,ei tänaseks tasu end see,

kuid igavest armastust pole ...

Kas endasse vaatad? - Sääl möödunust puhas on tee:

rõõm, piinad ja kõik on nii armetult kole.

Ja kired? - Kaob vara või hilja see magus-õrn äng,

eks mõistus tast jagu saa vali.

Ja elu, kui jaheda huviga vaatad, on mäng,

on selline rumal ja tühine nali !

Tõlkinud Marie Under.

Pärnu Teater Endla „Meie aja kangelane“  kavalehelt.

Selle kuu luuletus

Pikendasin oma suve Portugalis Albufeiras.

Tõin suveniiriks kaasa korgitammest järjehoidja , millel on Portugali kuulsaima luuletaja Fernando Pessoa luuletus „Autopsühhograafia“. Kahjuks küll inglise, mitte portugali  keeles.

Eesti keelde on luuletuse tõlkinud Ain Kaalep.

„Poeedil on petlik keel.

Ta petab nii hästi, et ta

ka tõelise valu veel

võib valuna ette petta.

Ja kuigi ta ise talus

neid valusid mõlemaid,

lugeja värsside valus

üht tunneb – tundmatut vaid.

Ja mõistus kannina ringi

oma mängurööbastel

nii keerutab seda rongi

ja nimeks on süda sel.“

Selle kuu kuulsaim luuletus: Marie Under "Päälekaebamine"

Tumedaks märgitud rida kasutas Barack Obama oma kõnes, allajoonitud salme aga Edgar Savisaar kaitsekõnes Eesti esileedile.

„Päälekaebamine“

Marie Under

1

Ma hüüan kogu oma rahva suust:

me maad on haarand hirmus raske taud,

me maa on varjutatud võllapuust,

me maa - suur lahtikaevat ühishaud.

Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!

sest põdeja on jõuetu ja nõrk.

Kuid nagu linnukarje kaob mu hüüd,

see hajub tühjusesse: maailm on külm ja kõrk.

Kas rauga ohe, väeti lapse nutt -

see jookseb liiva, kaob kui pettevirv?

Mees, naine oigab nagu haavat hirv -

see võimumeestele vaid muinasjutt.

Maailma silm on pime, kõrv on kurt

ja vägevate jõuk kas loll või hull.

Kaastunnet on vaid sel, kes hädast murt,

ja südant ainult kannatajal - sul ja mul.

2

All kõlekollase ja moondund taeva

just vastu tuult mu mõtted jälle teel,

kui kiskja puuris märatseb mu meel

ning lahti hammustab me ühisvaeva.

Ei muuks ma ahistustekuhjas kaeva,

ei muuks nii sünget lõõska hõõgu keel:

et õigluskirg veel huugaks, enam veel,

seks hädatrumm peab põrisema aeva.

Öö seisab ees. Mu mured avali

ja välja laotet. Nagu kivivise

käib päälekaebamiste leegion.

Täis nördimust ja hukkamõistu on

mu silmad unekatteta ja alasti,

ei talu lugeda neis muu kui - Jumal ise.

3

Ma tulen nagu väga kaugelt, kust

end vaevu läbi murdsin kaudu talvekuude

ja leinamõtete, mu kodutruude,

alt lahti lööma kevadesse ust.

Kuid kuidas astun, suu täis süüdistust,

nüüd roosahelbeliste õunapuude

ja teiste kauniduste juure uude

maipäeva, kui mu meel on vihast must!

Veel ootan päästeinglit ma täis trotsi,

hääd soovides kuid kurja küüsi vajun,

kes olla võiksin tuvist vagusam.

Kui tunneks kuradi ma sarveotsi

end tõukavat, kas kahjurõõmus tajun,

et kättemaks on kõige magusam?