Martin McDonagh "Üks pealuu Connemaras" Tooma talus.

“Üks pealuu Connemaras”

Autor: Martin McDonagh

Tõlkija: Külli Seppa

Lavastaja: Üllar Saaremäe

Kunstnik: Kristi Leppik

Osades:

Mick Dowd- Hannes Kaljujärv (Vanemuine)

Maryjohnny  Rafferty -Ines Aru

Mairtin Hanlon-Imre Õunapuu

Thomas Hanlon -Velvo Väli

1913. aastal nägin Rakvere teatris etendust „Leenane’i kaunitar“. Etendus  läks südamesse ning kui Rakvere teater pakkus Martin Mc Donaghi Leenane’i triloogia I osa  „Üks pealuu Connemaras“ suvelavastusena, ei olnud kahtlustki, Tooma talu tuleb üles otsida. Õnneks on Tooma talu teatri kodulehel avaldatud juhatuse järgi lihtne leida.

Mulle etendus meeldis ja julgen soovitada kõigile teatrisõpradele. Iseasi, et pea kõik suveetendused on välja müüdud.

Ideaalne on mängukoht Tooma talu rehealuses.  Lavakujundus on lihtne, aga detailiderohke. Avastasin end enne etenduse algust uurimas, mis neil kapiriiulitel siis õige on.  Väga palju pudi-padi nagu ikka toas, mis ei ole sätitud sisekujundaja poolt. Ja põrandal on eesti käsitöömeistrite kaunid kaltsuvaibad.

I vaatuse 2. pool mängitaks lageda taeva all, maja taga surnuaiaks kohandatud heinamaal. See tunne, mis seal tekib, ei ole võrreldav tundega, mis  tekiks teatri-saalis hauakaevamise imiteerimisel.

Minu etenduse  päeval  ei kimbutanud  näitlejaid ja vaatajaid vihm, aga kuuldavasti toimub surnuaia stseen õues iga ilmaga.

Etenduse muusikalises kujunduses oli lisaks krigisevale raadiole  Jaanus  Põlderi õpilaste iiri folki mängiv trio, mis sobis hästi ja juhatas sisse etenduse meeleolu.
Õiget iiri rahvalaulu ei ole siia leidnud, aga otsin

Näidend  ise on vist "must" komöödia.  Selles pole tõstatatud nii palju probleeme kui „Leenane'i kaunitaris“.  On neli iiri külainimest, autori tahtel on nende elust valitud näitamiseks need päevad kui Mick Dowd, kes igal sügisel  kaevab kohalikul surnuaial vanu luid välja, et uutele ruumi teha, peab välja kaevama oma seitse aastat tagasi surnud naise luud. Loole lisab vürtsi  kuulujutt, et Mick on naise surmale kaasa aidanud. Kuid näidendi põhiteemaks ei ole see, kas on või ei ole, see ei ole Midsomeri lugu. Ja lõpuks me ei saagi teada, kas aitas või ei aidanud. Aga küllap aitas, nagu Maureen „ Leenane’i kaunitaris“.  Leenane lihtsalt on selline küla. Autor  on lavale toonud  nelja  külainimese  elu selle igapäevases reaalsuses, koos vaimukate dialoogide ja huumoriga.

Mina, kes ma  otsin tavaliselt teatrist pigem draamat kui komöödiat, aga ei põlga ära head komöödiat, sain see kord rohkem naerda. Kaastunnet tegelaste vastu ei tekkinud.

Tükk ,mis räägib iiri külast, sobib hästi eestlaselegi.  Kinnistunud arvamuse kohaselt on ka  Eesti külaelule omane joomine, vägivald, elule allajäämine, äng. Samuti sobib eestlasele must huumor, naer seal, kus nagu naerda ei tohikski.

Kaaslasega autos koju sõites vaagisime nähtut veel mõnda aega, võrdlesime oma külaeluga. Tema leidis sarnaseid jooni isegi „Tões ja õiguses“, minul see meeles ei olnud.  Martin McDonaghil vedas Mairtin lehma oma maale ja tegi siis otsa peale; Oru Pearu tappis karjapoisi koera ja vedas samuti oma maale. Ühte moodi krutskeid ja kavalust täis  iirlased ja eestlased. Selles olime ühel meelel, et  küla-elul olid ülamainitud jooned möödunud sajandi  üheksakümnendatel.  Vanasti, kui nii võib öelda, oli igas külas oma Mick- raske ütlemisega,  järeleandmatu, põikpäine külatark, nüüd on ta surnud. Oli külas ka viinamaias „latatara“ Maryjohnny, nüüd on ka tõelised külaeided surnuaial ning uuema aja memmed käivad pensionäride klubis, laulukooris ja teatris ning kontserdil, nagu mina. Oma külaullike oli ka, kooli pooleli jätnud noor huligaan. Nüüd on külaullikesed  Soome tööle läinud ning selgus, et polnud nad nii ullikesed ühti.

Vat ega ma vanasti nende inimeste üle ei naernud, pigem oli kurb, mõnikord haletsesin. Teatritükile on lavastaja  kõvasti koomikat peale keeranud, ja hea on. Küllap oleks tükist lavastaja käes ka draama saanud, aga suvelavastuse jaoks rõhk komöödial sobib suurepäraselt, sügavust leiab tükis ja näitlejate mängus ikka, kes soovib.

Mick Dowdi osas ei  oskagi kedagi teist peale Hannes Kaljujärve ette kujutada. Tema tahumatu olek, sünge nägu ja robustne väljendusviis, oli just see, kuidas Micki lugedes ette kujutaksin.  Lisaks salapärasus,  millest näidendi jooksul aimu ei saanud ja salapäraseks Mick jäigi. Ja ei teagi, mis tema naisega ikka juhtus.

Ines Aru Maryjohnny  Rafferty osas oli  mõnus vanainimene- rõõmus, kaval, siirate silmade ja avala naeratusega. Tuletas meelde küll  Maureeni „Leenane’i kaunitarides“, aga küllap vanad naised Leenanes ongi sellised.  Ines Aru on nagu loodud selle rolli jaoks, lisaks kõigele muule selge ja kõlav  hääl.

Velvo Väli  külapolitseinik Thomas Hanloni osas oli minu arvates mitte niivõrd koomiline kui  liialdatult naeruväärne. Barnaby Midosmerist ta ei ole,  aga unistus suureks detektiiviks saada tal on.  Leenane’i  triloogia kolmandas osas teeb Tom Hanlon enesetapu, mis teda selleks sunnib, selles tükis veel aimu ei saa.

Mulle meeldis väga Imre Õunapuu Mairtin Hanloni osas. Äge ja tormaks, pisut rabe: noor küla „paha poiss“, pool laps, pool  täis-kasvanud. Näitlejast  õhkus laval  tõelist energiat  ja minu arvates elas ta osasse hästi sisse.. Oma külast leidsin talle kohe ka prototüübi.  Noor näitleja tegi toreda rolli.

Fotod on pärit Rakvere Teatri kodulehelt.