Kate O’Reilly „Mandel ja merihobu“. Pärnu Teatris Endla.

„Mandel ja merihobu „

Draama

Autor Kaite O'Reilly

Lavastaja Andres Noormets

Osades

Saara-Karin Tammaru ,

Svetlana- Lii Tedre (külalisena),

Paul-Sepo Seeman,

Arst-Bert Raudsep

Toomas-  Egon Nuter (külalisena)

Esietendus 26.aprillil 2014 Endla Teatri Küünis

Helge lõpuga kurb lugu.

Loo moraal  - teistmoodi inimestel on kerge olla õnnelik omasuguste seas, mitte meie s.t. „normaalsete“ seas, kes esitavad neile ülejõukäivaid nõudmisi ja on ise stressis ning närvilised, kui neid nõudmisi ei suudeta täita. Inimesi tuleb aktsepteerida sellistena nagu nad on, ka teistsugustena. 

Teatritükis esineb teistsugusus mälu tasandil.

"Mandel ja merihobu" autor jutustab  loo ajutrauma üle elanud inimestest, kellel on probleeme mälu ja mälestustega. See mõjutab tugevalt nende lähisuhteid ja igapäevast elu, mis toetuvad suuresti jagatud mälestustele ja mäletamisele.

Teatri kodulehelt: Kui aju koos kehaga lendab 70-kilomeetrise tunnikiirusega läbi auto esiklaasi, saab elust loterii. Asjad võivad meelde tulla, aga sama hästi ka mitte. Pärast autoõnnetust ei tulnud Svetlana kunagi tagasi. Toomas on kindel, et tema juurde saadeti keegi teine. Saara igatseb Pauli, kuigi ta on iga päev tema kõrval. Aga Paul pole enam endine - otsekui tuled põleksid, aga kodus on hoopis keegi võõras. Neli inimest on minevikus lõksus, võimetud lahti laskma ja eluga edasi liikuma. Mida see inimeseks olemise kohta ütleb, kui me võime pärast lööki pähe hoopis kellekski teiseks muutuda? Mida hakata peale armastusega, kui teine inimene ei tunne sind enam isegi ära?

Näitlejatest.

Karin Tammaru Saara on rabe ja närviline. Ühest küljest on elu lühimälu kaotanud Pauliga huvitav ja üllatusi pakkuv, kuid  Saara on väsinud, hirmul ja teadmatuses. Elus ise samasuguses rollis oleksin täpselt sama närviline ja rabelev.

Lii Tedre jätab Svetlana rollis õrna ja hapra mulje, nagu klaasist mänguasi. Eraldi rõhutaksin tema häält-  suurepärane diktsioon, nauditav tämber, mõjuv rütm- kuulasin nagu muusikat.

Bert Raudsepp doktori rollis seisis enamus etendusest lavahämaruses ja kulisside varjus, kuulas ja jälgis, aga ometi oli tema kohalolek igal hetkel tajutav. Doktor ei domineeri laval, kuid sõnastab näidendi  kandvad ideed ja teeb seda minu meelest väga hästi: kui kaotame mälu oleme hoopis teised inimesed; kirjutamine tugevdab eneseteadvust; me kasutame kujundeid ja räägime lugusid, et kaosesse selgust tuua ja  seletamatut mõista.

Egon Nuter- tõenäoliselt selline ongi Eesti mees sellises situatsioonis. Toomas elab koos Svetlanaga nagu prints uinunud Lumivalgekesega.  Lootus, et Lumivalgeke kord ärkab, hakkab kustuma, kuidas muidu seletada algusstseeni, kus Toomas raevukalt taob hooldekeskuses Svetlana toa ust,  selleks et temaga rääkida. 

Kui Toomase juurde tuleb Saara, võtab ta seda kui enesestmõistetavat lohutust. Karin Tammaru  meeleheitlikust riiete otsimisest teki alt ja rabedast olekust paistab, et ta tõenäoliselt teeb seda, otsib lohutust teise mehe juures, esma-kordselt, et ta on väsinud, meeleheitel, tüdinud ja lootuse kaotanud. Egon Nuteri Toomas suhtub juhtuvasse stoilise õnneliku rahuga. 

Sepo Seeman- päästis minu jaoks etenduse. Kavalehel on öeldud, et näidendis on palju elujaatavat huumorit ja helgust. Minu  jaoks oli lugu kurb, ka need kohad, mis võinuksid olla naljakad: Paul kodus juhiste küüsis rohtu võtmas ja  telefoniga rääkimas. Aga  viimased viis minutit etenduse lõpus – Sepo Seeman ja Sveta hooldekeskuse aias vestlemas ja naermas - need olid helged ja tõid naeratuse näole. See stseen ei olnud koomiline, vaid  helge ja liigutav- elame veel!  Paul ei olnud enam see mees, kes meeleheitlikult ujus kalda poole, ei, nüüd oli kallas pöördumatult kaugele jäänud. Paul oli nüüd teine inimene kui see, keda Saara tundis. Ja ka Sveta oli teine, kui see , keda Toomas tagasi ootas. Aga siin nad olid ja vestlesid- kaks uut inimest. Sepo Seemani vastupandamatult ehe ja tundlik esitus.

Etendust toetas muusika, mis kõlas taustaks. Muusikaline kujundus –lavastaja Andres Noormetsalt. Doktori märkused muusika kohta tuletasid meelde, et kodus riiulil on läbi lugemata kuulsa neuroteadlase Oliver Sacksi raamatu „Musicophilia: Tales of Music and the Brain“ saksakeelne tõlge „ Der einarmige Pianist“. See on raamat muusika mõjust ajutegevusele. Loen läbi, sel aastal.

Lavakujundaja samuti lavastaja Andres Noormets. Laval vaid hädavajalik selleks, et tuua lavale kord hooldekeskuse arsti kabinet, kord magamistuba, valgustuse (valguskunstnik Karmen Tellisaar) abiga õnnestus hästi. Arstikabineti pool jäi minu jaoks mõneti hämaraks, aga selle korvas helendav arvutiekraan seinal .

Esiplaanil oli  magamistuba laia voodiga. Muist tegevust toimus voodis aga ka näitlejad, kellel parasjagu polnud teksti ega tegevust, olid voodis, üksi või kahekesi.

Etendusega sobisid suurele ekraanile elutoa seinal projitseeritud mustrid ja kujundid, ei oska teisiti nimetada. Mina vahtisin neid mustreid hoolega. 

Kujunditega ekraanil sobitusid omakorda hästi pildid Küüni koridoris:

Autori nime, palun vabandust, ei märganud ja internetist ei leidnud.

Teatritüki autor on Wales'i autor Kaite O'Reilly’lt. Kavas kirjutatakse: Lisaks näidendis „Mandel ja merihobu“ (2008) käsitletud mälukaotuse teemale jõudis 2012.aastal Wales’i Rahvusteatris lavale tema näidend „In Water I’m Weightless“ (eesti keeles: „Vees olen ma kaalutu“), mille tegelasteks on erinevate füüsiliste puuetega inimesed. O'Reilly ise on öelnud, et tema arvates käsitletakse kunstis puudega inimest tavapäraselt kas ohvri või antikangelasena. Seetõttu lähenes ta oma näidendi tegelastele ning püüdis neid näidata kui inimesi, kelle igapäevaelu ei ole üksnes täis negatiivset ja traagilist, vaid selles on ka palju humoorikat ja positiivset. Tema viimane näidend „LeanerFasterStronger“ (eesti keeles „KiireminiKõrgemaleKaugemale“) 2012 tegeleb inimeseksolemise piiride kompamisega teise nurga alt- peategelaseks on sportlane, kelle eesmärgiks on saada maailma parimaks.

Kavas on juttu veel inimese ajust, saab teda, kus ajus asuvad mandel ja merihobu (hipokampus), on lühiartikkel mälust ja mäluhäiretest ning katked Eesti  päritolu maailmakuulsa mäluuurija Endel Tulvingu intervjuudest.

Mälukaotus võib  tabada igaüht vanuse, haiguse või õnnetuse tõttu. Oleme ka siis inimesed, aga hoopis teised inimesed. Seda õrna ja tundlikku teemat käsitlevad autor ja lavastaja vaoshoitult  ja vastutustundlikult.