Paavo Kangur. "Palveränduri päevik."

Paavo Kangur

Palveränduri päevik. Teekond Santiago de Compostelasse.

Paavo Kangur ja Kirjastus Pegasus 2014

199 lehekülge.

Selle raamatu valisin lugemiseks, kuna olen Santiago de Compostela palve-rännaku vastu pikalt huvi tundnud.  Mitmed aastad tagasi oli mul plaan oma sünnipäev caminol veeta. Siis sain astma diagnoosi ja loobusin, kartes et läheb raskeks. Nüüd olen astmaga elama harjunud ning camino võiks uuesti päevakorda tõusta.

Aga olen hakanud kahtlema selle mõttekuses. Kui tahan ennast proovile panna palverännaku kaudu, siis peaks see olema võimalik ka lähemal. Ma pole käinud ühelgi Eestis toimuval palverännakul. Ei tule hetkel rohkem meelde kui Padise kloostri päevade ajal Padise kloostri juurest Harju –Madise kiriku juurde, kõigest 7 km. Püha –Risti palverännak Vastseliina kiriku juurde, tõsi ma ei  tea, kas see veel toimub. Küllap on mind nende palverännakute juures tõrjunud nende tugevam  kirikuga seotus.  Nelja kuninga tee võiks läbida kasvõi jalgrattaga- 137 kilomeetrit.

Palverännaku teemal olen  lugenud Tiina Sepa raamatuid

„Peregrina päevik“

„Kas jääte ööseks“

„Paulo Coelho  „Maag. Ränduri päevik.“

Mida oskan öelda  ajakirjanik Paavo Kanguri raamatu kohta.

Esimene mõte oli, et tõepoolest camino võib läbida ka nii. Ja läbitaksegi, patustades bussiga, keskendudes pinnapealsetele suhtele ja hispaania venidele. 

 Autor ütleb esilehel: „Läksin palverännakule, et võtta üks kuu oma elust ainult iseenda jaoks. Tagasi tulles küsisin endalt, kas tahan kirjutada reisi- või eneseteostus, et mitte öelda eneseabi või vaimse ümberpositsioneerimise raamatut. Vastan, see on reisiraamat ja enese ümberpositsioneerimise raamat.“

Vot seda ümberpositsioneerimist ma raamatus ei tabanud. Või kui aus olla, siis ehk õige pisut eessõnas, arutelus mõiste bescheiden üle. Aga raamatut kirjutades, pärast palverännakut ju, olid autoril rännakueelne kibestumine ja „mina pole süüdi“ alles.

Informatiivses mõttes camino kohta olid mulle just väärtuslikumad lisatud Aire Tammemäe märkmed ja vaimse ümberpositsioneerimise mõttes Andrus Mõttuse lugu.

Hinnates raamatut kirjanduslikus mõttes  ühinen Mae arvamusega

http://maemaailm.blogspot.com/2014/07/kui-kasvavad-tiivad.html , et raamatu lõpp kadus sootuks kuhugi ära. 

Uurisin veel lisatud Kristjan Laugeni lugu, et kas need kaks lugu kuidagi haakuvad ja lõpp hoopis selles loos. Ei olnud.

Aga muidu täiesti loetav raamat, kui teema huvi pakub. Kangur ei ole küll Coelho, aga ladusalt ja sujuvalt jagab autor oma teekonda ning paljastab nende ajakirjandusväljaannete, kus ta töötanud on, saladusi.

Ja raamatu lõpus on väga ilusad pildid.

Lõpetuseks Frank Sinatralt „ My Way“, laulu  hispaaniakeelsed sõnad „A mi manera“ on autor oma jutustuse lõppu lisanud.