Martin Mc Donagh „Üksildane lääs“ Sadamateatris

Martin Mc Donagh

„Üksildane lääs“

Draama

Teater „Vanemuine“

Esietendus 9. veebruaril 2013 Sadamateatris

 Tõlkija Peeter Sauter

 Lavastaja Tanel Jonas

 Kunstnik Iir Hermeliin

Valguskunstnik Jaanus Moor.

Mängivad:

Isa Welsh- Riho Kütsar,

Valene-Andres Mähar,

Colema-Karol Kuntsel

Tüdruk-Kristiina-Hortensia Port.

Coleman, kes oma isa maha laseb, sest see tegi kohatu märkuse poja soengu kohta, ütleb, et taeva pääseb ta ikkagi, sest katoliku kirikus on nii, et kui patud üles tunnistad ja kahetsed, saad andeks.

Kavalehel on motoks katkend Luuka evangeeliumist:

„Jälgige end, kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks!

Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: „Ma kahetsen“, andesta ikka talle!“

Seda ülestunnistamise ja kahetsemise mängu vennad Coleman ja Valene II vaatuses mängivad. Võiks öelda, et see etendus pilab katoliku usku. Isa Welsh, kes peaks usku külas au sees hoidma, armastab napsu ja külaelanikud ei kuula ega austa teda. Leenane koguduses on toimunud kaks mõrva ja üks enesetapp. „Leenane kaunitaris„ aitas Maureen oma ema teise ilma. „Üks pealuu Connemaras“ peakangelane Mick Doowd oli osaline oma naise surmas. „Üksildane lääs „ algab uudisega, et Tom Hanlon (politseimees „Ühes pealuus“), astus Killary sadama kaljult alla merre. Ja nüüd saab isa Welsh teada, et Colemani püss ei läinud isa suunas lahti kogemata. Isa Welsh arvab, et Leenane „ei kuulu vist jumala jurisdiktsiooni alla”. Ja veel ütleb ta nii: “Kui ma esimest korda siia tulin, siis ma arvasin, et Leenane on kena koht. Tuleb välja, et see on Euroopa mõrvarite Meka.”

Isa Welsh läheb teadlikult vabasurma samas kohas, kus Tom Hanlon, kuigi katoliku kiriku järgi läheb ta põrgu nagu iga teine enesetapja. Enne kirjutab isa Welsh lahkumiskirja vendadele, kutsudes neid üles leppimisele. Isa Welsh kirjutab, et  kui ta suudab vennad lepitada, siis ei ole tema  surm asjatu. Siin tuleb meelde, et Jumal ohverdas oma ainusündinud poja inimeste pattude eest.

Ei saa öelda, et isa Welshi surm läks asja ette. Vennakesed jäävadki tülitsema. Karol Kuntsel (Coleman) ja Andres Mähar (Valene) on laval ehedalt robustsed.

Kaklusstseenid on ehtsalt jõhkrad (kaklusstseenide seadja Indrek Sammul) ja ootamatud, iga hetk võib laval minna kakluseks. Laval on toores huumor trööstitus iiri küla argipäevas.

Olen nüüd näinud kogu iiri näitekirjaniku Martin McDonaghi Leenane küla näidenditriloogiat: „Mägede iluduskuninganna“ (Rakvere Teatris), „Connemara kolp“ („Üks pealuu Connemaras“ Rakvere Teatris ja „Üksildane lääs“ („Vanemuises“.

Kõige rohkem hinge läks viimane. Sellepärast, et oli viimane, mida nägin ja isa Welshi pärast ja Tom Hanloni pärast ja sellepärast, et tundus: nüüd ongi  külla jäänud vaid  Valene ja Colemani sugused puskarijoojad. Kui mind tavaliselt häirib ropendamine laval, siis Colemani ja Valene puhul mitte. Sain aru, et ropendamine on nende olemuses,  see ongi nende elu ja teisiti nad ei oska.

Kõige helgem kuju etenduses on Tüdruk. Tal on veel lootust, kui ta õigel ajal Leenanest lahkub. 

Viimast korda Sadamateatris 13.novembril 2014, kes veel näha tahab, jõuab.