Arno Raag "Mässu vaim".

Arno Raag

„Mässu vaim“

Eesti Raamat  2014

Sari Eesti Romaanivara

253 lehekülge

Otsustasin lugeda rohkem eesti kirjanike raamatuid  ja võtsin käsile sarja „Eesti Romaanivara“. Tahtsin lugeda vanu romaane, kuidas siis kirjutati. 

Esimesena jäi näppu Arno Raagi „Mässuvaim“, mille esmatrükk ilmus 1932.a. Tartus

Pealkiri vihjab mässule, siiski on raamatus  mässu vähe, kui autor just ei pidanud silmas taluperenaise Velda mässu oma senise elu vastu.

Lühidalt sisust: Velda noorpõlvearmastus, rikka talu pärija Hinno jääb sõtta. Neiu võtab vastu Hinno isa kosjad põhimõttel, et parem vana habeme varjus kui noore piitsa all. Aga pole parem ühti, saab Velda aru kui on umbes 30 ja abikaasa 64. Veldale on nüüd abikaasa eemaletõukavalt vana ja ta heidab silma noorele sulasele Heinole. Õigem oleks öelda, et Velda paneb Heinole võrgud välja. Hiljem saab Velda teada, et Heino on seotud kommunistide ja 1924 aasta detsembri ülestõusu ettevalmistamisega, kuid see ei ole taluperenaise ja sulaspoisi suhte jätkumisel  takistuseks. Heino on nõus loobuma poliitilisest tegevuses ja koos Veldaga põgenema. Ootamatult saabub koju 10 aastat kadunud perepoeg Hinno. Velda, kes peab ka pärandusele mõtlema, pühib Heino peast ja alustab suhet Hinnoga. Hinnol on süümepiinad isa ees. Kui  Velda jääb lapseootele, saab vanaperemees teada, et meditsiinilistel põhjustel ei saa tema lapse isa olla. Puhkeb konflikt. Vanaperemees saab südamerabanduse ja sureb.  Veldast ja Hinnost saab paar, sünnib poeg, Heino on vanglas.

Sekka veel  juttu eesti soost ettevõtjate tärkavast ettevõtlusest, ühistegevusest ja pankrottidest.

Mul ei tekkinud raamatut lugedes tunnet, et samastun kellegagi, tunnen kaasa. Tundus, et autor oma naistegelasi ei armastanud, raamatus ei ole ühtegi sümpaatset naist. Velda on kalkuleeriv ja manipuleeriv naine, kes ei põlga ära vahendeid saavutamaks eesmärke: abielu kaudu vana mehega rikkaks, noorest mehest armuke, laps, et kindlustada endale pärandus.

Seevastu Hinno, Heino ja isegi vanaperemees on sümpaatseteks kirjutatud.

Vahepeal muutus lugemine üpris tüütavaks, aga pidasin vastu. Soovitaksin raamatut oma emale.

Mis mulle meeldis ja huvi pakkus oli tekst:

Avalause: „On haruldaselt soe ja selge heinakuu öö. Lääne taevakaar õhetab veel kustuva eha kirsspunases palangus, mis kõrgemal täiesti pilvitul võlvil muutub järjest roosakaskahvatumaks, kuni kaob mustjassinakasse taevatühemesse, kust kiirgavad üksikud üsna vähe märgatavad tähed. Õhus on täielik vaikus, ei liigu ainustki tuuleiilikest, seepärast on imeselgesti kuulda ka kaugemaid hääli, olgu see näitsiku nukravõitu armastuslaul, üürgav lõõtspilliheli, koera klähviv haukumine või muu. Öises rahus unelevaile poolruugetele rukkinurmedele ja mustjasrohelistele tõuviljapõldudele on langenu tubli kaste. Heinamaalt ja soost kerkib piimvalge tihe udu, õhk tundub pisut niiskena, kuid on leevendavalt pehme, ajuti seguneb sellesse päeval niidetud ja kuivama hakanud heina lõhna.“

Isegi kui ei teaks, kelle raamatust  lõik pärit , tunneks ära, et see on meie oma suveaja kirjeldus.

Raamatus oli palju huvitavaid väljendeid ja sõnu. Kirjutasin mõned juhuslikud välja: ööstunud talude; jatkama (jätkama asemel); frisuur; rätt sahkerdab; peasugemist; mütsutab kägarasse (juuksed); hoogus jutt; puru juhm; härras jutt; surutud nukruse kõla; surutud südamlikkusega; vesi poriseb tasapisi keeda.

Huvitav lugemine- kui palju keel on möödunud 82 aasta jooksul muutunud.

Muusikaliseks kujunduseks selle raamatu kõrvale sobib kuulata Artur Rinnet.