Mihhail Lermontov "Meie aja kangelane" Pärnu teatris Endla.

Mihhail Lermontov

Meie aja kangelane.

Esietendus Endla Teatri suures saalis 01. novembril 2014

Lavastaja Galina Polišuk (Läti),

kunstnik Aigars Ozolinš (Läti),

kostüümikunstnik Liene Rolšteina (Läti),

valguskunstnik Karmen Tallisaar,

videokujundajad Terina Tikka ja Argo Valdmaa,

muusikalised kujundajad Galina Polišuk ja Feliks Kütt.

Osades

Grigori Aleksandrovitš Petšorin- Priit Loog,

Undiin-Jekaterina Novosjolova,

Vulitš; tragunikapten, Kazbitš -  Jaan Rekkor,

Bela- Kati Ong,

Vera- Karin Tammaru,

Vanaeit, Mary ema- Carmen Mikiver,

Vürstitar Mary-Fatme Helge Leevald,

Janko, Grušnitski- Tambet Seling,

Pime poiss, purjus ohvitser, Azamat- Sander Rebane,

Vera abikaasa, Maksim Maksimovitš-Ahti Puudersell,

Verner- Eduard Tee.

Romaani põhjal dramatiseerinud Galina Polišuk.

Dramatiseeringu vene keelest tõlkinud Malle šalda.

Dramatiseeringu tõlkes on kasutatud fragmente Väino Linaski romaanitõlkest.

Lavastuse videokujunduses on kasutatud fragmente Mihhail Lermontovi  joonistustest ja maalidest.

Galina Polišuki, dramatiseeringu autori ja lavastaja kohta on kavalehel kirjutatud järgmist:  Alustas karjääri Riia Uues Teatris, seejärel töötas Läti rahvusteatris. 2005. Aastal asutas Polišuk teatri nimega Observatorija, eesmärgiga luua sõltumatu intellektuaalne teater. Ta on veel lavastanud mitmetes Läti teatrites, samuti Venemaal, Leedus, Norras ja Eestis. Polišuki töid iseloomustab ere teatrikeel, vormi teravus, kaasaegsus. Tema lavastused on osalenud rahvusvahelistel teatrifestivalidel „Kuldne Mask“, „Uus draama“, „Balti maja“,  Venemaal, „Uus Euroopa“ Saksamaal ja mujal. Tema lavastused on pälvinud teatripreemiaid ja olnud tunnustatud nominatsioonidega.

Guugeldades ma ei leidnud, et Polišuk oleks varasemalt Eestis midagi lavastanud.

Dramatiseering ei järginud väga täpselt romaani ülesehitust, kuid  raamatut värskeltlugenuna kinnitan, et mõnes kohas oli kasutusel Petšorini tekst sõna sõnalt ja mõnikord teadsin juba ette, mida ta nüüd ütleb.

Lisatud oli näiteks jutustuse „Taman“ dramatiseeringusse  rohkem koomikat vanaeide rolli.  Tõenäoliselt selleks, et etendust ilmestada ja värvikate tegelaste kaudu koomikat lisada. Carmen Mikiver oli vanaeide rollis suurepärane, mõelda vaid- Carmen Mikiver mängib juba vanaeite!

Dramatiseering keskendus Petšorini naissuhetele ja neile, kes  raamatut ei ole lugenud, võiski jääda mulje Petšorinist ainult kui väsimatust armastajast.

Lavastus oli ülimalt kaasaegne, tegevus toimus paralleelselt minevikus ja kaasajal.

Kui eesriie avanes, oli  lava tagaseinale projitseeritud hipsteri päevik,

Sängisõnaraamatust: Hipster võib olla 16-25 aastane linnanoor, kes kuulab underground muusikat, suitsetab jointe, kannab villaseid riideid, blogib, kasutab kõige uuemat slängi, joob kohvi, pildistab pidevalt oma toitu ja kõike muud tegemist instagramiga, viriseb pidevalt selle üle, et kõik mis enne oli mitte-lahe, on nüüd muutunud mainstreamiks. Hipster eristub teistest oma mõtlemise ja välimusega.

No vot selle hipsteri kätte oli sattunud raamat „Meie aja kangelane“, ta hakkas lugema ja leidis, et täitsa ok! raamat.

Kohe vahetus lavapilt, tagaseinal olid katked Lermontovi päevikust koos tema joonistustega, Lermontov oli osav joonistaja, ning  hipster Priit Loogist oli saanud 19.sajandi ohvitser. 

Üllatusi oli ka lavakujunduses- Pärnule sobilikult lirtsus laval vesi ja meri sobis ka Lermontovi jutustuste juurde.  Mõned veega "mängitud" kohad, näiteks kui meeleheitel  Vera oma kirja lugedes oma pead vahetpidamata vette kastis, jäid mulle arusaamatuks ja tekitasid ebalust, aga meeleheitetunnet süvendas küll.

Ohtralt kasutati lavakujunduses paberit. Paber kortsutatud kujul markeeris kanu, koera, lambaid, hobust.  Huvitav oli Kazbitsi hobuse roll.  Suurtes ooperi-lavastustes, meenub kohe Riia ooperiteatris Wagneri  „Rienzi“, on tihti ehtne hobune laval. Kazbitsi hobuse kappamist ei oleks elus hobune saanud laval teha, aga näitlejal valgest paberist hobusepea käes, kukkus see hästi välja.

Lava tagaseinas vahetusid hipsteri päevikud Lermonovi käsikirjadega ning siis 20.sajandi Tšetseenia sõja piltidega, lõpuks tänapäevased pildid metroos. Metroo pildi puhul  mõtlesin, et kohe kärgatab pomm, õnneks siiski mitte.

Alguses ajas etendus mind  segaduses. Minu ettekujutustes  oli Petšorin midagi muud: ükskõiksem, rahulikum, selline blaseerunud tüüp, pisut Jevgeni Onegini moodi.

Toon siin Petsorini kirjelduse romaanist .

Lk. 45 . Ta oli keskmist kasvu; tema sale, peenike piht ja laiad õlad andsid tunnistust tugevast kehaehitusest, mis on võimeline taluma kõiki rändurielu raskusi ja kliimavahetusi ning millest pole jagu saanud pealinna-elu kombelõtvus ega hingelised tormid. Tema tolmusel sametist pikk-kuuel oli kinni nööbitud ainult kaks alumist nööpi; see võimaldas näha pimestavalt puhast pesu, mis reetis korraliku inimese harjumusi. Tema määrdunud kindad näisid olevat õmmeldud ta väikese aristokraatse käe järgi, ja kui ta ühe kinda ära võttis, olin ma hämmastatud ta kahvatute sõrmede kõhnusest. Tema kõnnak oli hooletu ja laisku, kuid ma märkasin, et ta ei vehelnud kätega, -teatud määral kinnise iseloomu kindel tunnus. Need on muide minu isiklikud tähelepanekud, mis põhjenevad minu enese vaatlustel., ja ma ei taha teid sugugi neid pimesi uskuma panna. Kui ta laskus pingile, paindus ta sirge piht, otsekui poleks ta seljas ainustki kondikest; kogu ta kehahoius avaldus mingi närvinõrkus; ta istus nii ,nagu istub Balzaci kolmekümneaastane kokett oma udusulgses tugitoolis pärast väsitavat balli. Esimesest pilgust tema näole ei pidanud ma teda enam kui kahekümne kolme aastaseks, kuigi hiljem olin valmis kolmekümneseks pidama. Ta naeratuses oli midagi lapselikku. Tema nahal oli  mingi naiselik õrnus; loomulikult lokkis blondid juuksed piirasid maaliliselt ta kahvatut, suursugust laupa, millel võis ainult pikemal vaatlemisel märgata kortsude jälgi, mis lõikusid üksteisega ja tõenäoliselt tulid hoopis selgemini nähtavale viha või hingelise rahutuse silmapilkudel. Hoolimata tema juuste heledast värvist olid ta vurrud ja kulmud mustad, -tõu tunnus inimestel, nagu must lakk ja must saba valgel hobusel. Et portreed lõpule viia, ütlen, et tal oli pisut püstine nina, pimestavalt valged hambad ja pruunid silmad. Silmade kohta pean ütlema veel mõne sõna.

Esiteks nad ei naernud, kui tema naeris! Kas teil ei ole juhust tähele panna säärast kummalist nähtust mõnede inimeste juures?... See on kas tigeda loomuse või sügava ,püsiva nukruse tunnus. Pooleldi langetatud ripsmete tagant hiilgasid nad mingi fosforliku läikega, kui nii võib väljendada. See polnud hingelise hõõgumise ega mängleva kujutluse vastuhelk: see oli läige, sarnane sileda terase läikega, pimestav kuid külm. Tema vaade- põgus ,kuid läbitungiv ning raske, jättis endast indiskreetse küsimuse mulje ja oleks võinud tunduda jultununa, kui see poleks olnud nii ükskõikselt rahulik.“

Priit Loogi Petšorin on tegus noor mees, irooniline, küüniline ja justkui end kõrvaltjälgiva pilguga. Tema õrnem külg avaldus suhetes Belaga. 

Vürstitar Maryga seevastu oli ta täielik küünik ja duelli stseenis hoolimatu elupõletaja.

Etenduse kulgedes sain aru, et Petšorin võis olla küll selline nagu Priit Loog teda kujutas.  Eriti kui arvestada, et Petšorini lood mängiti maha hipsteri ettekujutuste järgi, siis oli täiesti ok!  Huvitav oleks teada, kuidas meeldis etendus neile gümnasistidele, kes etendust vaatasid ning kes tõenäoliselt ,aga mine tea, ei ole raamatut lugenud.

Huvitav ja meeldejääv rollilahendus noorelt näitlejalt. Lisaks Priit Loogile kiidaksin Karin Tammarut, tema Vera oli õrn, pehme ja kirglik vene aadlidaam. Häid osatäitmisi oli teisigi, näiteks Sander Rebane pimeda poisi rollis.  

Kahtlemata väga kaasaegne, uudne  ja suurejooneline lavastus Pärnu teatris „Endla“. Värsked muljed veel settivad- kas on minu jaoks parim lavastu „Endlas“ 2014 või kuulub esikoht „Varesele“.

Väärt ettevõtmine klassika taaselustamiseks teatrilaval.