Taavi Jakobson "Tõeline jumalaosake"

Taavi Jakobson

„Tõeline jumalaosake“

Kirjastus Pilgrim 2014

Toimetaja Õie Jakobson

380 lehekülge.

Lugesin ja lugesin ning mõtlesin, et ei saagi raamatut sel aastal läbi loetud. 

Mitte, et igav oleks. Vastupidi, huvitav oli. Aga lehekülgede arvult väga mahukas teos ja tihe lugemine. Mitte, et just füüsika-alaseid teadmisi vaja oleks, aga aru-saadavuse huvides võiks ju teada, mis on subatomaarsed osakesed, CERN, hadronite põrguti ning üht teist veel.

Peategelaseks on  noor füüsik Elton, kes  kihlveo alusel mõtleb välja populaar-teadusliku artikli ajalehele erilisest aatomituumast väiksemast osakesest - gobonist, millel on võime painutada reaalsust vastavalt isikute, keda ta parajasti läbib, biovälja võngetele.  Juhuslikult artikkel avaldatakse. Juhuslikult sirvib ajalehte Euroopa Komisjoni töötaja, kes otsib innovatiivseid teooriaid ja goboni uurimine saab Euroopa Komisjoni toetuse. Mis kord käima on lükatud, seda ei saa peatada.  Kui Eltonil tekib soov üles tunnistada, et gobon on väljamõeldis, ei usu teda enam keegi.  Gobonit kaitseb religioosne Püha Siiriuse ordu ning Euroopa Komisjoni goboni eitamise keelustamise direktiiv.

Selle tegevuse taustal Eltoni sisepinged: hirm paljastamise eest ning soov vabaneda pettusest ning tema pea olematud suhted naistega.

Valdava osa 380 leheküljest moodustavad füüsikust  peategelase  ja tema filosoofist sõbra Oti pikad debatid või teiste tarkade meeste, näiteks  Euroopa Komisjoni ametniku Valdur Maasiil või instituudi direktori Gadalfi pikad monoloogid.

Meestele on jagunud teksti ja arvamusi ohtralt. Naisi on kolm, ajakirjanik Julia, andekas füüsikamagistrant  Meelike ja PR.  nende näol on pakutud Eltonile kolm võimalust, mida ta ei oska kasutada. Naised lugejat pikkade monoloogidega ei kurna, nende ülesanne on Eltonit segadusse ajada.

Vaatamata füüsikaliste terminite rohkusele on arutelud  teaduse  teemadel  huviga loetavad  ja jälgitavad.

Koomilisi momente on ka, eriti neis, mis käsitlevad sõprade suhteid naistega , näiteks kuidas Elton Meelikesele sünnipäevaks lilli valis.  

Lk. 128 „Oma üllatuseks sai Elton teada, et lilled on omaette sõnumi edastamise viis. Tähendus on nii selles, mis lilli kinkida, kui selles, kuidas neid üle anda. Uurimise käigus märkas ta aga, et erinevad interneti leheküljed andsid mõnevõrra erinevat infot lillede tähenduste kohta…kust ta pidi nüüd teadma missuguse lehe järgi Meelike tema lillesõnumit dešifreerima hakkab? Miks ei võiks lillesõnumitel olla ühte globaalselt aktsepteeritavat standardit, mis oleks seda haldava organisatsiooni kodukal selgelt kirjeldatud ,kirus Elton.  Ja üleüldse- mis on see sõnum, mis ta tahab Meelikesele öelda? Ilmselt lihtsalt „palju õnne sünnipäevaks!“ Seda, mis lillega seda öelda, ei olnud aga üheselt kirjas ei teismeliste foorumites ega sadade kaugfloristi teenust müüvate lehekülgede džunglis.“

Lõpuks läks Elton sünnipäevale  krüsanteemipotiga.

Debattide ja monoloogide keel on nauditav. Aga mõnes kohas, eriti looduskirjelduste juures, mida õnneks oli vähe,  langes tekst ilutsemisesse ja oli sellist lillelõhnalist ja roosat võltspoeetikat.  Rohkem ei leia praegu üles kui need näited:

Lk. 92-„Isegi mõtlik õhtupäike oli oma viimased punased kiired heledaks võõbatud seintelt kokku korjanud ja maakera teist külge valgustama tõtanud. „

Lk.222-„Kuuvalgus oli toa salamahti roosakate sädelevate pilvedega täitnud“.

Häid kohti oli rohkem, näiteks kuidas ajakirjanikke lahterdada:

Lk. 342: „Vaata , üks asi, mille ma poliitikasse minemisel selgeks sain, on see, et ajakirjanikud on  nagu linnuvaatlejad. Laias laastus on neid kolme sorti. Ühed kirjeldavad linnusulgede värvi ja pesapunumise viisi. Või siis salvestavad vidistamist ja vahendavad oma kuuljatele. Neid võiks nimetada seltskonnajakirjanikeks, ehkki nii mõnigi end selleks ei pea. Teine sort on sellised päris teadlase moodi tegelased. Nad uurivad põhjalikult toitumisviise ja lindude mõju ümbritsevale keskkonnale ja muud sellist. Nende jutt on tavaliselt pikk ja keerukas ning seda tavaliselt ei loeta. Või ei saada sellest aru. Parimal juhul loetakse kellegi teise interpretatsioone nende juttudest. Need on üsna vähelevinud ja kahjuks üsna ohustatud tõug.

Kolmas tsunft on selline, mis on keskendunud guaanole. Nad vastavad uuesti ja uuesti üllatusega, et elutegevusega, sealhulgas linnulauluga, kaasneb sõnnik. Kui nad leiavad kusagilt lindude väljaheidet, siis asuvad nad seda suure õhinaga uurima. Torgivad kepiga ja nuusutavad. Kui vaja, loobivad tiivikusse, et rohkem haiseks ja toovad veel mujalt juurde ka. Sellel liigil on mõningaid ühiseid jooni sitasitikatega- sõnnik on neile eluliselt vajalik. Oled märganud, et ajalehed on alati ühe paksusega, hoolimata sellest , et mõnel päeval ja nädalal toimub ilmas palju rohkem kui teisel. Sõnnik on parim ollus tühjuse täitmiseks.“

Andekas ja teravmeelne.

Ei tahagi raamatule midagi ette heita, kui et liiga paks oli, oleks võinud tihendada.

Raamatu keskpaigas hakkasin ootama, et ometi midagi juhtuks. Ei tahtnud uskuda, et kogu raamat ongi sellest, kuidas Elton oma väärteooriat õhtuti üles ehitab ja päeval uurib ning konverentsilt konverentsile sõidab seda tutvustama.

Natuke juhtus ka:

·         Meelike lahkus töögrupist, kuna sai aru, et Elton ei usu sellesse, mida teeb.

·         Elton tunnistas avaliku esinemise käigus, et gobon väljamõeldis. Kuid  teooriat  see ei  kõigutanud, see oli teadusmaailmas, religioonis , poliitikas kannad kõvasti maasse löönud.

Aga ma ootasin rohkemat, minu fantaasiad olid, et raamat läheb üle ulmeks ja gobon asub tegutsema.

Või et PR on justkui Mefistofles  „Faustis“, aga PR kadus üldse ära ja tema roll jäi poolikuks.

Ehk ei ole Valdur Maasiil see,  kelleks ta end nimetab.

Ehk ilmub Meelike raamatu lõpus  välja tähtsa tegelasena, ilmus ka aga ainult vilksamisi.

Valisin raamatu, kuna see sai Betty Alveri preemia ja mina ei olnud autorist midagi varem kuulnud. Tasus lugemist küll!