Yasmina Reza "Hävituse ingel" Draamateatris.

Yasmina Reza

„Hävituse ingel“

Esietendus 25. novembril 2012 väikses saalis.

Lavastaja Hendrik Toompere

Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)

Tõlkinud Margus Alver

Osades:

Harriet Toompere-Annette Reille

Mait Malmsten-Alain Reille

Liisa Pulk (külalisena)- Veronique Houllie

Ivo Uukkivi- Michel Houllie

Tavaliselt mängitakse seda tükki väikeses saalis. Kuna tegemist oli Ivo Uukkivi  juubelietendusega, oli mängupaigaks suur saal ning saalis pidulikum õhkkond. Publiku hulgas oli erakordselt palju näitlejaid. Kui Ivo Uukkivi lavale ilmus, siis saal aplodeeris.

Väikese saali tükke ei ole suures saalis hea vaadata, seekord see mind ei seganud. Pooltühjal laval väga heledas ja teravas valguses, valju muusika saatel liikusid ja tegutsesid näitlejad nagu kinolinal.

Ma ei ole näinud „Hävituse ingli“ lavastust Kuressaare Linnateatris („Tapatöö jumal“) ega ka  R.Polanski filmi näidendi põhjal-„Carnage“. Seega võrrelda pole mul millegagi.

Seevastu autorist Yasmina Rezast olin lugenud ning ootasin etendust põnevusega.

Kõige suurem üllatus oli see, et tegemist on komöödiaga, valmistusin millekski tõsisemaks. Seetõttu tundus mulle algul ülepingutatud ja -liigne Liisa Pulga jõuliselt hüsteeriline olek. Aga õige pea ei häirinud see enam, sest neli näitlejat moodustasid suurepärase ansambli ja komöödia haaras lõpuks mindki. Oli kohti, kus publik reageeris aplausiga.

Komöödia küll, kuid tegelikult tekst pole sugugi naljakas. Lavastaja on tegelased paigutanud situatsiooni- purjusolek, oksendamine, isegi kähmlemine, tegelane räägib hoopis muud kui ta mõtleb ja see tundub naljakas.

Ivo Uukkivi on teinud unustamatuid rolle, mulle meeldib näitleja eriti dramaati-listes osades. Mitte, et ta Michel Houllie osas ei oleks hea olnud. Lihtsalt minu arvates oli see koomilises võtmes osa rohkem selline Egon Nuteri tüüpi roll.

Mait Malmstein tööorjast advokaadi osas on usutavalt võluv ja elegantne nagu alati. Harriet Toompere tuleb suurepäraselt toime purjus naise mängimisega, kuigi mulle ei meeldi seda vaadata ja näha ei päriselus ega laval, oksendamine ka ei meeldi. Aga ega ebameeldivate asjade eest pole päriseluski kuhugi peitu pugeda.

Komöödia varjus on peidus tõsisem lugu. Või nagu on öeldud:"Elu on tragöödia neile, kes tunnevad. Ja komöödia neile, kes mõtlevad.“ Otsisin üles, mõttetera kuulub Prantsuse filosoof Jean de La Bruyere’le.

Nii et etendusest leiavad endale midagi nii mõtlejad kui ka tundjad.

Minul, tundjal, tekkisid sellised mõtted:

Kas peab olema iga hinna eest viisakas, kena, kultuurne inimene, kes lahkhelid lahendab tsiviliseeritud kombel? Ma vist ei ole alati. Kas viha ja kättemaks on üdini häbiväärsed ja hukkamõistu väärivad tunded? Kas need tunded võib lahti päästa vaid üksi olles?

Kas vahest võib ka kättemaksuingli endas lahti päästa või peab teda iga hinna eest varjus hoidma?

Kas tsiviliseeritud kultuurse käitumise katte all ei lähe lõpuks kaotsi tõeline mina ja kui läheb, kas sellest peaks üldse kahju olema? Miks ma raamatuid lugedes ja filmi vaadates eelistan ikka neid, kus tapatöö jumal on lahti lastud?

Etenduses kõlasid Medicine Head „One and One“ :

ja  Plastic Bertrand "Ca Plane Pour Moi":

Rajud lood mõlemad, sobisid hästi laval toimuvaga.