Alban Berg ooper "Lulu" Metropolitan Opera HD Live Coca-Cola Plazas

Alban Berg „Lulu“

Dirigent: Lothar Koenigs

Lavastaja: William Kentridge

Kaaslavastaja: Luc De Wit

Projektsioonikunstnik: Catherine Meyburgh

Lavakunstnik: Sabine Theunissen

Kostüümikunstnik: Greta Goiris

Valguskunstnik: Urs Schönebaum

Osatäitjad:

Marlis Petersen – Lulu

Susan Graham - krahvinna Geschwitz

Daniel Brenna – Alwa

Paul Groves -Kunstnik/Negro

Johan Reuter -dr Schön/Rappija Jack

Franz Grundheber -Schigolch

Tutvustusest lühendatult:

Uuendusliku lähenemisega lavastaja William Kentridge toob vaatajateni Alban Bergi šokeeriva meistriteose noorest ja vastupandamatust naisest, kelle lummus ei tõota head ühelegi mehele. Lulu rollis korduvalt tunnustatud Marlis Peterseni, tema imetleja krahvinna Geschwitzina astub üles Susan Graham ning armulumma langevaid mehi kehastavad Daniel Brenna, Paul Groves, John Reuter ja Franz Grundheber.

Algselt natside poolt keelu all ning hiljem helilooja lese Helene poolt peidus hoitud materjalide tõttu pidi ooperimaailm Bergi teose täielikku valmimist ootama 40 aastat. Pärast Helene surma 1976 orkestreeris Friedrich Cerha ooperi Bergi kavandite järgi lõpuni. Peetud üheks 20. sajandi paremaks ja vabameelsemaks ooperiks, mis on ajendanud vastakaid arvamusi ning muusikateadlaste vaidlusi. Nimiosa kuulub muusikalis-dramaatiliselt ooperirepertuaari nõudlikumate ja väljakutsuvamate rollide hulka.

Sellest ooperist on kaks väga head ülevaadet ilmunud ajakirjas „Teater. Muusika. Kino“ 2011.aastal:

Liis Kolle  „Väikese meesteõgija hale lõpp. Alban Bergi „Lulu” uusversioon laval“

 http://www.temuki.ee/numbers/2011/8-9/article5310.pdf

ja Joachim Berg „Bergi ooper „Lulu” —müüt, karakterid, muusika“ http://www.temuki.ee/numbers/2011/8-9/article5309.pdf

Väga huvitav ooper, teades, et autor kuulub Arnold Schönbergi koolkonda, kahtlesin esiti, kas suudan aru saada. Aga ooper osutus üllatavalt heaks ning kaasakiskuvaks muusikalises mõttes, minu jaoks täiesti uudne helikeel. 

Lulu osas võrratu Marlis Petersen- vokaalselt ja ka füüsiliselt, vähemalt  Kentridge lavastuses, väga nõudlik osa.

William Kentridge  intrigeeriv lavastus, nüüd on mul kahju, et ma eelmisel aastal tema lavastust Dmitri Šostakovitši „Nina“ ei näinud.

Ja „Luluga“ on nii, et kui muusika ei meeldi, süžee hakkab vastu, siis tasub vaadata juba üksi lavastuse, lavakujunduse ja kostüümi-kunstniku töö pärast. 








Just selliste lavastuste pärast tahangi MET Opera ülekandeid vaadata.