Minu selle nädala "Sirp". 46. nädal.

Juba ammu olen tahtnud üles märkida endale enim huvipakkunud artiklid nädala „Sirbist“, et neid teine kord üle lugeda või sirvida. Hoidsin ajalehti virnades riiulil ja märkisin punasega servale mind paelunud artiklid, aga aja möödudes tekkis alati  vajadus  riiulipind vabastada ning lehed said tulehakatuseks katlasse.  „Sirp“ on ammendamatu  kultuuriallikas. Kui ma kultuuritarbijana keskendun raamatutele,  teatrile ja  muusikale, siis Sirp avab mulle ka teised väravad. Ajalehe  kaudu püüan end kursis hoida arhitektuuri, kujutava kunsti, fotograafia, etenduskunsti… kõige muuga .

Kui on aega, loen „Sirbi“ kaanest kaaneni läbi. Kuna tahan ka raamatuid lugeda, siis tihti tuleb uus „Sirp“ enne kätte, kui  vana läbi. Lennureisidel  testitud, et „Sirbi“ põhjalikuks ühes jutis läbilugemiseks kulub kuni  4 tundi.  

Alustan niisiis oma blogi teisel aastapäeval uut rubriiki ja märgin igast Sirbist üles kaks artiklit.

46. nädala „Sirp“

„Pilvede tähtsusest“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/pilvede-tahtsusest/  Juhan Aru intervjuu prantsuse matemaatiku Werner Wendeliniga.

Matemaatika ees on mul suur aukartus, ise olen pigem keskmine matemaatik. Koolihinded ainetes, mida oskasin olid viis ja teistes neli. Matemaatika oli neli. Kõik mu õudusunenäod on seotud viibimisega matemaatikaeksamil ja „mitte midagi aru ei saa“ ülesandega. Artiklit lugedes meenus, et mu  vanim tütar, üleminekuaja laps, kirjutas koolikirjandis, et matemaatika meeldib talle sellepärast, et seda ei kirjutata nii tihti ümber nagu ajalugu. Temast saigi matemaatik.

„Sirbi“ intervjuus vastab matemaatik Wendelin intervjueerija küsimusele, kas matemaatikat saab kuulata, järgmist:

„Mulle tundub, et muusikat saab kuulata aru saamata. Ikka tekivad mingid tundeseosed enda sees või ümbritsevaga. Ooperis seostub ikka mõni lugu, mõni mälestus, ja seda isegi puhtalt sümfoonilise muusika puhul. Matemaatikas on vist veidi raskem, ei tea, kas head analoogiat „kuulamisele“ ongi. Ometi on tõsi, et matemaatikat tehes, otsime ikka ka seoseid ja inspiratsiooni ümbritsevast, mittetehnilistest aspektidest. Erinevuse tuum on vist selles, et muusika on eelkõige millegi väljendamiseks, samal ajal kui matemaatika keskmeks ja eesmärgiks ei ole pigem väljendamine vaid pigem millestki arusaamine, millegi tõestamine. Isegi kui kõik toimub meie peas, on vaimutöö, ei ole matemaatiku eesmärk ennast väljendada. Seega tundub ,et matemaatiku ja muusiku töös on fundamentaalne vahe. Matemaatikat on raske „kuulata“, kuna ta ei olegi kuulamiseks mõeldud.“

Või kuidas matemaatiliselt kirjeldada pilvi?

Näiteks Sils Maria pilvi?  Kultuuritarbija aastastatistika

Teine artikkel, mille ära märgin, on Neeme Lopp’i intervjuu Marek Tammega  „Roland Barthes’i uus aktuaalsus“, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/roland-barthesi-uus-aktuaalsus/ ,

millega haakub Linnar Priimäe artikkel  „“Helekamber“ eesti keeles“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/helekamber-eesti-keeles/.

Ma ei ole Barthesi lugenud, vist kartusest, et ei saa aru. „Teksti mõnu“ igatahes kavatsen läbi lugeda.

Väga huvitav artikkel. Barthes aimas fotograafia buumi ette, kirjutades: „Kõik muutub piltideks, muud peale piltide ei toodeta, tarbita, ega ole ka olemas“. Kas nii ongi juba?

Marek Tammelt on väga hea artikkel samuti 14. novembri  Postimehes: „Kuidas Roland Barthes võib muuta teie elu“. Lugesin mõnuga.

Aga lugeda on 46. nädala "Sirbis"t veel. Võtan järgmisena käsile Leele Välja „Mida teha varemetega“.