Leif G.W, Persson "Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast"

Leif G.W. Persson

„Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast.“

Romaan ühest kuriteost.

Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Varrak 2015

498 lehekülge.

Kolmas Bäckströmi raamat. 
Leif G.Persson "Linda mõrva juhtum"
Leif G.W. Persson "Kes tapaks lohe" 

Rootsi krimikirjanduse superantikangelane ei hakka mind ära tüütama, küllap loen veelgi.
Antikangelane, kellesse on koondatud kõikvõimalikud pahed, mida ühele mees-inimesele külge pookida annab. Seksistlik, üleolev, korrumpeerunud, enesekeskne, küüniline, harimatu, nüri, salakaval…. praegu ei tulegi rohkem meelde. Bäckström ise on oma „supersaalamist" ja jõulisest kehast naeruväärselt suurepärasel arvamusel. Naised tema arvamust endast ei jaga ja kirjeldavad teda kui väikest rasvunud meest. Tavaelus võiks meest alkoholikoguse järgi, mida ta raamatu lehekülgedel tarbib,  pidada alkohoolikuks. Sarnaste toitumisharjumustega mees oleks enne Bäckströmi vanuse saavutamist juba surnud insuldi või infarkti tagajärjel, vähemalt oleks tal diabeet.

Groteskne ja koomiline on, kuidas loomasõber Bäcktröm, kes esimeses raamatus kurvastas kalli sõbra, kuldkalakese Egoni, kaotuse üle, näeb selles raamatus kurja vaeva, et lahti saada papagoi Iisakust, kelle ta endale Egoni asemele ostis.

Tõepoolest, selline uurija ei peaks saama kuritegusid lahendatud, aupaiste jäägu ikka kangelastele. Kuid ometigi- intuitsioon, mis tabab Bäckströmi raamatust raamatusse alati legendaarse  pärastlõunauinaku ajal, aitab tal  niidiotsad kokku sõlmida. Kaastöötajaid blokeerides, üksteise vastu välja mängides ja neid ebakompetentsetena näidates õnnestub Bäckströmil taas kuriteo lahendamise au omandada. 

Raamat algab nii:

„Oli esmapäev, 3 juuni, aga kuigi tegu oli esmaspäevaga ja komissar Evert Bäckström oli keset ööd üles äratatud, sööbib see talle mällu siiski senise elu parima päevana. Tema töömobiil hakkas helisema täpselt kell viis hommikul ja kuna helistajal ei olnud ilmselt kavatsustki alla anda, ei jäänud erilist valikut.

„Jaaa,“ vastas Bäckström.

„Bäckström, mul on sulle üks mõrv,“ ütles Solna politsei korrapidaja.

„Sellisel kellajal,“ ütles Bäckström. „Ma pakun, et kuningas või peaminister?“

„Parem veel.“ Kolleegil oli raske oma vaimustust varjata.

„Ma kuulan.“

„Thomas Eriksson,“ ütles korrapidaja.

„Advokaat,“ ütles Bäckström, kellel oli raske oma üllatust varjata. Ei või olla, mõtles ta. Liiga hea, et olla tõsi."

Ja nalja saab selles raamatus tõepoolest edaspidigi.

Raamatu lõpus mõtlesin, millal Bäckström omadega vahele jääb. Seekord veel mitte. Annika Carlsson, tema uurimismeeskonna kaunis ja jõuline lesbi, on bossi „partner in crime“. Eks seal uurimisrühmas ole üldse palju imelikke tegelasi koos: selles raamatus loomakaitsjast radikaal ja auahne prokurör.

Raamat paneb proovile krimka lugeja kannatuse –olulise osa loetust moodustab pisikurjategijast kunstikaupmeheks kasvanud Ge Gurra  kunstiajaloo loeng Bäckströmile.
Ei saa Bäckstrõmile pahaks panna, et ta „provenients“ ajas segi sõnaga „provints“. Ega minagi provenients tähendust „päritolu“ enne  ei teadnud.

Aga lugu sellest, kuidas Venemaa suurvürstinna, Romanovite soost Maria Pavlova, kinkis Faberge Pinocchioga mängutoosi oma abikaasale, kelleks oli  Rootsi Bernadotte suguvõsast prints Wilhelm, oli ka huvitav lugeda. Kas selline mängutoos ka päriselt olemas oli, ma lühikese guugeldamise järel ei leidnud. Ei leidnud midagi ka vene ikoonimaalijast Veršaginist.

Aga siin:Rootsi prints Wilhelm ja Maria Pavlova 1908.a.

Prints Wilhelm 1911.a.

Paar koos oma poja Lennart Bernadottega:

Lennart Bernadotte, kes 1932 aastal Londonsi abiellus kodanlasest vabrikandi-tütre Karin Nissvandtiga ja seeläbi kaotas troonijärgluse Rootsi kuningakojas. 

Lennart Bernadotte ja tema ema Maria Pavlova on maetud Mainau saarele.