Minu Sirp 11.nädal

Väga sisukas oli 18.03.2016 Sirp.

Lennusõit Tenerifele on ikka nii pikk, et jõudsin terve Sirbi läbi lugeda.

Riputan siia Ott Karulini ja Eero Epneri artiklid postdramaatilisest teatrist, et vajadusel nad kiiresti üles leida. Võin nüüd kinnitada, et postdramaatilise teatri olemus sai mulle paremini selgeks. Seni olen seda mõistet omaenese tarkusest sisustanud. Loodan, et õpin selliit teatrit ka paremini mõistma, ehk isegi armastama.

Ott Karulin „Hetk enne järelehüüet“

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/hetk-enne-jarelehuuet/

Siinkohal on paslik meelde tuletada, et postdramaatiline teater on selline etendusena (s.t kokku lepitud või vähemalt tajutava algus- ja lõpp-punkti ning ruumiga, aga mitte tingimata selge piiriga esitajate ja vaatajate vahel) esitatud teos, mille esteetilised valikud ei lähtu ennekõike kirjutatud tekstist (sõna „näidend“ ei taha siinkohal kasutada, sest see viitab ehk enne prooviperioodi algust valminud kirjutatud tekstile). Seega on postdramaatiline teater Teine dramaatilisele teatrile, mille alguspunkt on just nimelt kirjutatud tekst (möönan, et „kirjutatud tekst“ on mõistena kohmakas, sest mitte kõik laval esitatavad sõnad ei saa tähtedes elektrooniliselt või paberil fikseeritud, aga laiendita „tekst“ hõlmab semiootikast lähtudes kõiki teatrile omaseid märgisüsteeme, sh kujundust, ja oleks siinkohal eksitav). Ka dramaatilises teatris võib kirjutatud tekst valmida proovide käigus ja vormuda (või siis mitte) hiljem näidendiks.

Eero Epner „Sõna ja näitleja uuemas teatris“

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/sona-ja-naitleja-uuemas-teatris/

Olulised küsimused postdramaatilises teatris on hoopis: mismoodi ja milleks sõna ja draamat kasutatakse? Sest, jah, draamat saab kasutada tõesti väga mitmeti. Kasutusviis ei seisne sõna/draama ettekandmises lähtuvalt üksnes draama literatuursest-narratiivsest loogikast, vaid ka näiteks kontekstuaalselt ja kriitiliselt. Postdramaatilises teatris on täiesti mõeldav, et mängitakse Ibseni „Ehitusmeister Solnessi“, kuid tegevus pole toodud mitte ainult tänapäeva, vaid sinna on lisatud tekste, kus kõneldakse nüüdisaja ühiskonna hierarhiast tellijate ja ehitajate vahel või esitatakse kogu lavastuse finaal kiretult raamatust maha lugedes (seeläbi näidatakse inimsuhete muutumist ajas ja võõrandumist mõnedest hoiakutest, mis olid olulised Ibseni ajal, kuid pole enam – kahjuks või õnneks – tänapäeval).

Samuti maksab rõhutada, et draama pole postdramaatilise teatri autoritele oluline mitte loo, vaid teema tõttu. Laval ei jutustata lugusid, vaid käsitletakse teemasid. Kui aga käsitleda mõnda teemat kontseptuaalselt (mitte narratiivselt), siis võib Shakespeare’i etendada ka nii, nagu tegi hiljuti Forced Entertainment: kuningas Leari osas on ketšupipudel, tema tütardeks soolatops ja pipraveski ning narriks mikser, ning nende abil jutustatakse kaamera ees kogu „Kuningas Leari“ teema ära vaid kümne minutiga, jättes kõrvale igasugused kõrvalliinid, mis on fookuse seisukohast tarbetud. Lugu reetmisest ja vanadusest sünnib sellest hoolimata. Jah, post­dramaatilises teatris on võimalik elada kaasa ketšupi kannatustele – ja see on väga ilus – ning märgata seejuures kannatusloo konstrueerimismehhanisme – ja see on mõtlemapanev.

On piinlik ja kahju, et Sirbi virnad kodus kasvavad, aga läbi lugeda ei jõua. Peaks vist rohkem reisima.