Julio Cortázar "Mängu lõpp"

Taas üks suurepärane raamat.  Lummav köielkõnd reaalsuse ja ebareaalsuse, une ja ärkveloleku, lapse ja täiskasvanu ea vahel.

Pean sirvima oma vanu lugemispäevikuid. Tean kindlalt, et mul kodus on „Loomingu Raamatukogus" ilmunud „Tseremooniad“, kus paar jutustust  Mart Tarmaku tõlkes, mis selles raamatus Ruth Sepa tõlkes. Tahan etada, kas autori jutustused köitsid mind ka siis.  Nüüd olen lummatud. Kas asi on Ruth Sepa tõlkes või olen mina muutunud.

Tutvustusest:

 „Mängu lõpp” (1956) on Cortázari teine jutukogu, millega ta jõuab oma tõelise olemuse – mänguni. See tekst võiks samahästi olla Cortázari manifest: ühiskond sunnib lapsi suuremaks saades mänge kõrvale jätma, kuid tegelikult ei ole mäng mitte lõppenud, vaid alles algab – mäng on inimelu üks eesmärke ning üks olulisemaid komponente. Autori mäng avab portaali maagilisse reaalsusse, millesse pilku heita on võimalik vaid mängus teadlikult osaledes. Nendes jutustustes reaalsuse ja fantastika piirimail haarabki Cortázar ka lugeja lausa häbitul viisil endaga kaasa mängima.

Tutvustus ei ütle just palju.  Juba esimeses jutustuses „Parkide pidevus“ sulandub jutustuse  lõpp taas algusesse. Peategelane istub tugitoolis ja loeb romaani, milles peategelane astub tuppa ja näeb tugitoolis romaani lugevat meest.

Kogumikus on kahesugused jutud. Ühtedes juttudes on peategelased lapsed  oma mängudega, ühtäkki need mängud katkevad :lapsepõlve süütus peab taanduma päriselu eest. Näiteks jutustused „Mürgid „ ja „Mängu lõpp“.

Nimijutustus  „Mängu lõpp“ on liigutav lugu kolmest  murdeealisest tütarlapsest.

Siit ka  stiilinäide lk. 156:“Mulle pakkus kõige sügavamat rahuldust kujutluspilt, kuidas ema või tädi Ruth avastavad ühel päeval meie mängu. Kui nad peaksid mängust teada saama, siis läheb uskumatuks mölluks. Si-bemoll ja minestused, tohutu nördimus pühendumisele ja eneseohverdustele vastutasuks saadud tänamatuse pärast, robinal kõiksuguste karistuste lubadusi, ja lõpuks meie saatuse kuulutamine, mis tähendas , et kõik me kolm lõpetame ükskord tänaval. See viimane oli meid alati üsna nõutuks teinud, sest tänaval lõpetamine tundus meile täitsa normaalne.“

Teiste juttude tegelased hulguvad teadvuse hämaratel äärealadel, ekslevad paralleelmaailmas  ja unedes. Jutustuses „Jõgi“ ei saa lugeja aru, mis on unenägu, mis reaalsus. "Aksolotl" on kord inimese kord uuritava looma jutustus, jutustaja teadvus rändab. „Jutustuses vee taustal“ näeb jutustaja lõpuks vees omaenda laipa.

Jutustuses „Ärge süüdistage kedagi“ on 5. leheküljel lummav !! jutustus sellest, kuidas mees kampsunit selga tõmbab.

Stiilinäide veel ühest mu lemmikjutustusest „Menaadid“- sarkastiline kontserdikülastaja kirjeldab, kuidas publik  klassikalise muusika kontserdil aplausi ajal hullub, lavale tormab, et oma käega pille ja mängijaid puudutada.

Lk. 39 „Heitsin pilgu kavale. Meid ootas ees „Suveöö unenägu“, „Don Juan“, „Meri“ ja viies sümfoonia. Maestrole mõeldes ei suutnud ma naeru pidada. Taas kord oli see vana rebane koostanud oma kontsertprogrammi sedalaadi jultunud esteetilise meelevaldsusega, mille taga on sügav psühholoogiline vaist, revüüteatrite impressaariote , klaverivirtuooside ja vabavõitluse vahemeeste ühine nimetaja. Ainult mina võisin puhtast igavusest minna kuulama kontserti, kus Straussile järgneb Debussy, ja pealekauba kuradima Beethoven, igasuguste jumalike ja inimlike seaduspärasuste vastaselt. Aga maestro tundis oma publikut, ta korraldas kontserte Corona teatri stammkundedele, see tähendab rahulikele ja heasoovlikele inimestele, kes eelistavad tuntud halba tundmatule heale ja kes nõuavad ennekõike sügavat austust oma seedimise ja meelerahu vastu. Mendelssohniga tunnevad nad endid mugavalt, pärast „Don Juani“ õilsa ja täierinnalisena, mõne vilistatava viisikese võrra rikkamana. Debussy tekitab neis tunde, et nad on kunstnikud, sest mitte igaüks ei mõista tema muusikat. Ja siis pearoog, võimas vibreeriv beethovenlik massaaž- nagu saatuse koputus uksele-, V nagu võit, geniaalne kurt, ja siis eluga koju, sest homme tuleb kontoris hullumoodi rabada.“

Kuigi selline valikkogu avaldati originaalis 1956 aastal, on need ajatud lood. Poolesajandine ajavahe ei mängi mingit rolli.

Tasub kindlasti läbi lugeda ka saatesõna Kaisa Maria Lingilt.

Kuna raamat mulle nii meeldis, lisasin lugemise nimekirja veel Koolibri kirjastuselt 2011  aastal ilmunud „Salarelvad“

Mõtlen vahest kui juhuslik see on, mis raamatuid ma loen, kui väga palju häid raamatuid ehk ei satugi mulle elu jooksul kätte. See on teine raamat Toledo kirjastuselt, mis mulle väga meeldis, „Salamise sõdurid“ oli esimene. Rohkem selle kirjastuse raamatuid ma pole lugenudki kahjuks. 

Julio Cortázar

„Mängu lõpp“

Hispaania keelest tõlkindu Ruth Sepp

Toimetaja Janne Kukk

Toledo kirjastus 2016

176 lehekülge