A.Ostrovski "Kaasavaratu" Rakvere Teatris

Rakvere Teater

Aleksandr Ostrovski

„Kaasavaratu“

Esietendus rakvere Teatris 3. detsembril 2011

Lavastaja Eili Neuhaus

Kunstnik Reili Evart

Tõlkija Peeter Volkonski

Osades:

Üllar Saaremäe-Sergei Sergeitš Paratov

Anneli Rahkema- Larissa Dmitrijevna

Velvo Väli- Juli Kapitonõtš Karandõšev

Ülle Lichtfeldt- Larissa ema Harita Ignatjevna Ogudalova

Mait Joorits- Voževatov,

Eduard Salmistu-Knurov

Teistes osades: Peeter Rästas, Tarvo Sõmer, Erni Kask ja Jõhvi Teater Tuuleveski (mustlaskoor).

5 aastat pärast esietendust õnnestus mul näha Rakvere Teatri menulavastust. Teater on kodulavalt ära kolinud ja tuuritab mööda provintse.

Kõik teatrisõbrad on etendust juba vaadanud ning kriitikud  sellele oma heatahtliku hinnangu andnud:

Pille-Riin Purje

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/kuldahelad-ja-armastuse-neetud-rist/

Madis Kolk

http://kultuur.postimees.ee/v2/669118/kaasavaratud-kangelased

Selles saalis, kus mina vaatasin, seisis publik pärast aplausi ajal püsti. Keegi (näitleja?) on kusagil öelnud, et eesti publikust ei saa aru, kas meeldis või ei. Kolm korda tagasi kutsuda on nagu kohtuseadus. Püstitõusmine on ülim tunnustus.

Etendus oli särtsakas (mustlaskoor ja tantsud), naljakas (Ülle Licthfeldti koomiku talent!, Peeter Rästas) ja hoogne. Nägin komöödiat, aga ootasin midagi muud, Rjazanovi filmi stiilis. 
Mind etendus ei liigutanud. Tahtsin kellelegi kaasa tunda ja kaasa elada, aga sellist tunnet ei tekkinud.  

Näitlejate mängu nautisin, oli palju häid ja väga häid osatäitmisi. Üllar Saaremäe mängis oma osa suuremaks kui enesearmastaja ja mängurist südametemurdja. Ülle Lichtfeldti  Harita Ignatjevna ei olnud ainult kupeldaja vaid näitas üles emaarmastust. Velvo Väli Karandõšev oli nii ehe, et temale võis peaaegu kaasa tunda. Anneli Rahkema Larissa oli küll siiras ja armas, kuid kuidagi poolikult, vihjamisi. Minu jaoks jäi puudu suursugususest. Ükskõiksus Karandõševi vastu oli doseeritud õeluseni. Lõpustseenis  Larissa „ei müü end odavalt, kui juba müüa, siis kallilt“, kõlas pigem narritamisi kui traagiliselt ja otsustavalt.

Kokkuvõtteks siiski igati väärt tükk, tasub vaadata. Pole vaja vaid enne vaatamist näidendit  oma peas lavastada, nagu mina seekord tegin.