Taas üks toitumisteemaline põnevik. Kannatlikele, sest ikkagi 487 lehekülge. Sisaldab hulgaliselt joonealuseid märkusi ja
viiteid. Kannatlikkus tasub end ära, sest lugemine on põnev kui on suur huvi.
Kui suurt huvi ei ole, siis rasva ja kolesterooli rehabiliteerivaid
raamatuid on ka õhemaid.
Raamat räägib:
·
kuidas teadlased läksid kaasa sellega, et rasv on ebatervislik ja kolesterool südamehaiguste tekitaja nr.1 ning
välistasid teised biokeemilised protsessid ja uuringud;
·
mida selline teooria, millest peagi sai Ameerika Ühendriikide
toitumissoovituste alus, tervishoiule maksma läks ja kuidas vähese rasvasisaldusega
toit naistele ja lastele mõjub;
·
kuidas teraviljas, jahus ja
suhkrutes leiduvad süsivesikud põhjustavad rasvumist ning vähendatud
rasvasusega toit suurendab omakorda nende toiduainete tarbimist;
· et kasulik oleks tagasi pöörduda stabiilsete tahkete loomsete rasvade
juurde nagu searasv ja või, mis ei sisalda salapäraseid isomeere ega ummista
rakumembraame nagu transrasvad ning mis ei oksüdeeru nagu vedelad õlid.
Raamatus
·
saab tuttavaks rasvavaese toitumise teooriale aluspanija Ancel Keys
tööde ja tegevusega ning autori kriitikaga tema aadressil;
·
oma vitsad saab kätte enim tsiteeritud rasvavaesse toitumise propageerija
Dean Ornish, tema peaaegu taimne toit ja uurimsitulemused;
·
rehabiliteeritakse Atkins, kõrge rasvasisaldusega toidu soovitaja
ja omanimelise dieedi autor;
·
selgitatakse, kuidas tekkis ja osutus edukaks äriprojekt „vahemeremaade
dieet“.
Vahemeremaade toidusedelit
hakkasid 1980.ndatel välja töötama kaks
nutikat ja julgete eesmärkidega teadlast, üks Itaaliast: Anna Ferro-
Luzzi, teine Kreekast -Antonia Trichopoulis. Need teadlased püstitasid
hüpoteesi, et nende kodumaa traditsiooniline toit võib kaitsta rasvumise ja
südamehaiguste eest.
Peatükis Pikk elu- kas põhjus
on oliivõlis“, väidab autor, et oliivõli kasulikkust
ei ole tõendatud.
Muuhulgas
järgmine huvitav tähelepanek: Homerose „Odüsseias “ mainitakse
oliivõli kui „vedelat kulda“.
Väidetavalt on tegu tõlkeveaga. Odüsseusele antakse enda võidmiseks „oliivõli kullast pudelis“. Autor väidab, et oliivõli kasutamine toiduks tekkis
ajaloolises perspektiivis üsna hiljuti, enne seda kasutati õli kehahoolduses.
Lk.
205 „Seega näib, et tegelikult lisandus oliivõli Vahemeremaade
toitumistavasse suhteliselt hiljuti ning et vaatamata huvitatud isikute
jõupingutustele kujundada Homerosest turundusmeeskonna liige, e i ole tegu
igivana toiduainega.“
Eelnevast lõigust nähtub,
et raamat on kirjutatud arusaadavas ja humoorikas keeles.
Raamatust kokkuvõtvalt:
·
toitumisteadus on pigem äri ja poliitika kui teadus. Võimsad
toiduaineettevõtted rahastavad teadust soovitud suunas ja teevad lobitööd.
Enda kohta kirjutab autor
lk. 337, et selle raamatu kirjutamine oli võimalik ainult sellepärast, et ta
käsitleb toitumisvaldkonda väljastpoolt tulijana, kellel on sama palju
eelarvamusi kui keskmisel ameeriklasel. Erinevalt meditsiinis ja ülikoolides
tegutseva asjatundjatest ei avaldata talle sellist survet, millega puutuvad
kokku need, kes soovivad uuringutulemuste avaldamist, edutamist ja stipendiume.
Tekkis korraks selline riukalik
eelarvamus, aga mis siis kui seegi raamat on liha-piima-munatootjate lobitöö
tulemus.
Imestan alati, kui raske uurimisobjekt
on esimesel pilgul nii lihtne teema kui toitumine. Olen mõelnud veebist koguda
vastukäivaid soovitusi: kohv on kasulik ei ole kasulik jne. Veel toredam on kokku panna endale meelepäraste
toitumissoovituste kogum: kohv on kasulik; šokolaad on kasulik; punane vein on
kasulik ja lisan siia ka et klaas šampanjat päevas on kasulik (olen lugenud!).
Tõde, nagu ikka, on võib olla kusagil keskel- normaalne söömine.
Et oleks aus, lisan siia,
et ise olen jätkuvalt, ka pärast raamatu lugemist, pigem taime-toitlane, liha üldse ei söö.
Nina Teicholz
"Suur rasvane üllatus"
Miks kuuluvad või, liha ja
juust tervisliku toitumise juurde.
The Economist 2014 aasta
teadusraamat
Inglise keelest tõlkinud
Mart Lebedev
Peramõtsa Press 2016
487 lehekülge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar