Alessandro Baricco "Korda kolm koidikul"

Võluv nagu kõik Baricco raamatud. Lähedases seoses autori sõnutsi romaaniga „Mr Gwyn““. Alessandro Baricco. "Mr Gwyn".   „Mr Gwyn“ oli romaan, kus kirjanik hakkas sõnadega portreesid maalima. Lugesin, mulle meeldis, aga vihjet raamatule „Korda kolm koidikul“ mulle ei meenu.

Tõesti väga võluv ja poeetiline raamat. Hetkel ei meenu mulle ühtegi teist kirjaniku, kes lihtsa dialoogiga nii palju pinget oskab tekitada. Kolm justkui eraldiseisvat lugu, mis kõik pingestuvad koidiku eel. Kolm erinevat kohtumist mehe ja naise vahel, kõigis lugudes tegevuspaigaks hotell. Baricco romaanidele  omane saladuslikkus on ka siin olemas.  Raamatu tegelased kohtuvad kolmel korral, kuid nagu autor ütleb, elavad nad põikuvas Ajas, mida oleks asjatu taga otsida igapäevaelu kogemusest.

Naist ja hotelli kirjeldab autor esimeses loos nii:

Lk.13 „Tuhmunuvõitu oli selle hotelli elegants. Küllap oli ta minevikus suutnud kinni pidada nii mõnestki luksuslikust ja taktitundelisest lubadusest. Näiteks oli hotellil kena puust pöörduks, iseärasus, mis ikka ahvatleb mõttelennule.

Sealt siseneski üks naine sel kummalisel öötunnil, pealtnäha muule mõeldes, nüüdsama taksost väljunud. Tal oli üll vaid kollane õhtukleit, kaunis avara dekolteega, ja isegi kerget salli ei olnud õlgadel – seetõttu oli tal säärase inimese intrigeeriv ilme, kellega on midagi juhtunud. Ta liikumises oli isikupärast elegantsi, aga ühtlasi meenutas ta nüüdsama jälle kulisside varju tõmbunud näitlejannat, kes on esinemiskohustusest vabanenud ja naasnud omaenda olemisse, siiramasse. Sestap oli ta astumisviis kriipsu võrra väsinum ja tilluke ridikül käest lausa maha libisemas. Ta ei olnud enam kuigi noor, aga see kaunistas teda, nagu mõnikord naiste puhul, kes ei ole kunagi kahelnud oma ilus.“

Üks pildike ka  koidikust lk. 55 „Tõepoolest, sel suvehommikul laotus koidik üle pisarpuhta taeva sedavõrd enesekindlalt, et isegi neile vähenõudlikele aguleile paistis see tulevat üllatusena, nii et nad lasid lõpuks maad võtta millelgi ilulähedasel, mille jaoks nad ei olnud loodud. Akendelt säratas lootusrikkaid helke ja kidurik muru hiilgas oma kasvukohas ootamatult rohelisena. Möödus mõni harv sõiduk ja neilgi ei paistnud mingit erilist kiiret olevat, nagu oleks neil parasjagu hingetõmbeaeg.“

See lõik võib tunduda ilulev, aga raamatule tervikuna on iseloomulik äärmiselt napp dialoog, karge poeesia ja vaoshoitud tunded.

Alessandro Baricco

„Korda kolm koidikul“

Itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld

Varrak 2016

92 lehekülge