„Vaikus“ kinos. Martin Scorsese film Endo Shusaku samanimelise raamatu ainetel.

Tõmban ühe raamatu lugemisnimekirjas maha -     Endo Shusaku „Vaikus“, sest käisin vaatamas romaani ekraniseeringut- Martin Scorsese samanimelist filmi “Vaikus”  .

Raamatu tutvustusest: Isa Rodrigues on idealistlik jesuiidipreester Portugalist, kes rändab 1640ndatel salaja Jaapanisse kavatusega aidata tagakiusatud jaapani kristlasi. Ta võetakse peagi kinni ja temast saab tunnistaja jaapani kristlaste erakordselt piinarikastele kannatustele. Ka isa Rodrigues ise pannakse valiku ette – loobuda elust või oma Jumalast. Lisaks sõltuvad tema valikust ka tema kaaslaste elud. Ta on kaotamas usku nii endasse kui Jumalasse. Miks Jumal lubab süütutel nii palju kannatada? Millise piirini on võimalik oma väärtuste seista? Kas pealesunnitud avalik taganemine neist on ikka reetmine? Kas sellise reetmisega on endaks jäädes võimalik leppida, isegi kui Jumal vaikib?

Romaan keskendub perioodile 1540–1650, mida on Jaapani ajaloos peetud “kristluse sajandiks“. Kristlus jõudis Jaapanisse nn Sõdivate riikide ajastu (1467–1603) keskpaigas, mil lõhestatud riiki juhtis nõrk keskvalitsus. Perioodi lõpul toimus Jaapani ühendamine, mille nimel tegutsesid kolm väejuhti Oda Nobunaga, Toyotomi Hideyoshi ja Tokugawa Ieyasu, kes kõik olid esialgu võrdlemisi heades suhetes portugali jesuiitidega. Nende motivatsiooniks ei olnud mitte niivõrd usk, vaid ühelt poolt vajadus kristlastega kaasneva kaubavahetuse järele, teisalt – eelkõige Nobunaga ja Hideyoshi puhul – põlgus budismi vastu. Ent koos kristluse levikuga nende suhtumine nii jesuiitidesse kui ristiusku muutus.

Film keskendub  kahele portugallasest misjonärile Sebastiao Rodriguesile( Andrew Garfield) ja Francisco Garupe’le (Adam Driver), kes lähevad ohtlikule teekonnale Jaapanisse, et selgitada välja tõde nende õpetaja isa Ferrereira (Liam Neeson) kohta, kes kuulujuttude kohaselt on kristlusest lahti öelnud. Tegevus toimub 17. sajandi Jaapanis ajal mil keiser oli ristiusu hukka mõistnud ja kristlasi kiusati julmalt taga.

 Ristiusulise  maailmaga oli  jaapanlastel kokkupuuteid juba  keskajal, just kaubanduslike  suhete kaudu.  16.sajandi keskpaiku aga ilmusid  Jaapanisse juba  ristiusu misjonärid. Nendeks olid  jesuiidid. Esialgu  suhtus  Jaapan neisse  sallivalt. Kuid  1587.aastal  mõistis keiser  Hideyoshi  ristiusu hukka, kuna  ta  tuli järeldusele, et  jesuiitide kaudu  Jaapanisse  maabunud katoliiklus  ei ole pelgalt  vaimulik institutsioon. Liiga  sageli sekkuvad paavstid poliitikasse. 1597.aastal  lasi ta  risti lüüa  26 kristlast.  https://kirikulugu.wordpress.com/2011/03/13/jaapanlased-ja-ristiusk/

Ohtlikul teekonnal Jaapanis jagavad misjonärid kohalikele kristlastele õpetust ja tuge kuni nad vangistatakse ja sunnitakse kristlusest loobuma eriti julmal viisil- piinates ja hukates misjonäride nähes kohalikke talupoegi-kristlasi. Misjonärid reedab nende teejuht Jaapanis- Kichijiro, kristlane, kes korduvalt loobub oma usust ning siis taas Rodriguesi üles otsib sooviga pihtida ja pattudest vabaks saada.  

Pean nimetama, et jesuiidid mu mõtetes toovad kõigepealt silme ette „Viimase reliikvia“ totakad rändmungad. Filmi peategelased on sügavalt usklikud ja aatelised sümpaatsed noored mehed.

Film on julmade  meeste julm film, näidatakse kristlaste piinamist kuni  pea maharaiumise ja ristilöömiseni.  Tegevuskoht ja –aeg on eksootilised – 16. sajandi Jaapani metsik loodus ja metsikud kombed. Film on tavapärasest pikem- tegevus laotub ekraanil laiali 2 tunni ja 40 minuti jooksul. Jätsin endale õiguse lahkuda, kui ei suuda lõpuni vaadata, kuid see õigus jäi kasutamata.

Kinoteos pakub pinget ja kaasamõtlemist. Filmi ei saa vaadata puhtalt ajaloolise filmina. „Vaikus“  on sügavalt religioosne, psühholoogiline ja filosoofiline film, mis paneb vaataja mõtlema lisaks möödanikule ka ajale nüüd ja praegu. Kummastav, et sajandid mööduvad, probleemid on samad.

Miks peab teistele oma usku peale suruma, sisenema oma jumalatega võõrasse komberuumi (mis hea sõna!). Kas üks jumal on parem kui teine. Üks pahadest tegelastest ütleb filmis midagi sarnast, et miks peab teistele oma usku tahet peale suruma, kui meil on ometi palju, mida omavahel sõbrana jagada. 

Kas omamoodi usuline kollaboratsioon enda või teiste elude nimel on õigustatud. Kas  kollaboratsioon on üldse õigustatud või peab iga hinna eest truuks jääma oma usule või veendumustele. Ja kas see üldse ongi reetmine ja kaasajooksmine, kui hinges oled edasi truu oma aadetele, aga seda keegi ei näe. Kas inimene vajab jumalat, et oma süükoormast vabaks saada.

Ja mõte, mis filmi peategelasi vaevas, vaevab tõenäoliselt ka kõiki filmivaatajaid- kui jumal on olemas, miks laseb ta kõigel sellel julmusel sündida.  

Filmi sisu haaras mind niivõrd, et vormi ja teostuse kohta ei oska ma midagi kirjutada. Mulle meeldis, väga. Intelligentne film.

Raamatu autor Endō Shūsaku sündis 1923. aastal Tōkyōs. Ta õppis prantsuse kirjandust Keiō Ülikoolis ja täiendas end Prantsusmaal. Endō Shūsaku on üks 20. sajandi kuulsamaid jaapani kirjanikke ning “Vaikus” tema tuntuim romaan.