Birk Rohelend "Sa pead suudlema Silvat"

Mulle raamat meeldis. Tore kui tekkimas on eesti oma naiskrimikirjanike koolkond. Katrin Pauts oli esimene, keda lugesin. Omakeelses krimikirjanduses ei häiri kunagi tõlge ja olustik, kui tegevus toimub kaasajal, on meeldivalt tuttav.

Raamatus on ilus ja nüansirikas keel ja meeldejäävad  kirjeldused. Näiteks „taevakaar on teravaid kuusetippe täis torgitud“, „naer heliseb nagu pärlid puukausis“.

Autor küsib julgelt ja üldse mitte  krimkale omaselt  ,mis on armastus:

Lk. 167 „On see ühiselt veedetud aeg, tegevused ja kokkulepped, mis inimesi seovad? Mälestused kunagistest kirgastest hetkedest? Kindlad hoiakud, mis võtavad võimust ka siis, kui tegelikkusel ei ole nendega mingit seost?

Või on see omaksvõtmise ja omakssaamise vajadus, heledam kui valgus, kirkam kui kalliskivi, sügavam kui õnn? Imeline, kosmiline energia, justkui iseseisev maailm, mis tekib kahe inimese vahel või ühe inimese ümber, igatahes väljaspool teda ennast, nagu must auk, mis ähvardab energia maandamise puudusel teda igaveseks enesesse tõmmata.“

Lugedes meenutasin „Peeglite raamatut“. Olevikus toimuvasse on pikitud peategelase Silva Stökeli ja Miko Andersoni mälestused. Kui hästi need  mälestused tegelikult toimunut kajastavad või on tegemist mäletaja ettekujutusega juhtunust. Silva kannatab unetuse all, enda sõnutsi pole ta 3 aastat magada saanud, kas tema mälu on usaldusväärne. Miks Silva ei saa magada, ma raamatust otseselt välja ei lugenud. Tundus nagu peaks olemas olema veel üks raamat Silva ja Ingmari elust ja lapse sünnist. Poeg on kolme aastane, kas tema pärast on Silva unetu. Lõpulehtedelt -  üle pika aja magab ta öösel rahulikult. Kas tänu sellele, et arutas lahti lapsepõlve müsteeriumi.  Kuni saatusliku avariini oli Silva lapsepõlvesõbranna Helena unustanud, kas kusagil sügaval sisimas ei andnud saladused rahu.

Raamatus on kõike liiga palju: minevikusündmusi, olevikusündmusi, tegelasi ja kriminaalseid juhtumeid. Surma on raamatu- Omaveres pea samapalju kui Midsommeri seriaali episoodis. Lõpuks ma ei saanudki päris täpselt aru, kas kõik lood lahenesid.

Kui otsida Silva Stökelile kohta kriminaalkirjanduses ja küsida, kas ta  on eriline ja jääb meelde, siis nii ja naa. Silva on ajakirjanik. Katrin Pautsi raamatute peategelane oli  ajakirjanik, Liza Marklundi raamatute peategelane  samuti. Silva on unetu, selle peale meenub Gillian Flynni „Lõikepind“, kus vana mõrvajuhtumit lahendab psüühiliste probleemidega kimpus ajakirjanik. Silva Stökel, nagu enamus kriminaalromaanide positiivseid kangelannasid, ei saa kiidelda suurepärase perekonnaeluga. Juhuslik kõrvalehüpe ei riku suhteid abikaasaga, sest need ongi pea olematud. Raamatu lõpus toimub lahkuminek. ja Silva peab oma autismispektri häiretega pojaga üksi toime tulema. No niikuinii ei suutnud ta abikaasa Ingmariga jagada, kes lapse eest hoolitsema peab.    

Igatahes on Silval arenguruumi, et kujuneda köitvaks ja meeldejäävaks kangelannaks sest kui tegemist on esimese Silva Stökeli looga, siis on oodata järge. Kas ta ei võiks saada tiba positiivsemaks järgmistes lugudes, mis ehk ei puuduta nii otseselt teda. Kuigi pereprobleemide eest ei saa end peita töisesse tegevusse, vähemalt pikalt mitte. Need ei ole vastastikku asendatavad.

Raamat on tõeline nordic noir- nii palju õnnetuid ja masendunud tegelasi ühes loos. Silval on alati hirm millegi ees. Silva küsib endalt, kas seda nimetataksegi eluks.: „Kõik on , aga ei ole ka. Samahästi kui tal on kõik, ei ole tal mitte midagi. Hea karjäär, mees,

kena maja. Ja tühjus, meeletult suur, külm ja halvav mittemiski. Lõputu jääväli tema sees“. Jääväli tuletas meelde, et Silva ei salli suve, lk. 11: „Hommikud on lõikavalt valged, õhtuti imbub ebamäärane rõskus visalt läbi kõikide riidekihtide. Valgusmüra tapab ööd, heledus kumendab alati akna taga.“

Siinkohal ma mõtlesin, et see on skandinaavia krimkade pila, need seal kiruvad tavaliselt sügist ja talve.  

Ingmar on  elust tüdinud.

Miko Anderson vihkab oma elu.

Jne.jne, ma ei mäleta romaanist rõõmsat ja rahulolevat tegelast.

Kirjutasin, et hea krimka juurde kuuluvad põnevus, ootamatud pöörded tegevuses, enam-vähem realistlik lugu, veenvad tegelased ja sümpaatne uurija.

Enam vähem kõik nimetatu oma raamatus olemas, plusspunktid lisan kirjutamisoskuse eest- nauditav tekst.

Birk Rohelend

"Silva Stökeli lood

Sa pead suudlema Silvat"

Helios kirjastus 2016

271 lehekülge