Sara Stridsberg "Armastuse gravitatsioon"

Sara Stridsberg

„Armastuse gravitatsioon“

Ood minu perekonnale

Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe

Eesti Raamat 2017

Sari Põhjamaade romaan

174 lehekülge.

Rootsi keeles on raamatu pealkiri "Beckomberga – Ode till min familj" ehk siis nimi viitab otse tegevuskohale- Rootsi tuntuimale vaimuhaiglale Beckombergas. Kuna teises keeles lugejatele nimi Beckomberga midagi ei ütle, siis meil ilmus raamat pealkirjaga „Armastuse gravitatsioon“ ja  saksa keeles näiteks pealkirjaga „Das große Herz“. Ei teadnud minagi sellist kohta, pidin guugeldama.

Tutvustuse kohaselt on Sara Stridsberg Rootsi nüüdiskirjanduse säravamaid esindajad, millest annab tunnistust aukartustäratav auhindade loetelu. Käesolev raamat pärjati  2015.a. Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga. Eesti kirjanikest on selle auhinna saanud näiteks Tiit Aleksejev („Palveränd“), Meelis Friedenthal („Mesilased“)  ja 2016.aastal Paavo Matsin („Gogoli disko“). 

2016.aastal valiti Sara Stridsberg Nobeli kirjandusauhinda jagava Rootsi Akadeemia 13. liikmeks.

Raamatu kangelannaks on 14 aastane Jackie, kelle vanemad on lahutatud. Ema Lone on boheemlane, sõidab ringi mööda maailma ja pildistab katastroofipaiku. Kui ema Lone Musta mere äärde Odessasse pildistama sõidab, veedab Jackie ärkveloleku aja Beckomberga vaimuhaiglas, kus on ravil isa Jim. Isa on  depressiooni käes vaevlev alkohoolik, võta sa kinni, kumb probleem teist võimendab, kes valib kogu elu elamise ja enesetapu vahel. Ka pärast seda  kui  Beckomberga on suletud ja Jim elab n.ö. vabaduses. Enesetapu on sooritanud ka Jimi  ema, Jackie vanema Vita. Jackie külastab Beckomberga lossis asuvat haiglat iga päev, otsides isalt lähedust ning tuge. Siin kohtub Jackie raamatu teiste tegelastega. Isa armastatuga  Beckombergas Sabinaga. Raviarst Edvard Wintersoniga, kes sõidutab õhtul ravialuseid oma autoga haiglast välja peole ja on Jackiele kaitseingliks. Pauliga, kes lugejas tõenäoliselt hirmu äratab, kuid kellest saab Jackie elu esimene mees. Beckomberga viimane patsient Olof on vaimu-haiglas veetnud 63 aastat. Olof  tuletas mulle meelde Roaldi saadet Sõmera hooldekodust Saaremaal. Nii Roaldi saade kui ka loetud raamat avardasid piire, kui tekib soov kategoriseerida, mis on normaalne ja mis ebanormaalne.

Selline on lühidalt sisu, mille järgi võiks arvata, et raamat on masendavalt kurb ja lootusetu. Aga nii ei ole, raamatust saadav  emotsioon on helge ja elujaatav.

Raamat on kirjutatud õrnas poeetilises keeles ja lugemisel on haaratud mitu meelt. Kohati lugesin ja tundsin, et vaatan  maali, nii täpselt,  kaunilt ja varjundirohkelt on sõnastatud  autori napid kirjeldused. Taevas on nagu teokarbi sisekülg. Hägune kollakas valgus, puud vihmasajus lasti ja mustad.

Hiljem olin haaratud sõnade, tervete lõikude omapärasest rütmist, justkui oleks tegemist muusikaga. Iga kord, kui haiglaväravatest sisse astun, kaob ülejäänud maailma, see on nagu tagasitõmbuv mõõnavesi, mis paljastab  uue rannajoone, nagu ümberkukkunud puud Judarskogenis, mis kubiseb ussidest.

Raamat ei kulge ühe järjepideva jutustusena vaid on täiskasvanud Jackie, kes kasvatab üksi oma poega Marioni, mälestuste…. kollaaz, oleks vist õige sõna. Ajalist järjepidevust ei ole. Raamat ei ole ainult mälestuste kogum, näiteks peatükis „Kaart (kurbuse arhitektuur)" kirjutab autor Rootsi suurtest vaimuhaiglatest. Lk. 37 „Väga lihtne on hakata haiglat idealiseerima kui täisulikku kohta, mis teeb kõike seda, mida inimese üksteise heaks teha ei suuda. Samal ajal mõjub haigla ka hirmutavalt, kuna esindab meie ebatäiuslikkust: läbikukkumist, nõrkust, üksindust.“

Lugedes on ilmne, et autor tunneb oma kangelaste vastu sümpaatiat ja seetõttu ei ole raamatus ka ühtegi läbinisti paha ega ebameeldivat tegelast.

Lk. 174 „Sõnad on tema palvehelmed, tema jaoks oli neis palve maagiline vägi, pärl pärli järel kinnistus valguse niidile tema pimeduses. Ma vaatan tema kadunud pärleid aknaplekil, vaatan enda nägu, mis peegeldub pimedal magamistoaaknal. Ja kui ma silmad sulen, kuulen kuidas  Atlandi ookeani suured lained randa sööstavad ja seejärel aeglaselt merre tagasi tõmbuvad, nagu hingetõmbed, nagu lõpmata aeglased südamelöögid, nagu silm, mis avaneb ja sulgub, nagu öö, kui see üle planeedi valgub. Ma hoian pärleid südame juures , oodates, et Jim Carinolt helistaks ja mind enda juurde kutsuks. Pärlid on minu amulett, mis peab mind saabuva suure öö eest kaitsma“.

Loen nagu luulet, väga elegantset ja intelligentset luulet.