2 raamatut augustis

Adam Haslett

„Kui mind enam ei ole“

Inglise keelest tõlkinud Pille Kruus

Päikese kirjastus 2017

351 lehekülge

  

Raamatu motoks on tsitaat Jean Genet’lt:

„Võib-olla ei ole muusika üldse, ka kõige uuem mitte, niivõrd miski, mille inimene avastab, vaid miski , mis kerkib esile mälusopist, kuhu see oli helitult  mattunud nagu inimihust plaati pressituna.“

Nii kaunilt öeldud, paneb mõtlema.

Liigutav perekonnalugu 5 liikmelisest perest: isa, ema ja nende kolm last. Pereisa põeb raskekujulist depressiooni ja teeb enesetapu. Jutustajaks raamatus on kõik pere liikmed kordamööda ja kogu lugu keerleb vanema poja Michaeli ümber, kes nagu isagi põeb raskekujulist depressiooni. Autor annab sõna kõigile pereliikmetele ja aimu saab sellest, kuidas tunneb end depressiooni all kannataja ning kui raske on tervetel. Autor lahkab moodsat haigust depressiooni süvitsi, meditsiiniliselt kuni konkreetsete ravimite ja nende mõjuni välja lehekülgedel 147-158. Need leheküljed mina näiteks jätsin vahele ja loodan,  et ükski lugeja ei hakka raamatus toodut ravijuhisena kasutama.

Muusikat, mida Michael kuulas, ei suutnud ma kuulata, seetõttu pole ka ühtki muusikanäidet raamatust, aga meenus üks laul pealkirjaga "Kui mind enam ei ole"

Vaatamata raamatu traagilistele sündmustele ei ole lugemist lõpetades masendustunnet. Suure kaasatundmisega kirjutatud raamat-   autor ei mõista oma tegelasi hukka ja laseb lugejal neile kaasa elada ja kaasa tunda. suhtub oma tegelastesse. Lugu siis sellest, kuidas pere tuleb…………. ja ei tule toime vaimsete häirete probleemiga. Lõpetades on selline puhas tunne, et elu on just selline nagu ta on, vastu tuleb võtta kõik.  Neil, kellel on kokkupuuteid vaimsete häiretega inimestega, võib raamatust abi olla probleemiga toimetulekuks ja leppimiseks.

Kuidas raamat mõjub depressioonis inimestele, ei oska ennustada, kuid igaks juhuks lisaksin etiketi „ettevaatust“

Hanif Kureishi

„Eimiski“

Tõlkinud Triin Tael

Varrak 2017

160 lehekülge.

Tutvustusest:

Hanif Kureishi musta huumoriga vürtsitatud uue romaani „Eimiski” peategelaseks on oma Londoni korteri seinte vahel päevi mööda saatev filmitegija Waldo, keda vaevab nii kehv tervis kui suutmatus leppida vananemisega. Tema eest hoolitseb abikaasa, mehest märksa noorem Zee. Ajapikku süveneb Waldos veendumus, et ta naisel on kõrvalsuhe, ja tema kinnismõtteks saab Zee ja tema kallima afäär paljastada ning nad selle eest maksma panna.

Kureishi raamatutest „Äärelinna Buddha"ja "Gabrieli and" meeldisid mulle väga. „Lähedus“ oli kah.

„Eimiski“ pole üldse minu raamat. Meeslugejatele meeldib raamat ehk rohkem, teatavasti mõtlevad naised ja mehed seksist erinevalt. Olen liiga lihtne inimene, et raamatu sügavusteni jõuda, mina ei suutnud end tegevustikust sügavamale pureda. Lugesin lõpuni, sest oli ladus lugemine ja hea tõlge.