Gregoire Delacourt "Minu soovide nimekiri"

Raamatu moto:

„Kõik vaevad on lubatud,

kõik vaevad on soositud;

tuleb ainult minna, tuleb ainult armastada.“

Francoise Leroy „Sisemine tulevik“

Prantsuse kirjanikke loen meelsasti kui mõni uuem tõlkeraamat kätte juhtub. Balzaci kogutud teosed on ka läbi loetud 30. eluaastates. Aeg-ajalt mõtlen, et võiks tutvust uuendada - kuidas need jutustused nüüd tunduvad, kas pakuvad veel huvi.

Grègoire Delacourt’ lt on "Minu soovide nimekiri" teine raamat lugeda Gregoire Delacourt "Tabamatu õnn"

Prantslannad, teadagi, on hoopis teistmoodi naised: nad ei lähe paksuks ja puha. Tõsi, loetud raamatu kangelanna oleks meil valitseva malli järgi küll paks, aga prantslannale kohaselt ei pea ta end paksuks.

Raamat algab lk. 9 nii : „Inimesed valetavad alailma.

Ma tean näiteks suurepäraselt, et ma ei ole ilus. Mul ei ole siniseid silmi, kus mehed saaksid end imetleda ja kuhu nad ihkavad uppuda, et keegi sukelduks ja neid päästaks. Mul ei ole modelli sihvakust. Ma olen lopsakas, kergelt matsakamat tüüpi. Selline, kes võtab enda alla poolteist kohta. Mul on selline keha, millest keskmist kasvu mees ei ulatu kätega päris hästi ümbert kinni võtma. Ma ei ole nõtkepihtne neid, kellele sosistatakse pikki lauseid ja kirjavahemärkide asemel ohatakse; hoopiski mitte. Minu poole pöördutaks pigem lühilausetega. Jõhkra otsekohesusega. Ilma nahata, mugava rasvata kiimakont.“

Raamatu kangelanna, see, kes jutustab – Jocelyne - on naine õitsvas keskeas 40+. Ta peab pudupoodi, armastab oma meest (Jocelyni), kellega on üle elatud keerulised ajad ning hetkel suhted armastavad. Jocelyne peab edukat blogi, pudu-poe ja käsitöö teemalist. Raamat lõpebki toredate blogipostitustega, millel mina küll raamatu sisuga seost ei leidnud. Sõbrannade õhutusel ostab Jocelyne esimest korda elus lotopileti ning võidab……18 miljonit eurot. Naine ei räägi lotovõidust kellelegi, ka oma abikaasale mitte. Lotokontoris laseb naine endale tšeki kirjutada, mille koju jõudes ära peidab. Lotokontoris räägib Jocelynega tund aega psühho-loog, kes avab naise ees kõik need õnnetused ja lahkuminekud, mis lotovõiduga kaasnevad. Tšekk peidus läheb elu edasi. Paar korda on naine juba valmis oma mehele rääkima, kuid viimasel hetkel mõtleb ümber.  Joceline koostab soovide nimekirju, ta teab ka oma mehe soove (auto ,teler jne.) aga tšekki ei puutu ning hoiab saladuses. Just nende raamatus pidevalt uuenevate soovinimekirjade järgi õpib lugeja Jocelynet tundma ning saab aimu tema siseheitlustest dilemmaga. Kasutada/mitte kasutada lotovõitu? Jocelyne mõtleb, kas ta tahab oma elu muuta ja mida siis muuta, võib-olla on kõige suurem õnn ning armastus siin ja praegu. Kas soovide täitumine ja täitmine on õnn või õnnetus?

Kuni ühel päeval variseb kõik kokku. Ei reeda minagi rohkem kui raamatu tutvustuses öeldud, aga see, mis juhtub ei ole tavapärane- mees läheb teise naise juurde.

Nüüd peab Jocelyne reageerima ja tegutsema, nüüd peab ta muutuma. Soovide nimekirja asemel tekib nüüd minu hulluste nimekiri.

Kui raamatu I osas areneb jutustus väga läbimõeldult, Jocelyne tähelepanelikud elust on nauditavad, tema kahtlused kutsuvad kaasa elama, siis teises osas läheb järsku kiireks ja karmiks. Raamatu lehekülgedel registreeritakse vaid toimunud sündmused, järg kaob käest ja enam täpselt aru ei saa, kuidas jõuti punktist A punkti B. Ühes peatükis saab sõna ka mees-Jocelyn. Kokkuvõtlikult teine osa on robustsem, lugemine ei ole enam nauding, kippusin üle ridade laskma pelgast sündmuste ja asjade loetelust.

Lõpus on Jocelyne sale, ta kasutab lotovõiduga saavutatud eeliseid, elab eiteakuidas taasleitud 20 aasta taguse „peaaegu armukesega“ ja vihkab Jocelyni. On ta õnnelik? Vaevalt on õnnelik keegi, kes vihkab. Raamatu lõpulaused Jocelynelt on „Ma olen armastatud. Aga ma ei armasta enam“

Kaks tõde: 1) lotovõit ei tee õnnelikuks;2) reetmine teeb õnnetuks; ei sobi kokku.

Aga seda, et rääkige teineteisega, seda õpetab raamat küll.

Raamatus on juttu Albert Coheni romaanist „Belle du Seigneur“ („Härra armuke“). Eesti keelde  tõlgitud ei ole, Šveitsi kirjandusklassikult on tõlgitud Varraku poolt 2002.a. „Raamat minu emast“

Raamatus meenutatakse Joe Dassini laulu L'été Indien“. Mul ka selle puhul autos Joe Dassini plaat.

Autor on oma kangelanna siseellu hästi sisse elanud ja jutustab kütkestavalt, ka tõlkes nauditav.

Kergesti loetav raamatuke huvitava süžeega, kes meist ei unistaks lotovõidust. Aga mis saab siis, kui võidangi. Mõnikord enne uinumist mõtlen ma Bingo loto jackpotist ning uni jõuab alati enne kohale kui olen jõudnud kogu võidu paika panna ja laiali jagada. 

Grègoire Delacourt

„Minu soovide nimekiri“

Tõlkinud Margot Endjärv

Eesti Raamat 2017

139 lk.