Novembrikuu kokkuvõte :raamatud.

Robert Seethaler

„Kogu elu“

Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke

Kirjastus Hea Lugu 2017

Kaunilt kirjutatud poeetiline raamat lihtsa inimese elust, kaasahaarav ja kütkestav. 119. lehele mahub Andreas (täna on andresepäev!)  Eggeri elu Alpi mägikülas alates 4. eluaastast (aasta 1902)  kuni 79 eluaastani.  Lapsepõlv või õigemini selle puudumine, lihtne elu, töö, armastus ja vaikne hääbumine. Lugu põimub Alpide karmi looduse ja Euroopa ajalooga.

Tõeline pärl gurmaanidele. Raamat, mis puudutab lugejat. Selline raamat, mille loed läbi ja tahaksid jälle otsast alustada. Eelmine ja ainus samalaadne kogemus oli mul Hermann Hesse raamatuga  „Peter Camenizid“. Suured tänud tõlkijale, et suutis edastada Austria mägikülade looduse ja inimeste karge ilu ja tunded.

Raamatu lõpus  ostab peategelane Andreas Egger  Austria mägikülas bussipileti kohaliku bussi lõpppeatusesse. Ei saa öelda, et Egger poleks varem kodukülast välja saanud- oli ta ju II maailmasõja ajal Kaukasuseski. Aga vot nii, et jõudnud lõpppeatusesse, vaatab Egger korra ringi, sõidab kodukülla tagasi ja astub nüüd kodu poole: „Egger astus kiiresti, kõndimine oli kerge, väsimuse oli ta unustanud ja külma peaaegu enam ei tundnudki. Oli selline tunne, nagu jätaks ta iga sammuga midagi sellest üksildusest ja meeleheitest, mis oli teda haaranud seal all võõral platsil. Ta kuulis verd kõrvus kohisemas ja tundis jahedat tuult, mis kuivatas higi laubalt. Nõo kõige sügavamasse punkti jõudnud, nägi ta õhus vaevumärgatavat liikumist. Midagi väikest valget, mis otse ta silme ees tantsiskles. Kohe seejärel teine. Ja järgmisel hetkel oli õhk täis loendamatuid tillukesi pilvenarmaid, mis aeglaselt hõljudes maa peale vajusid. Esiti mõtles Egger, et need on õied, mille tuul kuskilt kohale kandnud, kuid käes oli septembri lõpp ja sel ajal ei õitsenud enam ammugi miski, saati veel sellisel kõrgusel. Ja siis sai ta aru, et sadas lund. Üha tihedamini langes taevast lund, mis maandus kaljudele ja lopsakale rohelisele aasale. Egger läks edasi. Ta jälgis hoolikalt oma astumist, et mitte libastuda, ja iga paari meetri tagant pühkis käeseljaga ripsmetelt ja kulmudelt lumehelbeid. Seejuures kerkis temas mälestus esile, põgus mõte millelegi, mis oli olnud väga ammu, vaevalt enam kui hägune pilt. “Aeg pole veel niikaugel“, ütles ta vaikselt, ja oru peale laskus talv.“

Lugege ja nautige.

Toussaint  Jean-Philippe

„Põgenemine“

Tõlkinud Leena Tomasberg

Kirjastus Varrak 2017

Sari Moodne Aeg

117 lehekülge.

Tutvustusest: Lühiromaan „Põgenemine“ on teine raamat Marie-tsükli romaanidest, mis kõik kaardistavad ebamäärast etappi armastussuhtes, lahkuminekueelset kahevahelolekut, kus armastus on muutunud võimatuks, kuid ei lase ka lahkuminekul teoks saada. „Põgenemine“ on eesti keeleski ilmunud romaani „Armastajad“ (Pegasus, 2010) eellugu. Kui „Armastajad“ viis suhtekriisis paari Tōkyōsse, siis „Põgenemise“ tegevus leiab aset peamiselt Hiinas, veel rohkem aga mitmesugustes kahevaheloleku kohtades, nagu lennukid, rongid, laevad, lennu- või rongijaamad, hotellid. Ollakse teel ära ja teel kuhugi, ja seda igas plaanis. Kõik saab aga alguse mõistatuslikust ja halvaendelisest pruugitud mobiiltelefonist, mis jutustajale Hiinasse saabumise puhul kingitakse... Toussaint maalib meisterlikult oma filmilikult visuaalses proosas vaateid, maastikke, valguse varjundeid, mitmesuguseid stseenikesi, nagu teeks seda reisikirjanik. Sama meisterlikult registreerib ta ka võnkeid ja värelusi tundemaastikul.    Belglane Jean-Philippe Toussaint (snd 1957) on üks tänapäeva prantsuskeelse kirjanduse tunnustatumaid kirjanikke. Kõik tema seni avaldatud romaanid on mahult ja süžeelt napid, kuid ülimalt tihendatud, viimseni lihvitud proosapärlid. See kehtib ka 2005. aastal ilmunud romaani „Põgenemine“ kohta.

Meisterlikult kirjutatud väike raamat, aga see lugu ei puuduta, kui võrdlen  Seethaleri raamatuga.

Stiilinäide lk. 85 „Olin mingis hõljuvas olekus, ja jäingi pikaks ajaks sellesse ebamäärasesse seisundisse, mida kogeme reisi ajal, vahepealses olekus, kus liikuv keha näib korrapäraselt nihkuvat ühest geograafilisest punktist teise- just nagu nool, mida ma olin Pekingist tagasi sõites lennuki videoekraanil jälginud ja mis kujutas rohesinisel mägisel ja stiliseeritud ilmakaardil lennumasina järkjärgulist kulgemisteed-, kus aga vaim, suutmata kaasa teha seda aeglast ja ühtlast üleminekut, on mõttes veel paigas, kust ta lahkus, ja samal ajal mõttes juba seal, kuhu ta suundub. Kogu selle reisi ajal olin ma niisiis samal ajal veel Pekingis ja Elba saarel, mu vaim ei suutnud sujuvalt üle minna ühest kohast teise, hüljata üht, et keskenduda teisele, vaid jäi sellesse kestvasse kahe paiga vahelisse reisi provisoorsusesse, nagu poleks see vahepealne seisund mitte ainult pikendatav ja veniv, vaid et sellesse võiks jääda kuni lõpmatuseni, nii et lõpuks ei olnud ma mõttes mitte kuskil, ei Pekingis ega Elba saarel, vaid liuglesin ikka nende vahepealsete mööduvate kohtade pinnal, ühekorraga paigal ja liikvel, istumas ja tukastamas kõigi oma ootele jäänud tunnetega, mille ma võisin hiljem jälle ellu äratada, nagu poleks ma mitte ainult paadis, mis viib mind Elba saarele, vaid samuti ja samaaegselt kõigis transpordivahendites, mida ma olin ärasõiduhetkest kasutanud. See reis oli justkui kõigi mu seniste reiside kvintessents, kõigi nende sadade tundide kvintessents, mis ma olin veetnud lennukites ja rongides, autodes ja laevades, et liikuda ühest maakera punktist teise, ühest riigist teise, ühelt kontinendilt teisele, reis , milles mu liikumatu keha kulges ruumis ja samas, kuigi seda polnud näha, mingil varjatud ja kavalal, salalikul ja pideval, räsival ja laastaval kombel ka ajas. Sest reisi algusest peale tundsin erilise teravusega aja möödumist, tundsin neid ühetaolisi, üksteisega sarnanevaid tunde, mis veeresid katkematus mootorite surinas, laia voogavat aega, mis kandis mind liikumatusest hoolimata kaasa, ja surm. Surma valusad küünistused- oli selle sünge taktimõõt.“

Erica Jong

„Hirm kaduviku ees“

Inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja

Kirjastus Pegasus

233 lehekülge.

Erica Jongi suure austajana ootasin seda raamat nii tuliselt, et  jõudmata ära oodata, millal see raamatukokku jõuab, ostsin raamatu päriseks. Ma ei ütleks, et suisa pettusin, aga kõigist maakeelde tõlgitud Erica Jongi raamatutest meeldis see raamat mulle kõige vähem. Ja seda vaatamata sellele, et viimasel ajal läheb vananemise teema mulle vägagi korda.  

Tutvustuse kohaselt uurib autor raamatus vananemist oma vanemate najal, aga see on siiski vananemine New Yorgi moodi. Vanad, kellest autor räägib, näevad välja nagu  daamid Ari Seth Coheni  blogis  http://www.advanced.style/. (Mul on kiireks tujuparanduseks tööl kaks nippi: vaatan messengeris videot 6 kuuse tütretütre nakatavast naerust või heidan pilgu Advanced Style blogilehele. Naeratuse toovad näole mõlemad- nii noorus kui vanadus.

Tutvustuses on kirjas, et peategelane avaldab internetis seksi otsimise kuulutuse, mis pöörab ta elu pea peale. Väga ei pööra, kordades julgemalt kirjutab soomlanna Jane Juska raamatus „Naine sinus eneses“.

Vananemisest ei meenu mulle hetkel paremat raamatut kui Tiia Toometi  „Vanaduse võlud“. Erica Jongi raamatust "Hirm viiekümnenda eluaasta ees" olin vaimustuses kui 45-selt lugesin, 50-seks saamist seevastu tähele ei pannudki.

Erica Jong kirjutab lk. 41 „Vihkan vananemist. Ma ei näe selles midagi head. Allapoole viiv elunõlv on täis kive. Su suusad ei libise hästi ja lisaks on kõikjal musta jää laike, mis panevad koperdama. Nad võisid enne seal olla, aga sa ei pannud neid kunagi tähele. Nüüd on neid sind ootamas igal nõlval.“

või lk. 129 „Vananemine ajab mind raevu…….“.

Raamatus on 4 peatükki: sügis; talv, kevad ja suvi, millest nähtub, et nii raevukas autor lõpuni ei ole, emotsionaalne aga küll. 16 alapeatüki motodeks on huvitavad tsitaadid Gustave Flaubert’lt ja teistelt kirjanikelt. Kui mul seda raamatut kodus ei oleks, kirjutaksin tsitaadid välja, nüüd vaatan riiulilt.

Rolf Dobelli

„Selgelt mõtlemise kunst“

52 mõtlemisviga, mida oleks parem vältida.

Tõlkija: Kadri Metsma

Kirjastus Semikoolon

Terve Tegu OÜ 2017

208 lehekülge.

Lahe raamat. Sellised mõtlemisvead nagu näiteks: Petlik ellujäämislootus (Miks peab käima kalmistutel);  Enne kui läheb paremaks, läheb halvemaks (Kui keegi räägib valusatest kogemustest, peaksid teie häirekellad lööma hakkama); Kontrollillusioon (Teie kontrolli all on vähem asju, kui te arvate); Sotsiaalne logelemine (Miks on tiimid laisad).

Näiteks lõik  lk. 140 „Raamimine. Õige toon teeb muusikast muusika“ .

„Kirjanikud kasutavad raamimist teadlikult. Kriminaalromaan oleks ütlemata igav , kui mõrva kirjeldataks sammhaaval, just nii, nagu see toime pandi. See ei oleks kriminaalromaan vaid käsiraamat. Kuigi lõpuks räägitakse meile ikka terve lugu, muudab selle põnevaks just raamistik.

Kokkuvõtte: tunnistage endale, et ilma raamimiseta ei õnnestu teil rääkida ühtegi lugu. Ning et iga olukord on oma raamistikuga tugevalt seotud- ükskõik kas sellest räägib teile ustav sõber või loete seda tõsiselt võetavast ajalehest. See kehtib ka selle peatüki kohta.“

Ingrid Eomõis

„Minu Malta.

Petrone Print 2017

232 lehekülge.

Olen Maltal kaks korda käinud, kuidas öeldaksegi - patareisid laadimas. Mulle meeldib see väike maa suurel  kivil. Raamat meeldis ka, oli tore lugeda kohtadest, mida ise näinud ja mõista asju, mis turistile tavalislet arusaamatuks jäävad

Krimkasid lugesin ka.

Robert Bryndza

„Varitseja öös“

Peainspektor Erika Fosteri krimipõnevik.

Tõlkinud Raili Puskar

Pegasus 2017.

 Hea raamat. Erica Foster tegutses ka autori eelmises raamatus „Tüdruk jääs“. Kinnitan, et „Varitseja öös“ on parem.

Terry Hayes

„Mina olen Pilgrim“

Inglise keelest tõlkinud Bibi Rais

Kirjastus Pegasus 2017

720 lehekülge.

Kes midagi tõeliselt põnevat tahab lugeda, seda ei tohiks 720 lehekülge hirmutada. Lugu on seda väärt, ka poole ööni lugemist ei õnnestu vältida.

Kirjutasin mõned ütlused välja:

Kindralid sõdivad alati viimases mitte järgmises sõjas.

Jäin unne ja mulle tundus, et elu on ime.

Kui ärkasin, nägin, et kohustus pigem.

Elu oli kohustus. Nagu iga lahingusse minev sõdur mõtlesin eelseisvale konfliktile. Ausalt öeldes ei lootnud ma edu ega aupaistet. Ma lihtsalt lootsin , et suudan käituda auväärselt ja vapralt.

Võluvalt on tõlgitud Bodrumis hotelli türklasest peremehe tönkav inglise keel.  „Mõtte kindluses“-, mis peaks tähendama kindluse mõttes. Jäi mulle meelde ja ausalt öeldes ka keelele.

S.K. Tremayne

„Tulelaps“

Inglise keelest Matti Piirimaa

Pegasus 2017

340 lehekülge

Täiuslik abikaasa. Täiuslik kasupoeg. Täiuslik vale.

Tegevus toimub Cornwallis Lääne Penwithi mägede jalamil laiuvas ajalooline kaevanduspiirkond. See osa oli mulle huvitav. Muidu väga ei meeldinud, aga mulle ei meeldinud ka eelmine raamat „Külmakaksikud.“

Järgnevad kaks krimkad lugesin ka enam- vähem läbi, s.t. kusagile poole peale ja siis üle ridade ning tagantjärgi ei jäänud neist midagi erilist meelde peale raamatu kaane. Kaaned selleks, et teaksin raamatukogus, mis loetud, mis mitte.

Riley Sager

„Viimased tüdrukud“

Inglise keelest tõlkinud Marge Paal

Päikese kirjastus 2017

Gene  Kerrigan

„Pisisulid“

Tõlkinud Triin Olvet

Ajakirjade Kirjastus 2017

Kerrigani uusimat raamatut "Kesköine koor" kavatsen siiski lugeda.

Raamatukogus otsin nüüd pigem meeste kirjutatud krimkasid, õhtuseks lõdvestuslugemiseks tahaksin vähem naiselikku psühholoogiat ja rohkem actioni, tegutsemist- nagu Terry Hayese „Mina olen Pilgrim“ või Lee Child, tellisin endale täna just viimase Jack Reacheri põneviku.