3 krimkat

Mick Herron

„Äraaetud hobused“

Inglise keelest tõlkinud Tarmo Vaarpuu

Varrak 2017

318 lk

Tutvustusest: Slough House’i suunatakse kõik luureteenistuses käki kokku keeranud liikmed, olgu põhjuseks rongi unustatud salajased failid, untsu keeratud jälitustöö või joomarlusest tingitud usalduskaotus. Nemad on luureteenistuse mustad lambad – äraaetud hobused – ja kõige pettunum nende seas on River Cartwright, kelle päevad mööduvad mobiiltelefonivestlusi üles tähendades. Kui aga röövitakse üks noormees ja röövijad tal otse-eetris pea otsast ähvardavad võtta, näeb River selles võimalust enese lunastamiseks. Kas ohver on see, kellena teda esitletakse? Ja kuidas on röövijad seotud põlu alla sattunud ajakirjanikuga? Kella tiksudes avastab River, et kõigil on omad eesmärgid.“

Kaanel seisab, et spiooniromaan. Mina iseloomustaksin raamatut sõnapaariga- spioonid omavahel. Ühel poolel need, kelle kontor asub Regent Parkis ja teisel need, kes on erinevatel põhjustel Slough House’s Finsbury linnaosa Barbicani metroojaama juures. 

Kusagil siin kandis:

Esimesed 30 lehekülge ei suutnud ma teksti haarata. Nimed: Lamb, Ho, Sid, Jed Moody,Min Harper, Louisa Guy, Webb, Duffi, Moe, Curly jne. läksid aina segamini  ja tahtsin pooleli jätta.  Edasi lugedes sain joonele ja lugesin hooga lõpuni.

Päris hea krimka, aga natuke segane. Raamatus pannakse toime kriminaalseid tegusid võimumängude raames, et oma ametkonda heas  valguses näidata. Kõrge ametnik kasutab riigiteenistujaid-spioone- nagu oma isiklikku sõjaväge. Masendav- lõpuks lepitakse kokku. Natuke puudutatakse pagulasteemat.

Lone Theils

„Kurva poeedi naine“

Taani keelest tõlkinud Eva Velsker

Varrak 2017

326 lk.

Saatusliku merereis iseseisev järg.

Taaskohtumine Taani ajakirjaniku Nora Sandiga- südika ja hakkaja ajakirjanikuga, kes armastab muusikat ja maitsvat toitu ning nagu muuseas lahendab keerulisi juhtumeid. Sümpaatne peategelane, ei heitu millegi eest ja kui asunud tegutsema, siis lõpuni välja, takistusi trotsides, isegi kui vastaseks on võimas äriettevõte.

Tutvustusest:

Iraanist Taani pagedes kaotas kuulus luuletaja Manash Ishmail silmist oma naise Amina, kes on nüüd otsekui maa alla vajunud. Manash Ishmail palub abi ajalehe Globalt Londoni korrespondendilt Nora Sandilt, et too aitaks tal naise üles leida. Amina jälgi ajades satub Nora varjatud paikadesse, kus illegaalsed pagulased end lakkamatus hirmus ametivõimude eest peidavad. Nora õpib tundma maailma, kus mõned inimelud on vähem väärt kui teised, ja tõmbab endale suure hädaohu kaela. „Kurva poeedi naine“ on iseseisev järg romaanile „Saatuslik merereis“, mis ilmus eesti keeles 2017. aasta alguses. Lone Theils on ajakirjanik, kes elas ja töötas kuusteist aastat Londonis. Praegu elab ta Taanis, on pühendunud kirjanikutööle ning tegutseb ka vabakutselise ajakirjanikuna.

Päevakorras on pagulasteema,  lk. 17 „Et Nora oli kirjutanud sõdadest ja Balkani konfliktidest, tundis ta ihukarvu püsti tõusmas iga kord, kui keegi kasutas väljendit „mugavuspagulane“. Ta oli näinud kuidas inimesed hingehädas sõja eest põgenevad. Rebivad oma elu juurtega üles, jätavad maja, kus perekond on elanud aastakümneid, põlevate tõrvikutega sõdurite kätte. Jooksevad sokkis läbi mägimaastike, et päästa omaenda, oma laste ja eakate vanemate elu- et seejärel seista piiril politseinike ees, kes ei taha neile otsagi  vaadata. Kui pagulases olemises oli midagi mugavat, siis Nora ei olnud seda küll kusagil märganud“

Nagu eelmises raamatuski, toimub ladvikus võimuvahetus, sullerid põgenevad, uued astuvad asemele, karavan liigub edasi.

Ladusalt kirjutatud, kergem lugeda kui eelmist spiooniromaani.

Christoffer Carlsson

„Meister, vahimees, valevorst ja sõber“

Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste

Tammeraamat  2017

424 lehekülge

Kolmest raamatust parim, tingimusel, et eelnevalt loetud „Nähtamatu mees Salemist“ (2013) ning „Langev detektiiv“ (2015). Tõde tõuseb pinnale ja saladused saavad lahenduse. Selgub, kes tegelastest on meister, kes vahimees, kes valevorst ja kes sõber. Aga nii nagu päras eluski, võtab see aega ja üllatused on ees ootamas. Väga hea raamat. 

Tutvustusest:

Leo Junkeri mentor Charles Levin leitakse surnuks tulistatuna väikesest Bruketi külast, kuhu ta oli elama asunud pärast politseiteenistusest lahkumist.
Leo Junker töötab küll Stockholmi politseis, kuid kuna keegi on ta ülemusele teatanud, et Junker ikka veel retseptiravimeid kuritarvitab, käsib ülemus tal „pikale suvepuhkusele“ minna.
Junker nõustub vastumeelselt, mõistes, et tal pole valikut.
Kui teade Levini surmast Leo Junkerini jõuab, on ta väga šokeeritud.
Leo, kes teadis Levinit paremini kui keegi teine, otsustab hakata mõrva iseseisvalt uurima.