Märtsi kokkuvõte

Teatrikuu märts lõpeb ja ma pole teatriski käinud sel kuul!

Eile käisin vähemalt kinos, vaatamas filmi „Seltsimees laps“.

Mulle väga meeldis. Head eesti näitlejad ja tänuväärne materjal. Raamatut olen lugenud ammu, kümmekond aastat tagasi kui „Seltsimees laps ja suured inimesed“ ilmus. Film elustas taas meenutused raamatust ja isiklikud mälestused.  Filmist oleks kergesti võinud saada ainult suur pisarakiskuja, õnneks see nii ei ole. Läbi kerge huumoriprisma laotub vaataja ette väikese tarmuka tüdruku lapsepõlvelugu. Kurb, aga elujaatav. Kui peaksin ühe sõnaga filmi iseloomustama, valiksin selleks sõnaks „humaanne“.

Minu esimene kooliaasta algas 1959.aastal, seega tunduvalt rahulikumal ajal.  Olin noorte komsomolitöötajate esiklaps, ootasin kannatamatult oktoobrilapseks ja pioneeriks saamist. Filmis näidatakse pioneerindust irooniaga, mitte küll väikese Leelo silmade läbi. Tema tahtis pioneeriks saada, aga teda ei võetud. Minul oli filmi vaadates häbi, et entusiastlik pioneer olin, kui tore tundus marssida  ja kui kangesti tahtsin malevanõukogu esimeheks saada (saingi). Filmi vaadates tundus kõik nii totter. Taas see tunne, et mind on petetud, pool elu.

Filmijuttu lõpetuseks meenus üks Leelo Tungla luuletus, mis mind keskkoolis meeletult inspireeris ja mille tahan meenutuseks siia riputada. Leelo Tunglal on palju häid luuletusi ja tema lasteluuletused on ületamatud, parimad neist on mu peas lastele pidevast ettelugemisest.

Põleda rõõmust ja harjuda korraga –

kuidas küll suudaksin mõlemat korraga?

Teada, et laheneb kõik iseenesest,

ometi viimseni anda kõik enesest,

väsida õnnest ja õppida vaevust,

leebusekübemeid noppida raevust,

leppida tõrkuvalt, pageda leplikult,

teades, et miski ei püsi lõplikult,

pettumust peita ja solvumist salata,

kukkumast tõusta ja uuesti alata,

kosuda äkki ja kiirelt eimillestki –

pilgust ja sõnast ja müüdavast lillestki –

kõik on nii kirju ja kõik tuleb korraga,

kuidas siis harjuda argise korraga!

Lugeda siiski jõudsin, aga enamasti meelelahutuslikke kriminaalromaane, mille asemel oleksin vabalt võinud midagi muud lugeda.

Jonas Moström

„Taevastes kõrgustes“

Tõlkinud Liisa Koppelmaa

Kunst 2017

309 lehekülge.

Kerge pehmekaaneline krimka, ei vasta minu arusaamisele heast krimkast. Saan aru, et on vaja heita kahtlusevarju paljudele tegelastele, kuid uurimisprotsess peaks jääma siiski mingitesse usutavuse piiridesse. See mind häiriski, kuigi põnevust oli parasjagu ja lõppki üllatav.

Tutvustusest: Uppsala psühhiaater Nathalie Svensson on lõpuks ometi eluga rahul. Ta on äsja lahutanud ja muretsenud endale korteri Stockholmi, kus veedab aega, kui lapsed on koos isaga. Ühel ööl saab ta tekstisõnumi kuulsalt näitlejalt Rickard Ekengårdilt, kellega paar nädalat tagasi öö veetis. Mees tahab temaga kohtuda Karlaplani väljakul ja pärast mõningast kõhklust on Nathalie nõus. Kohale jõudes näeb naine pealt, kuidas meest selga tulistatakse ja ta purskkaevu heidetakse. Rünnak on peaaegu äravahetamiseni sarnane kümne aasta taguse lahenduseta jäänud juhtumiga, kui mõrvati Nathalie kihlatu. Kas saatus mängib lihtsalt julma vingerpussi või on kaks mõrva omavahel seotud? Ning mida tähendavad varjatud numbrilt saabuma hakkavad hirmutavad tekstisõnumid? Peagi on Nathalie tõmmatud judinaid tekitavasse sündmustejadasse, mis võtab tõele lähemale jõudes aina süngemaid varjundeid.

«Taevastes kõrgustes» on Jonas Moströmi esimene Nathalie Svenssoni sarja raamat. Ei teagi, kas lugeda teist eesti keelde tõlgitud Nathalie Svenssoni sarja raamatut - „Doominomõrv“. Kui avariiulilt näppu jääb, loen, järjekorda ei pane.

Tess Gerritsen

"Tulega mängides“

Ersen 2017

272 lehekülge

Tutvustusest: Viiuldaja Julia Ansdell leiab juhtumisi ühest varjulisest Rooma antiigipoekesest huvitava muusikapala – valsi nimega „Incendio”, mille omapärane ülesehitus teda otsemaid lummab. Maailmale ilmselt seni tundmatu valss, mis on täis kirge, piinu ja kõhedust tekitavat ilu, näib koos oma kaebliku minoorse helilaadi ja palavikuliste arpedžodega tantsivat omaenda isevärki elu. Julia võtab nõuks keeruline teos selgeks saada ja selle meloodia kuulajate ette tuua.

Bostoni-koju tagasi jõudnud, veab Julia poognaga üle pillikeelte ja niipea kui valsi tulised noodid õhku kerkivad, ärkab elule midagi kummalist – ja Julia maailm satub ohtu. Muusika avaldab kohutavat ja seletamatut mõju ta väikesele tütrele, kes paistab seeläbi vägivaldseks muutuvat. Veendunud, et selles pahatahtlikus lummas on süüdi „Incendio” hüpnootilised helid, püüab Julia kindlaks teha, missugune mees ja milline tähendus end selle pala taga peidab.

Otsingud viivad Julia Veneetsia vanalinna, kus ta avastab sünge, aastakümnetevanuse saladuse, mis hõlmab üht ohtlikult mõjukat perekonda, kes ei kohku millegi ees tagasi, et takistada Julial tõde päevavalgele tuua.

Sattusin seda raamatut lugema üsna kogemata- autori nime järgi. Tess Gerritsen on Rizzoli ja Isles stsenarist.  Kerge pehmekaaneline lugemine, oleks võinud ka lugemata jääda.

Camilla Läckberg

„Sohilaps“

Rootsi keelest tõlkinud Maiu Elken

Kirjastus Pegasus 2017

463 lehekülge.

II maailmasõda võib ikka veel inimesi mõjutada ja esile kergitada mõrvareid 80+. Rootsis ei saa loomulikult mööda ega ümber ka pagulasteemast.  

„Murelindu“ pole ma lugenud, sellest ka peategelaste –politseiuurija Patricku ja krimikirjaniku Erica lugu mulle päris võõras. Oli kah, aga Läckberg minu jaoks on ammendunud.

Leif GW Persson

„Teisel ajas, teises elus“

Romaan ühest kuriteost

Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Varrak 2018

413 lehekülge

Perssoni kõik raamatud meeldivad mulle väga, tunneb asja võib öelda endise kriminoloogia professori raamatute kohta. Kuna tegemist on Olof Palme triloogia teise osaga, esimene oli  «Suveigatsuse ja talvekülma vahel», siis taas põiked poliitikasse ja ka ajalukku- sedapuhku päevakorral endise DDR-i STASI toimikute saatus ja 1975 aasta rünnak Saksamaa saatkonnale Stockholmis.

Backströmiga kohtub lugeja ka, aga selle raamatu peategelased on Lars Martin Johansson ja Bo  Jarnebring, kelle kohta  lk. 146 öeldakse nii  „Lisaks olid nad paljude erineva tõetruuduse astmega niinimetatud politseilugude kangelased ja erinevalt nende ilukirjandusmaailmas tegutsevatest kolleegidest- kes suhtlesid intellektuaalsete naistega, kuulasi ooperit ja moodsat džässi ja eelistasid uut prantsuse kööki- meeldisid Johanssonile ja  Jarnebringile tavalised naised, miks mitte naiskolleegid, süldimuusika ja kodune toit.“

Tutvustusest

Neljapäeval, 30. novembril, Karl XII surma-aastapäeval möllavad Stockholmi südalinnas ulatuslikud meeleavaldused. Umbes samal ajal tapetakse ühe riigiasutuse võrdlemisi tähtsusetu ametnik oma Östermalmi korteris. Häirele reageerib vastu tahtmist Jarnebring. Kui ta koos oma uue kolleegi, kriminaalinspektor Anna Holtiga kohale jõuab, on kurjategija aga juba minema lipsanud. Juurdlus lõpetatakse üsna varsti ning suunatakse nende raskete vägivallakuritegude hulka, mis ongi jäänud lahendamata. Samal ajal paistab juhtum elavat salaelu. Kaitsepolitsei käib ringi ja esitab mõrvaohvri ja teda ümbritsenud inimeste kohta küsimusi – küsimusi teise aja ja teise elu ning oluliselt tõsisemate kuritegude kohta kui see, millest Jarnebring ja Holt püüavad sotti saada. Politseidirektor Lars Martin Johansson on nimetatud kaitsepolitsei operatiivbüroo juhiks. Nüüd on uued asjad käsil ja viimane aeg koristada toad vanadest luukeredest, mis ta eelkäija on kapo kappidesse kogunud. Ent kõik ei kulge ootuspäraselt. Tal tuleb tegeleda hoopis teise ajaga, kus need inimesed, kellega Johansson kohtub, on elanud teist elu. See, et Johansson, Jarnebring ja Holt lahendavad justkui möödaminnes ära ka ühe riigiasutuse võrdlemisi tähtsusetu ametniku mõrva, on väike lohutus võrreldes kogu muu jamaga, mis lahti läheb.

Ja veel olen raamatust välja kirjutanud lk. 171 „Inimesed proovivad kohaneda selle ajaga, milles nad elavad, ja kui ajad muutuvad, muutub ka nende elu. Väga vähestele  meist on antud võime võitmatu voona omaenese laineharjal läbi mere minna.“

Karl Ove Knausgård

„Minu võitlus kolmas raamat

Poisipõlvesaar“

Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming

Varrak 2018

424 lehekülge

Tutvustusest: «Minu võitlus 3» räägib lapsepõlvest. Neljaliikmeline perekond – ema, isa ja kaks poega – kolib Lõuna-Norras uhiuude eramurajooni. On 1970. aastate algus, lapsed on väikesed, vanemad on noored ja maailm on pärani lahti. Aga mingil hetkel hakkab see sulguma ja kõik muutub. Mis või kes see on, mis muutub?  «Minu võitlus 3» kirjeldab maailma laps Karl Ove pilgu läbi. Lapsed ja täiskasvanud elavad küll kõrvuti, aga tegelikult kunagi ei kohtu. Karl Ove silmitseb uurival pilgul sõpru, tüdrukuid, iseloomulikku koolielu ning ootamatuid ja põhjendamatuid meeleolumuutusi perekonnas, püüdes mõista maailma ja selles peituvaid teisi eksistentsivõimalusi.

Selle raamatuga juhtus küll nii, et pärast 10. lehekülge loobusin. Kuigi olen huviga läbi lugenud 2 esimest raamatut, siis seekord ei istunud mulle teps mitte lapsepõlve sedavõrd kiretu ja üksikasjalik kirjeldus.

Paolo Cognetti

„Kaheksa mäge“

Itaalia keelest tõlkinud Kaidi Saavan

Punane sari

Kirjastus Tänapäev 2017

188 lehekülge.

Õnneks sattus mulle peale pettumust Karl Ove Knausgård’i „Poispõlvesaarest“ just see raamat kätte.

Tutvustusest: See on lugu poiste, hiljem meeste sõprusest, kes on liiga erinevad, et milleski sarnaneda. Seikluslik ja vaimne rännak, milles põgenemisi ja katseid tagasi tulla, pidev püüd leida tee teineteiseni. See on lummav ja täiskasvanulik lugu, mis uurib juhuslikke, aga kaljukindlaid sõprussuhteid, võimalust õppida ja otsida oma kohta maailmas.

Paolo Cognetti, üks Itaalia hinnatumaid ja lugejate poolt armastatumaid kirjanikke, on sündinud Milanos 1978. aastal. Ta jagab juba aastaid elukohta linna ja kahe tuhande meetri kõrgusel asuva mägimaja vahel. Romaani «Kaheksa mäge» eest pälvis kirjanik aastal 2017 Itaalia mainekaima kirjandusauhinna Premio Strega, raamat on tõlkimisel pea 40 keelde

Kaunis poeetiline raamat. Raamatu pealkirja aitab mõista mõistujutt. Maailma keskmes on üks kõrge-kõrge mägi Meru. Selle ümber on kaheksa mäge ja kaheksa merd. Aga kas rohkem õpib see, kes teeb kaheksale mäele ringi peale, või see, kes jõuab Meru tippu?

Välja kirjutasin lk. 83 „Paika, mida lapsena armastasid, võid täiskasvanuna hoopis teistmoodi näha ja see võib pettumuse valmistada, või siis meenutab see sulle, kes sa enam ei ole ja teeb su väga kurvaks.“

Taavi Kangur

„Sünk jää, otsatu põhi“

Post Factum 2017

416 lehekülge

Väga hea eesti keeles kirjutatud kriminaalromaan, võitis  Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel Postimehe eripreemia.

Tutvustusest: Taavi Kanguri «Sünk jää, otsatu põhi» on eesti algupärane kriminaalromaan, mis ammutab ainest nii Eesti Vabariigist kui ka Nõukogude Liidust. Läbi mitme aasta rullub lugeja ees lahti lugu, mis on samaaegselt küll põnev ja isegi hirmutav, aga kindlasti realistlik. Prokurör asub uurima tapmiste seeriat, mõrvar aga jääb vaatamata pingutustele tabamatuks ja kuritegudes tundub olema midagi aina rohkem isiklikult prokuröri vastu suunatut. Mida ajas edasi seda kindlamaks saab, et sündmuste võti peitub prokuröri kunagises teenistuses Nõukogude armees.

Kirjanik Veiko Belials: «Nagu pealkiri lubab, on raamatus süngust, on kaamost, on noir'i. Õhustik on raske ja rõhuv, pigem traagiline kui põnevikule või kriminullile omane. Mitu tegevus- ja ajaliini on osavalt kokku põimitud, autor kruvib pinget pikkamisi ja lugeja saab ise arvatavaid traagelniite kokku siduda. Üks pisiasi viib teiseni ja peategelane on äkki end kõrvuni sisse mässinud ning seisab silmitsi valikutega, mis lähevad aina raskemaks. Ja nagu heale kriminullile omane, saabub katarsis üsna ootamatu nurga alt.»

Kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev: «Igati tasemel krimka, usutav ja haarav, ei pea lugedes ühte silma kinni pigistama.»

Tõeline põhjamaine krimka, tegevuspaik ja inimesed sünged, rõõmu ei ole, ilusat ilma ei ole.  Tõsi ühel leheküljel vist „tuli praksus sõbralikult“. 
Soovitan väga lugeda.

Hannah Kent

„Matmisriitused“

Inglise keelest tõlkinud Bibi Raid

Päikese Kirjastus 2018

334 lehekülge

 Kuigi raamat on ilukirjanduslik väljamõeldis põhineb see tõestisündinud lool. Agnes Magnusdottir oli viimane isik, kes Islandil hukati, ta mõisteti süüdi osaluse eest Natan Ketilssoni ja Petur Jonssoni tapmises 13.-ja 14. märtsi vahelisel ööl 1828 aastal Illugastadiri talus Vatnsnesi poolsaarel Põhja- Islandil. 1934.a. viidi Agnese ja Fridriku maised jäänused Thristaparist Tjörni kiriku surnuaeda, kus nad hauda jagavad. Natan Ketilssoni haud sellel samal surnuaial ei ole enam tähistatud. Kolmas mõrvas osalenu noor neiu Sigridur Gudmundsdottir saadeti Kopenhaageni linnavanglasse, kus ta arvatavalt paari aasta pärast suri. Kohaliku legendi kohaselt päästis keegi rikas mees Sigriduri  vanglast ja ta elas pika elu.

Autori tõlgendus Illugastadiri mõrvadest ja hukkamisest põhines mitme aasta pikkusel uurimistööl: kirikukroonikad, valladokuemndid vanad, kohalikud kroonikad ja ajalooväljaanded. Mõned tegelased on väljamõeldud, paljud pärit ajaloolisest allikatest. Mitmed teada tuntud faktid Agnese elust ja toimunud kuriteost on pärit otse ajalooallikatest, lisaks ilukirjanduslik väljamõeldis.

Autor rõhutab järelsõnas, et tegelaste kõrgel tasemel kirjaoskus ja keelekasutus on ajalooliselt täpne. Alates 18. sajandi lõpust on kirjaoskus islandlaste hulgas peaaegu sajaprotsendiline.

Huvitav lugemine, eriti neile, kellele meeldis Margaret Atwoodi „Alias Grace“.

Kui nüüd kokku võtta, siis jah, neli head raamatut.

Kui pooled raamatut loetud, tuli mõte järgmiste raamatute esimestest lõikudest e. siis algustest kombineerida uus lugu. Vaevalt ise välja mõtlesin, enne mind korduvalt katsetatud. Siin see on:

Ühel 1969. aasta augustikuu soojal ja pilvisel päeval vuras buss ühe Lõuna-Norra saare kitsal rannamaanteel aedade ja kaljude, niitude ja metsatukkade vahel, väikestest tõusudest üles ja all, läbi järskude käänakute, kord sisenedes tunneljasse puudespaleeri, kord väljudes vaatega merele. Buss kuulus Arendali aurulaevaühistule ja oli, nagu kõik ühistu bussid, pruunides toonides. See sõitis üle silla, piki rannaabajat, vilgutas suunatuld paremale ning peatus. Uks läks lahti ja bussist väljus väike perekond. Isa, valge särgi ja heledate lavsaanpükstega pikk sale mees, tassis kaht kohvrit. Ema, kes kandis beeži mantlit ja pikkadel juustel helesinist pearätikut, lükkas ühe käega lapsevankrit ja hoidis teisega väikesel poisil käest kinni. Hetkeks jäi asfaldi kohale paks hall tossupilv, kui buss kaugenes.

Mu isal oli mäkkeminekuks oma viis. Ei mingit meditatsiooni, puhas jonn ja uljus. Rühkis jõudu jaotamata ülespoole, alati keegi või miski edestada, ja kui rada tundus liiga pikk, lõikas ta seda kõige järsemast kohast. Tema seltsis oli keelatud peatuda, tühja kõhtu, väsimust või külma kurta, aga mõne ilusa laulu võis kuuldavale tuua, eriti äikese või udu korral. Ja lumeväljalt alla tuisates huilata.

Neljapäeval, 24. aprillil 1975 saabus surm keset tööpäeva, ja seda haruldasel kombel korraga nii naise kui mehe kujul. Olgugi, et meestel oli ka seekord märkimisväärne ülekaal. Surm oli kenasti riides ning  käitus alguses viisakalt ja soliidselt. Polnud juhus, et ka suursaadik ise oli parajasti tööl- see ei olnud sugugi reegel. Vastupidi, asjade säärane seis oli täpse kavandamise tagajärg ja vägagi oluline osa kogu ettevõtmise tuumast.

Peagi hakkab sadama, kuid ta otsustas riskida. Sammu lisades jõuab ta koju enne, kui katuste kohal  kõrguvad tumedad pilved ta kätte saavad. Otse läbi metsa kulub seitse minutit. Terve päeva on ta olnud vangis tihkete kivimüüride vahel. Tundub nagu jääks ta ilma kogu sellest kevadisest punga- ja leheilust. Ja nüüd, kui viimaks välja pääseb, pöördub ilm täielikult, justkui tahaks teda pilgata.

Vihmapilved andsid sügisesele pimedusele jõudu juurde. Tundus justkui oleks kogu Eestimaa hämarus saarele kogunenud. Ahto lohutas end mõttes, et kuskil seal üleval peitub kuu ja ehk saabub pilvemassiivis paus ning öine vahimees kallab ümbritseva kollaka valgusega üle. Võibolla siis oleks tal grammike kergem, kuigi teed teadis ta niigi ja saarel polnud kohta, kuhu tema jalg varem astunud poleks. Siiski oli ta viimati mööda siinseid teis käinud rohkem kui kakskümmend aastat tagasi ja loodus kustutas agaralt tuttavaid radu. Ahto ohkas , võitles sooviga kannapealt ringi pöörata ja põgeneda, jätta kõik sinnapaika. Kajakad kiljusid justkui tema nõrkuse ja arguse üle irvitades, kuid randa jooksvad lained nühkisid tuttavaliku kannatlikkusega liivast siilu, andes märku oma toetusest.