Maikuu kokkuvõte

Maikuu suur suvekuu- võib sel aastal laulda. Ühtäkki õitses kõik korraga ja aiatöödki, mis oli kavas aegamööda maikuu jooksul teha, nõudsid kiiret peale-hakkamist. Sestap jäi kultuuritarbimine tagaplaanile. Hea, et siiski paar raamatut jõudsin läbi lugeda.

Indrek Hargla

„Merivälja“

Kirjastus Raudhammas 2017

560 lehekülge.

Seriaali teleris ma ei vaadanud, raamat mulle päris meeldis.

Heas eesti keeles rahvalik lugu ühe kogukonna elust. Rahvalik lugu sellepärast, et piilutakse üsna sügavale inimeste isiklikesse eludesse, aga ei mingit keerulist psühholoogiat. Kohati ajas naerma ja kiskus suu muigele. Sellised nad on, eestlased. Saladuse loori kergitatakse vähehaaval ja lõpuks pakutakse üks võimalik lahendus. Põnev! Raamatus on üle viiesaja lehekülje ja lugemine nõuab aega. Igav ei hakka, rohkem veel kui saladuse lahendust, ootad huviga, mis ühe või teise tegelasega juhtub.

Erling Kagge

„Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada“

Tõlkinud Sigrid Tooming

Fotod Kaupo Kikkas (andsid raamatule meeleolu juurde)

Kirjastus Post Factum 2018

144 lehekülge.

Huvitav lugemine. Autori mõtteid on igaüks küllap mõlgu-tanud. Vähemalt selline introvert nagu mina. Raamatus on need mõtted kõik kenasti kaunis keeles rohkete tsitaatidega ühte pakitud. Lugesin korra läbi ja lehitsesin siis kergelt üle. 

Selline raamat, mille juurde võid ikka tagasi minna, suvalisest kohast lahti lüüa ja lugeda.

Erling Kagge kirjutab lk. 117: „Filosoof Denis Diderot väitis, et see, kes vaatleb huvitavat kunsti, on nagu kurt mees, kes näeb tuttava objekti tummi märke. See on pisut abitu sõnastus, aga peab paika. Oled seal seistes kurt ja püüad aru saada, mida sulle näidatakse, pakutakse või esitletakse. Imelik on see, et säärane teooria kehtib ka Mark Rothko märksa introvertsemate maalide puhul. Suured, nelinurksed, erksates, tihti tumedates toonides värvipinnad on mõnes mõttes nagu „arje“ vastand. Neid vaadates tekib tunne, et nad sisaldavad tohutut energialaengut. „Vaikus on nii täpne,“ ütles Rothko, kui ta keeldus oma maale sõnadega selgitamast. Kui ta oleks suutnud sõnadega vastata, oleks ta maalimise asemel võib-olla artikli kirjutanud.“

Maikuusse jäi mul mitu reisi. Lennureisidel võtsin ette e-raamatud. Diana Gabaldoni „Võõramaalase“ sarjast. Ootan põnevusega uut reisi, et esimese raamatuga lõpuni jõuda. Selline tunne tekkis, et vahetan mõneks ajaks lugemislaual krimkad ulme vastu.

Teatris vaatasin Rakvere teatri etendust "Hullemast hullem"

Kodulehelt:

Lugu räägib harrastajate uuslavastuse "Mõrv Havershami mõisas" esietendusest. Lavastaja astub publiku ette ja juhatab pidulikult õhtu sisse. Kõik peaks justkui olema valmis suurejooneliseks esietenduseks. Kuid kuidas mängida etendust kui traagiline kukub välja naljakalt? Kui osatäitjad saavad vigastada ja dekoratsioon kukub kokku, rekvisiidid kaovad ära, tekst läheb meelest. Iga kord kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, tabab näiteseltskonda uus ehmatus, mis paneb nende anded proovile. Nii nagu plaanitult, ei lähe tol õhtul miski. Aga lõpuni see lavastus jõuab, maksku mis maksab.

Osades: Indrek Apinis, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer ja Tarmo Tagamets.

Väga hea meelelahutus. Tõeline lõõgastus pärast tööpäeva, naljakas ja naerma- ajav janditamine tõsise näoga. Lavalised segadused täpselt doseeritud täpselt ajastatud ning suurepärane ansamblimäng.
Väga lahe! Kõik tublid, aga kiidan eriti naisi:Ülle Lichtfeldt, Silja Miks ja Anneli Rahkema

Üks pilt etendusest

Teatritee viis Tartusse, „Vanemuises“ vaatasin Viktor Leoni ja Leo Steini operetti „Viini veri“ Johann Straussi muusikale.

Maailma esmaettekanne Carltheater Viin 26. Oktoober 1899.

Esietendus 24. märtsil 2018 Vanemuise suures majas.

Minu etendusel dirigeeris Endel Nõgene. Laulsid Jaan Willem Sibul, Tamar Nugis, Janne Ševtšenko, Maria Listra, Märt Jakobson ja Pirjo Jonas.  Meelde jätsin  krahv Balduini osatäitja Tamar Nugise nime. Huviga kuulaksin teda veel mõnes „Vanemuise“ muusikaetenduses.

Lavastaja- koreograaf ja valguskunstnik Giorgio Madia (Itaalia)

Kunstnik Maarja Meeru.

Lustakas, hoogne, särav ja värviline. Suurepärane!

Soojal maikuu õhtul väike sõit Tartusse ette võtta enne Viini reisi oli igati väärt ettevõtmine.

17.-20. mail olin neljas kord Viinis.

Seekordne reis oli mõeldud hüvastijätureisiks oma lemmiklinnaga ja kompensatsiooniks eelmisel aastal haigena tehtud reisile. Nautisin üksinda reisimise eeliseid, mis nüüd, neljandat korda üksi reisides, veel reljeefsemalt silma torkasid.

·         Sa ei pea kellegagi aru pidama, kuhu minna või mida teha. Sa võid minna kuhu jalad viivad, pöörata tänavanurgal paremale või vasakule  üldse mõtlemata.

·         Sa ei pea kellegi järgi passima ja ootama.

·         Sa võid vaikida, sa ei pea rääkima.

·         Sa ei pea kooskõlastama söögikohta

·         Sa saad muuseumis vabalt ringi vaadata ilma et mõtleksid, et ehk kaaslane tahaks juba ära minna..

Küllap olen egoist, aga adusin, et vajangi üksi reisimist ja endaga olemist vähemalt kord aastas.  

Hüvastijätureisist ei tulnud midagi välja. Viin suudab mind alati üllatada.  Mõistsin, et see linn ei ole minu jaoks ammendunud. Tunnen end Viinis  hästi ning turvaliselt. Muidugi on maailmas palju läbikäimata linnu. Aga minu eas ei hooli enam läbitud linnade ja maade nimekirja koostamisest, eriti kui oled leidnud oma linna.

Mõned hetked:

Varahommikune kohtumine Hofburgi pargis:

Roosid Volksgartenis:

Enam kui 200 roosisorti ja 3000 roosi. Ennastunustamasundivad vaated ja lõhnad.

Volksgrateni roosiaias lugesin ilusat pühendust „Die Erinnerung ist das einzige Paradies, aus dem wir nicht vertrieben werden können.“

2 õhtut veetsin Viini Riigiooperis, selleks ju tegelikult sai kohale tuldudki. Tegelikult oli mul esimeseks õhtuks ka ooperipilet, aga „tänu“ AirBalticule, kes hommikuse Viini lennu Riiast tühistas, ei jõudnud ma kohale.

R. Straussi „Capriccio“ jäi nägemata, aga kahel järgmisel õhtul veetsin ooperis suurepäraselt aega:

Camille Saint – Saëns

"Simson ja Delila" (Samson et Dalila)

Dirigent Marco Armiliato
Lavastaja Alexandra Liedtke 

Lavakunstnik  Raimund Orfeo Voig

Ooperit ma seni näinud ei olnud. Seda kõige kuulsamat aariat ikka teadsin:

Lummava muusikaga ooper, palju häid koorilaule. Ka lavastus meeldis mulle väga. Võlus väheste rekvisiitidega loodud sünk  lavapilt, millel muutused toimusid ja meeleolu loodi põhiliselt valguse abil, millega tekitati  üldiselt tumedal ja pimedal  foonil  mängukohad.

Intensiivse õhustikuga stseen lavastusest: tumedal taustal heledalt valgustatud aken, millel rõhutatult teravalt hele, külm ja kättesaamatu Dalila.

Loomulikult olin vaimustuses artistidest, Garanča ja Alagna mitte ainult ei laula hästi vaid on ka suured näitlejad.

 2013.aastal esimesel Viini reisil "Wertheris“. Olen "Carmenit" näinud mitmeid kordi- lemmikud on Garanča ja Alagna MET Opera lavastuses , nägin HD Live ülekandes kinos.

Alagna Simson on traagiline kangelane, kes armub kirglikult Dalilasse. Kirg sunnib teda alluma naisele ja reetma oma rahva ja missiooni.  Ometi ei ole lavastaja  Dalilast teinud kirglikku võrgutajat. Garanča Dalila on algusest saati külm, kalkuleeriv ja kirepõlglik naine, kelle eesmärk on omada võimu meeste üle. Eesmärgile jõudmine toob ainsa naeratuse tema näole etenduse jooksul.

Tekitas küsimuse, kas on võimalik, et Simson armus meeletult külma ja jäisesse kaunitari. Lugu ise on pärit piiblist, mida ma kahjuks ei tunne. Kasuks tuli eelnevalt Tiit Made ooperileksikoni lugemine. Etenduses see Simsoni juuste äralõikamise koht väga hästi esile ei tule.

Sügisel on „Simson ja Dalila“  Alagna ja Garančaga peaosas Metropolitan Operas. Lähen kindlasti vaatama kui MET Opera HD live sarjas tehakse ülekanne

Kolmandat  õhtut sisustas  Gaetano Donizetti  ooper "Don Pasquale"

Tegemist on koomilise ooperiga (opera buffo). Ooperi libreto kirjutas Giovanni Ruffini. Ooperi esietendus toimus 3. jaanuaril 1843 Pariisis Itaalia teatris (Théâtre italien de Paris.
"Don Pasqualet" peetakse 19. sajandi algupoole buffo ooperi viimaseks säravakas esindajaks.

Kõige kuulsam aaria "Cheti cheti immantinente" Rauno Elp ja Ain Anger - Malatesta ja Don Pasquale duett

Ooperi tegevustik toimub 19. sajandi alguses Roomas rikka vanapoisi Don Pasquale majas Roomas.Ooperi tegelasteks on jõukas, kuid vana ja rumal Don Pasquale (bass), tema õepoeg, noor ja kena, kuid vaene Ernesto (tenor), Don Pasquale sõber – kavalpea doktor Malatesta (bariton) ja särtsakas noor lesk Norina (sopran).

Malatesta osas Adam Plachetka, temast tõenäoliselt veel kuuleb.

Norina osas võrratu Danielle De Niese, kes juba MET Opera ülekannetes nähtud.

  

Leidsin väga huvitava arvustuse 1938.a. Postimehes (nr. 299, 4 november 1938 ) Karl Viitoli juubeli tähistamiseks oli kavva võetud „Don Pasquale“

Keegi R.K-P kirjutas  (Copin otse , kirjaviis muutmata, natuke saab ikka aru.: Olen kitil ja küll väljendanud seisukota, et ooper vormilt kui sisult on vananenud meie ajale. Peabki olema vannneiufd, sest mentaliteet on praegu eriti intellektuaalne ja reaalne kuhu sobib see sisu, mis enamikus loodud umbes 100 a. tagasi! Muidugi on nende vanade ooperite keskel sobivamaid ja vähenisobivaid. Too Don Pasqttale on küll hämmastamapanevalt tühine armastusvõistiuse jama omaaegses naiivsuse-ülikonnas. Jälle ma mõtlesin meie kulttmrititngidele ja teatri osale selles tunglemises ja meie nappidele võimalustele selleks "kõigeks ons. tõesti õige teha suuri ainelisi ja vaimseid kulutamist niisuguste teoste peale! Kas see meid rikastab millegi rajalisega? Kas osutub see isegi mingiks mõistlikuks ajaviiduks vaadata, kuidas totakas Don Pasquale tahab naituda ja kuidas siis Malatesta, Erncsto ja Norina teda vesistunud viguritega ja soperdustega narritavad. Oi, oi lapseksjäämist, kui sellest veel meeleiahvtustki leitakse!

Etendus oli lustakas, naljakas ja hästi mängitud. 

Oli sellest midagi õppida ka tänapäeval? Kindlasti vanadel meestel, kes noore kauni naise võtavad kindlasti. Muidu oli ikka sama teema ,mis eelmisel õhtul- naised võtavad võimu.

Taas Eestis kasutasin võimalust ja kuulasin Harkujärve kirikus Nina Åström’i kontsert. Nina Åström (1962) on Soome gospellaulja, kes esindas lauluga “A Little Bit” Soomet 2000. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel Stockholmis.

Kinos käisin ka. Vaatasin Ameerika romantilist komöödiat  „Raamatuklubi“. 

Kinokülastuse võtsin ette, sest tahtsin näha Diane Keatonit ja üle pika aja Jane Fondat. Candice Bergen on ka väga sümpaatne. Eks filmi tutvustus ja teema intrigeerisid ka. Lühidalt on film sellest, kuidas 65+ tunda rõõmu seksist. Võiks öelda, et peaaegu õppefilm: üks neljast naisest on lesk, teine, lahutatud, kolmas abielus ja neljas pole abielus olnudki.

Võib vaadata küll, aga vaatamata jättes poleks midagi kaotanud. Oli naljakaid kohti ja väga head näitlejad. Diane Keatoni tegelaskuju on sündinud 1951 a. Eeldades, et neli sõbrannat on üheealised, mängisid näitlejad endast nooremaid naisi nagu alati. Jane Fonda on 80, Diane Keaton 72. Ilusad inimesed, ilusad kodud ja hingematvad loodusvaated.  No puhtalt ameerika värk ja elulaad ikkagi. Ei kujuta ette, et meie lapsed tervete 65+ puhul hakkaksid turvalist eluruumi keldrikorrusel kujundama ja jätaksid kaubanduskeskuses emad alumisele korrusele.

Küsisin pärast filmi vaatamist 40+ käest, varjates, et ise ka vaatasin, kuidas film oli. „Oi väga hea, peaksid kindlasti nägema, just sinuealistele“ ja naerukihin.

Tegelikult ei ole 65+ elu nii tühi, kui nooremad seda ette kujutavad. „50 halli varjundit“ ammu läbi loetud (vahepealsete hüüatusteta). Kas sellest filmist keegi ka midagi õppis, ei tea (1938.a. retsensioon "Don Pasqualele":). Mina küll mitte. Lugege parem Jane Juska "Naine sinus eneses"

  

Selline siis see maikuu- suvekuu  oli. Juunit alustan reisiga Milaanosse, piletid on LaScalasse Schuberti ooperi „Fierrabras“ etendusele. On olemas

Pooleli on kaks raamatut: Tiit Pruuli „Minu maailm: romantiku(te) heitlused“, Jean-Luc  Bannalec  „Surm Pont-Avenis : komissar Dupini juhtumid“

Novembrikuu kokkuvõte: teatris, kinos ja kontserdil.

Andrus Kivirähk

„Eesti matus“

Eesti Dramateater

Esietendus 8. juunil 2002 suures saalis.

Žürii preemia Balti teatrifestivalilt "View 2005"

Lavastaja Priit Pedajas

Kunstnik Pille Jänes

Valguskunstnik Airi Eras

Osades: Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Kersti Kreismann, Aleksander Eelmaa, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Merle Palmiste, Tõnu Kark, Ester Pajusoo.

Olen üks neist vähestest omaealistest, kellel „Eesti matus“ 15 aastat tagasi nägemata jäi.

Andrus Kivirähki näidend on ühe Eesti suguvõsa ja ühe kodutalu lugu. Matused on tänapäeval tihti ainuke koht, kus kõik sugulased kokku saavad. Elustuvad ühised mälestused ja lõkkele löövad vanad kired. Kes lõhub nüüd puud, kes võtab kartuli üles, kes korjab õunad? Mis saab siis kui vanad enam ei suuda ja noored ei enam ei taha, aga töö tahab tegemist, sest aastasadu on eestlane end omal maal tööga tapnud? Mida arvata matustest, mis pulmadeks kipuvad kujunema?

Minu arvates on näidend aastate jooksul oma aktuaalsusest küll mõnevõrra kaotanud, kuid nagu Rasmus Puuri ooper „ Pilvede värvid“, on Kivirähki näidendki värskendav tagasivaade .

Etendusega jäime abikaasaga mõlemad väga rahule ja nautisime näitlejate mängu. Oli näha ja tunda, et näitlejad ise ka nautisid. Minu täht sellel etendusel oli Kersti Kreismann, kuigi kiita võiks ka kõiki teisi. Etendus toimus Tõnu Kargi juubelietenduste sarjas, aga purjus mees laval pole mulle kunagi meeldinud, ükskõik kui hästi ta mängitud on. Viina joomises ja peitmises, purjus mehe praalimises, isegi kui mõni elutarkus sekka juhtub, ma midagi naljakat ei näe. Küllap on põhjused lapsepõlves. In vino veritas est ei ole mulle meeldiv tõe avastamise viis.

Tõenäoliselt on esietendusest saati kõige rohkem muutunud etenduse publik. Hästi palju oli saalis noori. Minu pereski toob jõuluvana  „Eesti   matuse"  piletid pojale, kes esietenduse ajal oli 8 aastane. (Lapsed minu blogi ei loe.) Teatris ehmatas mind noore publiku soov igas asjas näha naljakat ja naerda.  Ester Paju-soo armsalt  tüütu tegelane räägib, kuidas Siberis ta viis venda viie päevaga surid- esimesel päeval esimene, teisel päeval teine jne.  Kõigi viie päeva jaoks jagus naeru, esimesel päeval rõkkavat naeru, viimasel harvemaid turtsatusi.

Kuid nagu luuletaja ütleb, ärge sellepärast mõnu mööda laske. Teatris tasub ikka käia, on vaadata laval ja publikus- üks teater kõik.

Nancy Meckleri ja Annabelle Lopez Ochoa ballett Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel

„Tramm nimega iha“

Maailmaesietendus 11. aprillil 2012 Šoti Balletis

Esietendus Rahvusooperis Estonia 4. novembril 2017

Lavastaja: Nancy Meckler (Ameerika Ühendriigid/Suurbritannia)

Koreograaf: Annabelle Lopez Ochoa (Belgia/Holland)

Libreto: Nancy Meckler ja Annabelle Lopez Ochoa

Muusika ja heli: Peter Salem (Suurbritannia)

Dirigent: Kaspar Mänd

Kunstnik: Niki Turner (Suurbritannia)

Valguskunstnik: Tim Mitchell (Suurbritannia)

Koreograafi assistent: Luis Torres (Ameerika Ühendriigid)

Esietendusel tantsis Blanche’i Eve Mutso, kes Šoti Balletti koosseisu tantsis külalisena Ameerikas 2007.a.

Minu etendusel tantsis Blanche DuBois’i Luna Georg;

Stellat, tema õde Marta Navasardyan; Stanley Kovalskit Anatoli Arhangelski ja Mitchi, Stanley sõpra Sergei Upkin nin Alanit, Blance abikaasat Jevgeni Grib.

Tennessee Williamsi Pulitzeri auhinnaga pärjatud näidendi „Tramm nimega Iha“ (1947) 65. ilmumisaastapäevaks valmis Šoti Balletil teosest särav balletiversioon. Võimsa dramaturgia ja tantsujoonisega loo tõid lavale rahvusvaheliselt tunnustatud koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ning lavastaja ja režissöör Nancy Meckler. Peaosas säras eesti baleriin Eve Mutso.

Nancy Meckler: „Meid Annabelle’iga inspireeris Tennessee Williamsi mõte anda oma näidendile nimeks „Ööliblikas“, mis viitab õrnale olendile, keda peibutab leegi kuumus. Nii sündis kujutluspilt haavatavast ärksast noorest naisest, kes püüab puudutada pea kohal rippuvat lambipirni – kõrvetada ja tappa võiva iha ning valguse sümbolit. Kui näidendis avanevad tema saatuse tagamaad aegamisi ja alles lõpuks, siis ballett annab meile võimaluse jutustada ka Blanche’i minevikust. Alustame Blanche’ist noore tüdrukuna ning jälgime teda läbi traagiliste sündmuste, mis teevad temast meeleheitel alkohooliku, kellel pole kusagilt abi loota. Kui ta jõuab New Orleansi, et oma õe juurde jääda, mõistame tema probleemi olemust. Võtsime Williamsi näidendi lähtekohaks ning ammutasime sellest inspiratsiooni. Williamsi näidendi tantsukeeles jutustamine on pakkunud meile võimaluse minna tegelaste mõtetesse ja väljendada nende sügavaimaid kirgi, unistusi ja hirme. Blanche’i siseelu pulbitseb fantaasiast ja karmidest mälestustest, mida näidendis välja ei mängita, kuid balletis on see kõik teie ees ning leiab kajastamist läbi tantsu.“

Minu muljed on ülivõrdes. Tennesse Williamsi lugu tantsukeeles laval täiesti olemas. Arusaadav, ma loodan, ka neile, kes näidendist midagi ei tea. Sobiks esimeseks tutvuseks balletiga neile, kes balletietendusi väldivad. Käisin ka sõbrannaga, abikaasat ei ole õnnestunud pärast aastatetagust „Luikede järve“ etendust enam kaasa meelitada.

Muusika on ajastukohane, sekka sellist  ameerikalikku svingi ja džässi, tuletas meelde muusikalimuusikat. Pole balletis varem näinud geide armulugu ega vägistamist, olgu öeldud, et julgelt, kuid siiski taktitundega tantsitud. Etendus on alla 14 aastastele mittesoovitatav.

Oleksin ka selle balleti piletid jõuluvana kingikotti poetanud, aga tuli meelde, kuidas üks laps ütles aastaid tagasi, et ükskõik mida, mitte ainult raamatut. Ei tahaks, et aasta pärast öeldakse, ükskõik mida, ainult mitte  balletipileteid.

Soovitan kõigile!

Thomas Adès

„Hävitusingel“

MET Opera otseülekanne Coca-Cola Plazas.

Lavastaja Tom Cairns

Libreto Tom Cairns koostöös Thomas Ades’ga

Hävitusingel“ on Metropolitan Opera selle hooaja esietendus, mida juhatab helilooja, Thomas Adès. 2016. aastal loodud ooper, mille üks tellija oli Metropolitan Opera ja mida lauldakse inglise keeles, põhineb Luis Buñueli ja Luis Alcoriza käsikirjal, mille alusel loodi 1962. aastal valminud ja suure tunnustuse osaliseks saanud Buñueli samanimeline film.

Osades: Audrey Luna – Leticia Maynar; Amanda Echalaz – Lucia de Nobile; Sally Matthews – Silvia de Ávila, Sophie Bevan – Beatriz (viimased kaks teevad Meti laval debüüdi); Alice Coote – Leonora Palma; Christine Rice – Blanca Delgado; Iestyn Davies –Francisco de Ávila; Joseph Kaiser – Edundo de Nobile; Frédéric Antoun – Raúl Yebenes (esmakordselt Metropolitani laval); David Portillo – Edmundo; David Adam Moore – kolonel Álvaro Gómez (esmakordselt Metropolitani laval); Rod Gilfry – Alberto Roc; Kevin Burdette – senjoor Russell; Christian Van Horn – Julio ja John Tomlinson – dr Carlos Conde.

„Hävitusingel“ jõudis lavale koostöös Covent Gardeni Kuningliku Ooperiteatri, Taani Kunigliku Teatri ja Salzburgi Festivaliga, kus lavastust 2016. aastal esimest korda etendati.

Suurepärane kaasaegne ooper. Üks parimaid kaasaegsete hulgast, mida olen näinud. Muusika  täiesti ebamaiselt lummav, ühe poisikese „ema“ hüüd kummitab seniajani kõrvus, samuti Leticia hääl. Lavastus väga huvitav, kogu aeg laval midagi toimus, silmi kõrvale ei saanud. 

Kinos käisin ikka ka.

"Svingerid"

Lavastaja: Andrejs Ekis

Osatäitjad: Jan Uuspõld, Ivo Uukkivi, Ago Anderson, Jekaterina Novosjolova, Sten Karpov, Elina Reinold, Elina Purde

Mulle film meeldis. Sai naerda ja muiata. Ei olnud labane nagu „Klassikokkutulek“, kuigi tutvustuse alusel võis seda arvata. Mulle meeldis, kuidas film algas, kaamera võttis kusagilt Swiss hotelli kõrguselt, laskus alla SEB Panga peahooneni, alla poole järjest uued katused ning fassaadid kuni peaaegu maadligi jäi pidama arsti tagasihoidlikus korteris vanas maja. Meeldis see, et ei aetud ühte liini. Oli svingerite liin, vene tüdrukute liin, kullakaevajate ja arstide palga ja ilusad tüdrukud on pahad liin, kes iganes mida soovis välja lugeda.

Näitlejate mäng oli suurepärane, mida headelt komödiantidelt Jan Uuspõllult ja Ago Andrsonilt võiski oodata, aga Elina Reinholds- 12 punkti minu poolt.

"Svingerid" on häbitu (ja kohati häbelik) suhtekomöödia, mille keskseks teemaks on SEKS. Osades säravad Jan Uuspõld, Elina Reinold, Elina Purde, Ago Anderson, Ivo Uukkivi, Sten Karpov ja Jekaterina Novosjolova. Selleks, et kõik need eestlaslikult piinlikud olukorrad häbenemata, täies ilus ja ilma igasuguse enesetsensuurita vaatajateni tuua, oli tarvis režissööriks palgata keegi nö. “väljastpoolt”. Selleks meheks osutus lätlasest filmitegija Andrejs Ekis. Andrejs Ekise (kelle nimi ei ütle siinsetele inimestele suurt mitte midagi ja seega võib teda võib edaspidi nimetada “Suvaliseks Läti Tüübiks” ehk SLT-ks) jaoks ei olnud antud filmi teema midagi uut, sest saatuse tahtel oli ta seda filmi juba kord varem teinud.

Nimelt on “Svingerite” näol on tegu eestikeelse uusversiooniga samanimelisest Läti filmist, mis 2016. aasta sügisel Läti kinodesse jõudes pea kõik kohalikud vaatajarekordid purustas. Andrejs Ekise (ehk SLT) sõnul kummutas sel suvel üles võetud film kõik tema eelarvamused ja naaberrahva seas levivad müüdid eestlastest kui aeglasevõitu, kinnistest ja jahedatest inimestest. “Eesti näitlejad on täiesti pööraselt naljakad, andekad, kiired ja kaamerate ees valmis igasugusteks julgustükkideks,” tõdes ta.

"Mõrv idaekspressis"

"Mõrv Idaekspressis" on Agatha Christie samanimelise kirjandusklassikasse kuuluva romaani alusel valminud põnevusfilm, mille lavastas Kenneth Branagh ("Hamlet"), stsenaariumi kirjutas Michael Green ("Logan", "American Gods"). Osades Kenneth Branagh ("Wallander"), Tom Bateman ("Da Vinci deemonid"), Penélope Cruz ("Vicky Cristina Barcelona"), Willem Dafoe ("Grand Budapest hotell", "John Wick"), Judi Dench ("Casino Royale"), Johnny Depp ("Kariibi mere piraadid"), Josh Gad ("Kaunitar ja koletis"), Derek Jacobi ("Gladiaator"), Leslie Odom, Jr. ("Hamilton"), Michelle Pfeiffer ("Stardust"), Daisy Ridley ("Star Wars: Jõud tärkab"), Marwan Kenzari ("Muumia", "Lubadus"), Olivia Colman ("Öine administraator"), Lucy Boynton ("Sing Street"), Manuel Garcia-Rulfo ("Seitse vaprat") ja Sergei Polunin.

Film meeldis, aga see kollektiivne sooritus tegi nukraks.  Kaameratöö vaimustas taas. Kui rong kihutas mägedes, kohe- kohe lahvatab lumelaviin. Võimas! Tekkis igatsus Rail Balticu järele. Mõtlesin kuidas kihutan läbi…….. Poola!

Kontserdil käisin ka: Chris Rea Nordea kontserdimajas. Ja novembrikuu lõpetuseks minu lemmiklaul tema uuelt plaadilt „Last Train“. Kontserdil vaimustusin kõige rohkem artisti kitarrisoolodest, tõeline virtuoos, kananahk tõusis ihule tema mängu kuulates. Nüüd jäängi ise seda kuulama , vähemalt neli korda järjest.

ERSO Estonia kontserdisaalis 27.09.2017

27. septembril 2017 Estonia kontserdisaalis

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Dirigent Neeme Järvi

Bariton Thomas Hampson

Kavas

Gustav Mahler

1.    „Blumine“

2.    „Rändselli“ laulud (Lieder eines fahtrenden Gesellen“ (1883- 1885)

Tekstid Gustav Mahler

"Wenn mein Schatz Hochzeit macht" (Kui mu kullakese pulmad).

"Ging heute morgen übers Feld" (Kõndisin hommikul välja peal).

"Ich hab’ ein lühend Messe"(Mu rinnus on hõõguv nuga).

"Die zwei blauen Augen von meinem Schatz" (Mu kullakese sinisilmad).

Kui maailmakuulus laulja tuleb Eestisse laulma, on patt mitte minna kuulama. Karmel Eikner teleri intervjuus nimetas lauljat maailma parimaks baritoniks. Kes neid baritone maailmas nüüd nii täpselt ritta seab, aga üks parimaid ja tuntumaid on ta kindlasti. Laulja kannab Metropolitan Opera Gildi MET Mastersingeri tiitlit, on Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liige ning on esindatud ajakirja Grampophone Kuulsuste Kojas. Kavas on ära märgitud kõik tema tiitlid ja autasud, neid kõiki siin üles lugeda ei jõuagi.

Rändselli neljast laulust koosnev tsükkel on autobiograafiline, selle komponeerimiseks andis heliloojale tõuke õnnetult lõppenud armulugu. Pealkirja laenas Mahler Rudolf Baumbachi samanimelisest luulekogust. Rändselli laulud on Mahleri loomingu kõige romantilisem ja isiklikum teos, tekstidki kirjutas helilooja ise, toetudes värssidele rahvaluulekogumikust „Poisi võlusarv“. Kõike seda ja

muudki huvitavat ja harivat lugesin väga sisukast kavast.

Kavas on laulude tekstid nii saksa keeles kui ka eesti keeles Heli Mattiseni tõlkes.

Sümfoonia nr 1 D-duur on Mahleri esimene sümfoonia üldse, kui mitte arvestada „Blumine’d“, millest siiski ei saanudki sümfooniat . Sümfoonia nr.1 on  muusikaliselt Rändselli lauludega seotud. Kavas on sümfoonia neli osa kenasti lahti seletatud ja see on suureks abiks minusugusele sümfoonia kuulamisel ja mõistmisel.

Thomas Hampson esitas kaks lisapala, s.t. laulis kaks laulu uuesti. Ka ERSO esitas kontserdi II osa lõppedes tormilisele aplausile vastu tulles lisapala - Peeter Vähi „Emale“. Maestro Neeme Järvi sõnutsi on hea tava lisapalaks mängida Eesti muusikat.

Sellist aplausi nagu 27. septembril Thomas Hampsonile ja ERSO-le ei ole ma teistes Eesti teatri- ja kontserdisaalides kuulnud.

Oli suur muusikaline elamus kuulata Thomas Hampsonit ning ERSO-t dirigent Neeme Järvi juhatusel.

Thomas Hampson koos oma väimees Luca Pisaroniga annab kontserte „„No tenors allowed“ (Tenorid ei ole lubatud). 

Siin nende esituses tuntud duett „Cheti cheti immantinente“ Donizetti ooperist „Don Pasquale“:

Laulupeol

XII noorte tantsu- ja laulupidu.

Ükski emotsioon ei ole võrreldav laulupeolt saadud emotsiooniga.  Selle kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu.

Kõndisin lauluväljakule koos rongkäiguga. Rongkäik on osa laulupeost- just siin võib lähedalt näha särasilmseid lapsi ja kauneid rahvariideid. Kui kaunid on noored neiud rahvariietes ja kui sihvakad noormehed! Nähes nii palju noori korraga, kaob kahtlus, kas me jääme kestma ja tekib usk, et nemad jäävad sellele maale truuks. Sel rahval, kes oma keeles laulab nii võimsalt, ja lauljad ei ole mitte rahvalaulu veeretavad memmed, vaid lapsed, on tulevikku. Märgiline oli seegi, et see pidu oli vabas Eestis sündinud laste pidu- vabaduse laste pidu.

Muutusin pateetiliseks, aga olen veel vahetu emotsiooni võimuses.

Mulle meeldis ka laulupeo nooruslik kava. Lemmiklaul – „Meie" – Rasmus Puuri viis Anna Haava sõnadele.

Minul laulis laulupeol 3 lapselast, aga ei ole nii, et ainult nende pärast läksin. Olen käinud kõigil laulupidudel sellest ajast kui ise sügaval nõukogude ajal laulupeoline olin.

Muutun jälle pateetiliseks, aga laulupeol kogen alati uuesti, mida tähendab eestlane olla.
Siit pildilt leidsin ühe oma 3. laulupeolisest:

Taas Viinis. Järgmised päevad.

Viin. Ülejäänud päevad.

Teist Viini päeva alustasime roosa hommikueinega kohvikuketi „Aida“ kohvikus: ettekandjad roosade põllekestega, toolid, laukatted, salvrätid ja igasugu muud aksessuaarid -kõik roosad. Eilse vahukoorese kohvikupäeva järel oleksime soovinud kodust võileiba ja hommikuputru, aga Conditorei pakub valdavalt magusat ja kui vähegi kõlbab, siis vahukoorega.  Tänavatoidu müügipunktid olid laia profiiliga: pitsa, kebab ja vorstiga sai. Meie tahtsime kaua hommikukohvi juures mõnuleda ning päevaks plaane teha. Kolmandal Viini päeval, mis oli juhtumisi ka meie mõlema sünnipäev, sõime hommikust kohvikus Mozart, mis varastel hommikutundidel nägi välja nii tühi:

Viini kohvikutes pakutakse n.ö. komplekshommikusööke. Näiteks võis Mozarti kohvikus valida Dritter Mann Frühstück'i, meie jäime siiski Viini hommikusöögi juurde. Eelmise Viini reisi Sissi hommikusööki (šampusega) seekord menüüs ei olnud.

"Kolmas mees" (The Third Man) on 1949. aastal linastunud Suurbritannia film, mille stsenaariumi kirjutas Graham Greene ja mille tegevus toimus Viinis. Lisaks kolmanda mehe hommikusöögile võib  minna ka kolmanda mehe radadele ekskursioonile; „ Rundgang zu den Drehorten von "Der dritter Mann“.

Mozarti kohviku suhkrupakikeste ümbrisel oli Mozarti pilt, täiendus minu kogule. Kollektsioneerin reisidel suhkrupakikesi, mida kohvi/tee  juurde tuuakse. Võtavad kohvris vähe ruumi, tõsi kodus on erinevaid juba mitme kilo jagu.

Mozarti kohviku menüüs leidsin kraanivee: Wiener Wasser still „Leitung“ .

Päeval käisime mööda Viini, enamus aega kohtades, mis mulle eelmistest reisidest tuttavad olid. Näiteks  Hundertwasseri maja. Kuna maja pildistasin eelmsitel reisidel, pildistasin seekord Hundertwasseri tualettruumi:

Õhtuhämaruses pärast kontserti sõitsime valgustatud Raekoda vaatama.

Piletid olid meil etteostetud Musikvereini kuulsasse kuldsesse saali- Mozarti kontserdile. Arvata võis, et igaõhtune Mozarti kontsert  on puhas „turistietendus“, kuid asukoha tõttu selle kavva võtsime. Mulje kuldsest saalist jäi mul hoopis teine kui esimesel korral. Juunis on Viinis palju turiste ja seda kuldses saaliski- ca 75% Aasia turiste. Ja nüüd selle kontserdi koomiline külg- kuna enamus turistidest olid jaapanlased ja hiinlased, siis  saali sisenedes kukkusid nad kohe pildistama. Iseend ja teisi ja interjööri ja ka orkestrit kui kontsert algas. Pildistajaid oli nii palju, et see paistis nii koomiline, veab nüüdki veel suu naerule, kui meenutan. Kontserdi ajal käis pildistamine muudkui edasi, kuigi keelati viies keeles.
Kohanäitaja tüdruk jooksis edasi tagasi ja ägedalt žestikuleerides palus telefoni ära panna, kasu sellest polnud. Kontsert oli puhtalt turistidele mõeldud vähenõudlik etteaste. Meessolist laulis Papageno aariat, naissolist öökuninganna aariat  (kõrgeid noote oli väga valus kuulata!), koos laulsid duetti „Don  Gio-vannist“. Publiku kütsid üles lisapaladena esitatud Straussi lood "Ilusal sinisel Doonaul“ ja "Radetzki marss“.

Mis on Viin Straussita!

Sünnipäeva õhtusöögiks valisime kohviku "Konzert Café Schwarzenberger". Ka vana ja väärikas kohvik. Väidetavalt on sisseseade pärit 19. sajandist.

3 pilti internetist: 

Kohviku välisvaade 19.sajandil:

Kohvik tänapäeval.

Kohviku seest.

Elavat muusikat tegi vanem muusikute paar: klaver ja viiul.  Minu arvates selline möödunud sajandi lokaalimuusika

Juhtumisi valisime laua, mida teenindas Andreas, meeldiv noormees, kes aktiivselt suhtles külastajatega. Kõige tipuks läks ta kolm korda seltsiks muusikutele ja laulis klaveri saatel. Üks lauludest oli Boni laul Kalmani operetist „Silva“- „…..jah ilma naisteta on kurb maailm….“  Laulis üsna koolitatud häälega, nii et ei tekkinud kahtluski: laulev kelner on osa kohviku programmist. 
Väga udune pilt:

Aga muidu oli nii nagu ma kelnerile jootraha ulatades ütelsin: „Ihr  Singen ist besser als Essen hier“, loodan, et ütlesin õigesti.

Pärast kohvikut läksime Püha Stefani katedraali orelimuusika öökontserdile

Kaks kuulsat kohvikut jäid veel meie teele Viinis.

Kohvik Havelka, sellest on ka juttu „Nadja Viinis“. Wagneri elamukvartalis kolades maandusime kohvikus Museum“. Lõpetuseks siia pildid internetist kohvikust „Museum“.
Selline näeb "Museum" välja alates 2012.aastats:

Kuni 2009.a. nägi kohvik välja nii nagu selle kunagi sisustas arhitekt Adolf Loos (Loos Haus)

Ainult kohvikutes me muidugi ei istunud, aga palju küll, sest kuum kohv lõõgastas mu hingamisteid, pärast seda oli jälle kergem hingata ja kõndida.

Kui nüüd tagantjärgi mu kolme Viini reisi kõrvutada, siis kõik olid erinevad. Erinev reisikaaslane tingib erineva reisi. Kahtlemata nägin  ja käisin  ringi kõige rohkem üksi reisides, aga see ei olnud kõige rõõmsam reis. Nii abikaasa kui ka sõbrannaga reis olid emotsionaalsemad: jagatud rõõm on suurem rõõm.

Ja ka Viin ise oli erinev kolme reisi ajal

Sellega oma Viini loo lõpetan. Mõtlesin, kas üldse kirjutada. Aga võibolla tahan 70.  sünnipäeva taas Viinis tähistada.  Mälu halveneb kogu aeg, parem kui on kusagilt lugeda eelmistest reisidestJ