Veebruar 2019 loetud

Loetud raamatud

Elena Ferrante

„Lugu uuest perekonnanimest“

Napoli romaanide sarja teine raamat

Itaalia keelest tõlkinud Tiina Randviir

Varrak 2019

Mõtlesin, et miks pakub Itaalia perekonnalugu mulle nii palju huvi. Esimest raamatut „Minu geniaalne sõbranna“ lugesin  siin:  4 raamatut

Ilusa ja vähem ilusa, andeka ja vähemandeka  sõbranna lugusid leiaks kindlasti ka eesti kirjandusest.

Oskasin endale vastata vaid, et kirjanik on suurepärane  jutuvestja ja tõlge väga hea. Nii saab ka kõige triviaalsema sisuga raamatust suurepärane arenguromaan .

Kirjutasin välja ühe lõigu :
Lk. 279 „Ülikooli jõudes olin uje ja kohmetu. Sain kohe aru, et ma räägin mingit raamatulikku itaalia keelt, mis tundus ajuti lausa naeruväärne, eriti juhtudel, kui keset eriti keeruliselt konstrueeritud lauset otsisin sobivat sõna  ning panin augu täiteks dialekti sõnu ümber itaalia keelde: pidin pingutama, et ennast parandada. Käitumiskommetest ei teadnud ma midagi, rääkisin kõva häälega, mälusin häälekalt; tajusin teiste kohmetust ning üritasin end tagasi hoida. Püüdes võimalikult seltskondlik olla, katkestasin ma vestlusi, avaldasin arvamust asjade kohta, millel minuga mingit pistmist ei olnud, käitusin liigse familiaarsusega: pingutasin, et olla sõbralik ja samas reserveeritud.

…………

Esimeste nädalate jooksul võitlesin sooviga koju minna, kaevudes nagu tavaliselt oma vaikse alandlikkuse sisse. Sealt seest aga asusin oma ilmet välja kujundama ja tasapisi hakkasin teistele meeldima. Ma meeldisin mees- ja naisüliõpilastele, koristajatele, õppejõududele pealtnäha kergelt ja vabalt. Tegelikult nägin tublisti vaeva. Võtsin omaks kirjutatud ja mittekirjutatud käitumisreeglid. Hoidsin oma Napoli dialekti kontrolli all nii palju , kui oskasin. Mul läks korda näidata, et olen tubli ja väärin austust, sest ma ei olnud iialgi ülbe, viskasin ise oma väheste teadmiste üle nalja, tegin näo, et head tulemused on mulle üllatuseks. Üle kõige kandsin hoolt, et mul ei sugeneks vaenlasi. Kui mõni tüdruk näitas üles vaenulikkust, pöörasin talle rohkem tähelepanu, olin sõbralik, samas vaoshoitud, vastutulelik, kuid diskreetne, ning minu suhtumine ei muutunud ka siis, kui tüdruk kahetses  ja mind ise otsima tuli. Õppejõududega tegin samamoodi. Nende puhul käitusin muidugi ettevaatlikumalt, ehkki eesmärk oli sama: teenida nende heakskiitu, sümpaatiat ja sõbralikkust. Ma tiirutasin kõige eemalehoidvamate , kõige rangemate ümber helge naeratuse ja kiindunud olekuga.“

Aus jutustus karjääri tegemisest ja suhetega manipuleerimisest. Ootan huviga kolmandat osa.  Mis saab  Elenast ja Lilast edasi? Raamatu viimases lauses ilmus Elena raamatu tutvustusele ootamatult Nino Sarratoer.

Loodan ,et teise ja kolmanda raamatu vahe ei ole nii pikk kui esimese ja teise raamatu vahel. 

Jaan Kaus

„Enne kui unisusest saab reegel“

Post factum 2018

Enamus novellidest ilmunud ajakirjades „Vikerkaar“ ja „ Looming“.

Iga lugu omaette väike kunstiteos.

Lugesin paar-kolm tükki päevas ja nautisin.

Iroonilised, sekka eneseiroonilised, humoristlikud, ulmelised-igasuguseid.

Kõigist kokku jäid meelde ja kordusid tugevad naised, kes teavad, mida tahavad ja ei jää enne rahule kui on soovitu kätte saanud  ning  elust pisut pettunud ja kaitsetud mehed.

Kaks lugu, mis mulle meelde jäid: „Kaks tassi“- koondatud mees leidis eneseväljenduse tänaval  ooperilaulmises, õde ja õe sõbranna- kui üks uks sulgub, avaneb kusagil teine.

„Kuidas portreteerida elu?“ lugu nagu eneseabi õpikust. Kui näed midagi, mis ei meeldi, pööra oma arvamus tagurpidi ja mõtle vastupidiselt sellele, mida ennist mõtlesid.  See mõjub- kõik muutub.

Novelli „Õnnelik lõpp“ sai 2019 Eduard Vilde nimelise preemia- ja mulle ei tule meelde, millest see oli.

Paul Collier

Exodus

Sisseränne ja mitmekultuurilisus 21. sajandil.

Eesti Maailmavaate Sihtasutus

Exodus" on Teise Moosese raamatu ladinakeelne nimi; see tähendab ka iisraellaste põgenemist Egiptusest, mis toimus tõenäoliselt Ramses II valitsemisajal.

Tutvustusest:

Paul Collier on Oxfordi ülikooli majandusprofessor, Aafrika Majandusuuringute Keskuse direktor ja Maailmapanga arengu-uuringute osakonna endine direktor. Lisaks on ta auhindu pälvinud raamatu „The Bottom Billion“ („Miljard kõige vaesemat“, Ilmamaa, 2010) ja „The Plundered Planet“ autor.

Paul Collieri raamat rahvusvahelisest rändest avaldab tugevat muljet.

 See pakub aruka, arusaadava, vaheda, mitmeharulise, ladusa sõnastusega teose, kus seatakse vaekausile rände head ja vead nii sihtriikide ühiskondade, päritoluriikide ühiskondade ning migrantide endi puhul.

Exodus on hädavajalik lektüür igaühele – ükskõik, missuguses leeris selle vaidlusiärgitaval teemal.

Märt Väljataga nimetas üheks oma 2018 lemmikraamatuks ja kirjutas nii: Paul Collier "Exodus. Sisseränne ja multikultuurilisus 21. sajandil" (Eesti Maailmavaate Sihtasutus, tõlkija nimi puudub), raamat, mille esitlemise eest võib peksa saada, kuid mida tasub lugeda kui tähtsa ja kirgi kütva teema tasakaalukat, inimlikku ja ratsionaalset käsitlust

Väga hea raamat, mulle meeldis.

Krimkad:

Jorn Lier Horst

„Talveks suletud“

Norra keelest tõlkinud Kristina Sikora

Eesti Raamat 2018

Järjekordne politseiinspektor William Wistingu lugu. „Jahipenid“ meeldis mulle väga, „Koopamees“  vähem ja „Talveks suletud“- oli kah!

Minu arvates liiga tehniline, autor tunneb politseitööd (endine politseiuurija ju), kirjeldab hästi uurimist, põnevad käigud. Aga kokkuvõttes raamat kuidagi tuhm ja säratu. 

John Grisham

„Camino saar“

Inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre

Varrak 2019

Väga hea Grisham, alguaegade headuses. Vaatasin huviga, et raamat ilmus originaalis 2017.

Kui tahaksin Grishamile midagi ette heita, siis seda, et ta  tihti kirjutab pahad tegelased  sümpaatseks. Nii ka  loetud raamatus raamatukaupmehe Bruce.

Aga: õigus voolaku nagu vesi ja õigus nagu kuivamatu jõgi Küll ma uurisin, mis on see  siirsakarülikond, mis Brucel kogu aeg seljas.

Aitas internet: siirsakar on India õhuke triibuline puuvillakangas

Agathe Christie

„Nemesis“

Elmatar 1997

Tõlkija Ehte Puhang

Ei mäletagi millal viimati  Agathe Christiet l u g e s i n.  Aina vaatasin filme. Aga  visuaalne pool minus on  nõrgem, mulle ei piisa ainult pildi vaatamisest. Pean teksti peale lugema, et kes mida mõtles ja tundis. Kehv olen olnud ka testides näoilmete lugemisel, tõsi see oskus on küll ajapikku paranenud.

Kirjutasin välja: Aga õigus voolaku nagu vesi ja õigus nagu kuivamatu jõgi.

Noël Calef

„Lift tapalavale“

Tõlkinud Urmas Rattus

Kupra kriminaalromaan Tallinn 1999

Pani jälle mõtlema teemal, et kui realiseeritav oli karistusõigus  enne DNA-d. Ja kas tuleb midagi peale DNA-d, mis lahendab selle, mis DNA-l puudu jääb. DNA annab tõenäosuse 99,9999 %.

Sisust : mees paneb toime täiusliku kuriteo, kuid läheb kohtu alla kuriteo eest, mida ta toime ei pannud, kuid mis asjaolude kokkulangevuse tõttu viitab 100% temale.

Valdavalt kriminaalne kuu oli. Veebruari parim krimka vaieldamatult Grishamilt  "Camino saar".