21. juuli 2021

Juuli 2021


Koduaia lavendel kuldsete liblikatega. 








Teatris

7. Üksikud heledad laigud
Ants Laikmaa elu kahes vaatuses
Autor ja lavastaja Erki Aule

Teatriühendus Oma Lava
Esietendus 16.juulil Ants Laikmaa muuseumi õuel (Kadarpiku küla, Lääne-Nigula vald)
Kunstnik Elisa Sinisalu
Akordionil Anti Nöör

Osades:
Indrek Ojari (Tallinna Linnateater) - Ants Laikmaa
Külli Reinumägi- Rosalie, Under, Proua Käsperg, Liisi, Aino, Aino-Marie
Raimo Pass (Eesti Draamateater)- Bernhard, isa, Armas õpilane, Kaarel
Kristjan Lüüs- Tuglas, Härra Käsberg, Oskar Kallis, Mart

AINO-MARIE: Olen kuulnud, et sa oled kuulus.
LAIKMAA: Tead, noores eas, kui me veel pole midagi, arvame, et me vast oleme midagi. Vanemas eas kui me juba oleme midagi, tunneme, et me pole veel mitte midagi.
AINO-MARIE: Ma ei saa sellest aru.
LAIKMAA: Ei peagi saama. Lihtsalt tee seda, mis sulle meeldib.
AINO-MARIE: Mulle meeldib koeraga mängida.
LAIKMAA: See on tore.
Noor Laikmaa kõndis jalgsi kuus nädalat, et jõuda Düsseldorfi Kunstikadeemiasse.
Keskealine Laikmaa oli kirglik, järjekindel ning andekas. Armus, maalis ja armastas. Tema õhutusel avaldas Under oma esimesed luuletused.
Vananev Laikmaa pani kinni omanimelise kunstikooli ning kolis Taebla metsatallu.
Surres oli Laikmaa tunnustatud, lugupeetud ja üksik.
Missugune oli see rahutu looja oma lummavate maastikumaalide ja jõuliste autoportreede taustal?
Ants Laikmaa - kunstnik, kelle kirevat elu jääb igaveseks varjutama saladuseloor, isegi kui me teame selle üksikuid heledaid laike.

Selle suve parim etendus seni. Karismaatiline Laikmaa isik! Väga head näitlejad!  Maaliline etenduspaik imeilusal juulikuu õhtul, mitte kõige soojemal, just hakkas jahedus veidi maad võtma. Väga hea tekst! Sujuv ja viimistletud  lavastus, piltide loogiline ja paindlik vahetumine. Elav muusika- akordion sobis nii lavategevuse saateks kui ka kaunisse suveõhtusse. Indrek Ojari Laikmaa rollis oli väga hea, kuid õhtu täht oli Külli Reinumägi, kes kergelt, loomulikult ja äratuntavalt, särasilmi, mängis välja kõik oma rollid.

6. Läbi kõigi elude ma otsin sind
Autor- lavastaja: Damir Salimzianov
(Udmurtia)
R.A.A.A.M. teater
Esietendus 06. Juulil 2021 Tõstamaa mõisas

Kunstnik: Riina Vanhanen
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Osades: Jane Napp (Endla Teater) - Eva
Piret Krumm - Anna, Mura, saksa luureülem
Kristo Viiding (Eesti Draamateater) - Martin
Kristjan Sarv - Aksel, Gorki, vangivalvur, NSVL luureülem
Martin Kõiv - Karmo, Wells, Lockart, inglise luureülem

Läbi kõigi elude ma otsin sind…” on tragikoomiline fantaasia mille aluseks on võetud Maria Zakrevskaja- Budberg kui legend ja mitme suurkirjaniku muusa. See pole biograafiline lavastus. See on müstika ja koomilise farsi elementidega fantaasia sellest, mis on armastus tõeliselt raskete katsumuste ajajärgul. Kuidas seonduvad armastus ja elementaarne soov ellu jääda. Lavastuses esinevad episoodiliste tegelaste hulgas mitte ainult kuulsad mehed Maksim Gorki ja Herbert Wells, kes kangelannat armastasid, vaid ka fantaasiakujud NSVL vastuluure ülematest Saksamaal ja Suurbritannias. Kohtunikud, kes lahutasid peategelast tema meestest, aga ka Maria Budbergi lapsed. Küsimus kas ta armastas kedagi või ainult kasutas inimesi ära läbib kogu lavastust, kuid ühest vastust ei saa. Tähtsam on, et vaataja jääks pärast etendust mõtlema ka oma suhete üle lähedastega.
Damir Salimzianovi esimene lavastus Eestis “Praegu pole aeg armastamiseks” on siiani suur publikulemmik ja oli nomineeritud Eesti teatriauhinnale neljas erinevas kategoorias.


Etendus on Maria Zakrevskajast ( ka Maria Benckendorff, ka Maria Budberg, ka Mura). Naine, kellest on eesti keeles mitmeid raamatuid ilmunud ja ühtegi neist pole ma (veel) lugenud:
Alexandra Lapierre „Mura .Leegitsevad mälestused“ (2020); Nina Berberova „Kassi hing“; Mati Laos „Punane Mata Hari“ (2015); Oskar Kruus „Parunessi pihtimus“ (2004). Kuna raamatule „Mura. Leegitsevad mälestused“ oli raamatukogus järjekord, võtsin lugemiseks „Kassi hinge“. Seda enam ,et juba mõnda aega tahtsin midagi Gorkist lugeda.

Sel suvel võib näha koguni kahte lavastust paruness Maria Budbergist. Jänedas etendatakse „Naine Salamandri tähtkujus“- autor Kristiina Jalasto, lavastaja Madis Kalmet, peaosas Ursula Ratassepp. Tahaksin väga ka seda etendust näha, kuid see tähendaks, et peaksin  pühapäeval Jänedale sõitma. Reedeks ja laupäevaks on mul juba teatripiletid olemas. Muidugi sobib ka kolm päeva järjest teatris käia, kuid Jäneda jääb pisut kaugele, selleks et esmaspäeval tööks vajalikus vormis olla. 
R.A.A.A.M. teatri juht Märt Meos  ütles ühes oma intervjuus, et valis Damir Salimzianovi lavastajaks „kuna Mura lugu ja elu on võimas, huvitas mind, kuidas Venemaa dramaturg seda näeb. Pealegi oli Mura pikki aastaid lähedalt seotud Vene suure kirjaniku Maksim Gorkiga............ja ongi hoopis teistmoodi lähenemine, sest lavastus pole niivõrd Murast kui muusast, kellest on ammutanud inspiratsiooni nii kirjandusklassikud kui ka spioonilugude kirjutajad.“

Damir Salimzianovi loo keskmes on noor filmirežissöör Martin, kes teeb filmi Murast. Laval toimub keskustelu kauni naise Evaga (ilmeilusad kostüümid!), kes aitab režissööril selgusele jõuda, miks ta seda filmi teeb. Kui alguses on Martinil kavas üles võtta Mura kohta avaldatud skandaalsed faktid –kelle armuke ta oli ja kelle muusa, millise riigi heaks ta luuras. (Kõik need eluloolised faktid on kavas loetletud.) Neiu Eva osutub lõpuks muusaks ja Martin jõuab teadmiseni, et Mura põhiolemus on armastus ja sellest ta oma filmi teebki. 
Kui näidendi autoriks olnud eestlane, siis oleks neiu Eva väga hästi võinud osutuda lapsepõlve-sõbratariks Inga. Damir Salimzianov tõi lavale muusa ja vestlused oma kohast elus.

Lubatult on lavastus tragikoomiline. Selle eest kannavad hoolt stseenid Gorki, Wells'i, luureülemate ja Murana ülesastuva Piret Krummiga. Need stseenid on lahendatud visandlikult. Näiteks telefone markeerivad joogitopsid, Gorki tunneb ära kummipaelaga näole kinnitatud vuntside ja Wellsi traksidega pükste järgi. Ja on suvelavastustele iseloomulik, et aetakse läbi väikse koosseisuga ja üks näitleja astub üle mitmes rollis. Piret Krumm on võttegrupi grimmeerija Anna, saksa luureülem ja Mura. Kostüümi ta seejuures ei vaheta. Murat iseloomustab hommikumantel.

Kas mulle meeldis see lavastus. Ma just ei hõisanud, aga meeldis siiski. Selle etenduse tähed olid Kristjan Sarv ja Martin Kõiv, kelle panus koomilise efekti saavutamiseks oli kõige suurem.

Raamatud

77. Lee Child☝☝☝

Afäär
The affair.
Tõlkinud Toomas Taul
Varrak 2021

Ühe Mississippi osariigi kauges kirdenurgas asuva linnakese kõrval on sõjaväebaas, kus saavad väljaõppe välismissioonide eriväelased. Nii linnakese kui ka baasi rutiinse elu katkestab ootamatult mõrv: tapetakse noor valgenahaline naine. Kuna ilmset süüdlast kohe ei leita, satuvad kahtluse alla nii linnaelanikud kui ka baasis teenivad sõdurid. Esimestega peaks tegelema kohalik šerif, mundrikandjaid puudutavat uurimist korraldab sõjaväepolitsei. Lisaks ametlikult kohale saadetavale major Munrole lähetatakse kaugesse kolkasse ka Jack Reacher. Tema ülesanne on jälgida uurimise kulgu n-ö eemalt. Ta peab looma kontakti kohalike korrakaitsjatega ning kandes erariideid etendama sõjaväest lahkunud, kindla elukohata isikut. Mõrva uurides selgub, et umbes aastase ajavahemiku jooksul on seal kandis tapetud veel kaks noort naist, kes, tõsi küll, olid mustanahalised, mistõttu nende hukkumise asjaoludega pole ülearu agaralt tegeletud. Jack Reacher on nagu alati põhjalik ning koostöös šerifi ja oma kolleegi Munroga selgub tõde kõigest mõne päeva jooksul: süüdlast ei pea otsima kaugelt ja kuriteo niidid viivad otsapidi koguni USA senatisse.

Ian Reacheri põnevikest pole ma veel tüdinud, kuigi konkurentsi pakkus talle James Lee Burke tegelane  Robicheaux ("Neoonvihm").
Sellest raamatust saab teada (lõpuks), miks Reacher sõjaväeteenistusest lahkuma pidi.

76. Frances Itani☝☝
Kohvikukompanii

The company we keep.
Inglise keelest tõlkinud Riina Ruut
Vesta,2021

Hazzley abikaasa surmast on juba kolm aastat, kuid ikka veel kammitseb teda lein, mis ei lase edasi liikuda. Kohvikupidajast sõbranna õhutusel paneb ta kohaliku toidupoe teadetetahvlile lakoonilise kuulutuse, mis kutsub osalema teisipäevaõhtuses vestlusringis Cassandra kohvikus.
Esimesele kohtumisele saabub neli inimest: Gwen, hiljuti lesestunud pensionär, kes käib omanike äraoleku ajal hoolitsemas tujuka papagoi eest; Chiyo, fitnessitreener, kellel on tulnud põetada oma konservatiivselt paindumatut, kuid klatšihimulist ema selle viimastel elukuudel; Addie, kelle elu varjutab mure lähima sõbranna haiguse pärast ja Tom, vanakraamikaupmees ja asjaarmastajast luuletaja, kes tunneb end pärast naise surma üksikuna. Mõne aja pärast ühineb nendega Allam, Süüria pagulane, kellel on samuti oma lugu rääkida. Kuus võõrast õpivad märkama, et igas elujärgus on võimalikud uued algused. Ent oma lugusid jagades tuleb neil teha valikuid, millest rääkida ja millest vaikida.
See liigutav romaan tunnustatud Kanada autorilt Frances Itanilt tuletab meile meelde, et elu koos kõigi oma keerdkäikudega ei lakka iial üllatusi pakkumast.

Raamatu tegelased olid valdavalt vanad inimesed. Oli mõnus lugeda, ladusalt kirjutatud ja kõik justkui laabus tasapisi. Vahepeal oli selline tunne, et loeks nagu eneseabi raamatut. Aga eks ilukirjandus ongi ammendamatu eneseabi allikas , sestap julgen seda raamatut soovitada küll .

75. James Lee Burke☝☝☝
Neoonvihm

The Neoon Rain
Inglise keelest tõlkinud Martin Leis
Tänapäev2021

Kirjastuse kodulehelt: Ilmuma hakkas James Lee Burke´i populaarne krimisari.Eesti keeles ilmus ameerika hinnatud krimikirjaniku James Lee Burke´i raamat "Neoonvihm". See on esimene osa sarjast, mille peategelane on Dave Robicheaux, Louisiana osariigis tegutsev New Orleansi mõrvarühma kogemustega uurija. Keeruka iseloomu Robicheaux´l on rida isiklikke probleeme, kuid loomulikult sattub tema teele rida keerukaid ja põnevaid juhtumeid. Sarja esimene raamat "Neoonvihm" on seotud uimastikaubanduse ning sõjaväelastega.

Praeguseks hetkeks on sarjas ilmunud juba 23 raamatut, millest iga uus osa kohe edetabelite tippu ronib. James Lee Burke on Robicheaux´ sarja kuuluvate raamatute eest pälvinud kaks korda krimikirjanduses hinnatud Edgari auhinna, samuti Ameerika krimikirjanike ühenduse Suurmeistri aunimetuse ning Guggenheimi stipendiumi.


Detektiiv Dave Robicheaux on võidelnud liiga paljudes lahingutes: Vietnamis, mõrtsukate ja petturitega, probleemidega politseis ja alkoholiga. Kaotanud oma naise armastuse, peegeldab Robicheaux´ vaevatud hing pinget ja tumedat salapära, mis iseloomustab New Orleans´i Prantsuse kvartalit – paika, mida ta nimetab oma koduks, ja paika, mis saab talle peaaegu saatuslikuks, kui ta asub uurima noore prostituudi mõrva, kelle laip leitakse lahest. Mõrv, millega keegi millegipärast tegeleda ei taha. Aina sügavamale tungides avastab Robicheaux korruptsioonivõrgustiku, mille kaitsmiseks on mõned valmis tapma, narkokuningate ja relvakaupmeeste maailma, ning on sunnitud vastu ehk kõige kohutavamale hirmule oma elus.

Üks lausekatke raamatust: Nagu vastu akent taguv neoontuledest valgustatud vihm

Kuulas Iry LeJeune „La Jolie Blonde“, kes oli 1940-1950 populaarne Cajuni muusik. Kuna raamatus oli ka juttu cajunidest, siis pidin uurima , mis see üldse on. Cajuni keel on prantsuse keele vorm, mida kõneldakse Lousiana osariigis.

Esimene mõte lugedes oli uus Lee Child ja uus Jack Reacher, kes tegutseb Ameerika lõunaosas.
Mulle meeldis. Jään ootama järgmisi. Arvestada tuleb muidugi sellega, et 84 aastane autor kirjutas need raamatud paarkümmend aastat tagasi.


74. Haruki Murakami☝☝☝
Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest.

Hashiru koto ni tsuite kataru toki ni boku no kataru koto.
Jaapani keelest tõlkinud Margis Talijärv
Varrak, 2021


Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” on Haruki Murakami autobiograafiline esseekogumik, mille läbivaks teemaks on jooksmine. 1981. aastal sulges Murakami oma Tokios asuva džässiklubi ja pühendus kirjutamisele. Samal ajal hakkas ta regulaarselt jooksmas käima, et end kirjutamise jaoks vormis hoida. Tänaseks on ta osalenud rohkem kui kahekümnel maratonil. Antud teoses otsib ta vastust küsimusele, mida on jooks talle tema kirjaniku karjääri jooksul tähendanud ja mida tähendab nüüd, kui ta on juba üle viiekümne ja tema tulemused on hakanud korralikust treeningust hoolimata üha halvenema. Murakami meenutab eredamaid hetki talle olulistelt jooksudelt ja võistlustelt, arutleb selle üle, kuidas nii erinevad tegevused nagu romaani kirjutamine ja jooks omavahel sarnanevad ning kuidas on jooksmine mõjutanud tema teoseid ja teda kui inimest. Teos on oma inspiratsiooni ja pealkirja saanud Raimond Carveri lühijuttude kogumiku „Millest ma räägin, kui ma räägin armastusest” järgi.

Lk. 19 „Ses mõttes on romaani kirjutamine väga sarnane maratonijooksuga. Selleks vajalikku vaikset ja kindlat motivatsiooni ei tohi otsida väljastpoolt vaid see peab algama iseendast.“

Kuid mitte ainult, keskkooli ajast kanna endas Goethe tsitaati „Kui allikas ei pulbitse sus endas, ei leia iial leevendust su vaev.“
Murakami kirjutab, et vanaksjäämine on esmakordne kogemus ja seega on ka sellega kaasnevad tunded esmakordsed. Nii on.
Lk. 44 kirjutab inimeluprioriteetidest, et inimese elus peavad valitsema prioriteedid. Sa peaksid teadma, mis järjekorras ja kellega sa oma aega ja energiat jagad. Kui sa seda endale selgeks ei tee, siis pole su elus piisavalt fookust ega teravust.
Lk.83 kirjutab, milline omadus on kirjanikuks olemise juures kõige olulisim ja järjestab need. Number üks anne. Number kaks oskus koondada oma piiratud anne ühte kindlasse punkti. Kui oskad seda osavalt ära kasutada, võid tasa teha ande puudujäägi. Keskendumisvõime ja sellele järgneb püsivus.

Ilusad kujundid- Sadu aina venis, justnagu inimene, kes ei suuda kuidagi kindlat seisukohta võtta, kuni muutus ühtlaseks paduvihmaks.
Murakami õhutusel võtan uuesti kätte Scott Fitzgeraldi „Suur Gatsby“.
Milline on hea kirjanik. Pole vahet , millest ta kirjutab, kasvõi jooksmisest, jalgrattasõidust- loed ja vaimustud.
Parim eneseabiõpik on ilukirjandus, tuletan noorusest meelde Somerset Maughami „Kuu ja kuuepennine“, veidi hilisemast Ayn Rand „Allikas“ ja palju teisi veel. Millegipärast tekkis tunne, et kui oleksin keskkooli ajal saattunud lugema Murakami raamatut, oleksin vaimustuses olnud.
Nüüd jätsin endale meelde Murakami maratoni eesmärgid: lõpetada; mitte kõndida; tunda rõõmu.

Seda minagi: lõpetada, mitte rajalt kõrvale kalduda, tunda rõõmu!


73. Antonio Manzini☝☝☝
Kevapuhastus

Era di maggio
Itaalia keelest tõlkinud Cathy Laanela
Toledo kirjastus 2021


Võluvasse Põhja-Itaalia suusapiirkonda on saabunud kauaoodatud kevad. Ometi ootavad samal ajal lahendust suurte ehitusprojektidega seotud hämarad teod ja aseprefekt Rocco Schiavone korteris toimunud mõrv, mille tegelik sihtmärk oli Rocco ise. Olukord muutub veelgi keerulisemaks, kui vanglas tapetakse inimröövis süüdistatud maffialiige Mimmo Cuntrera. Kevadine õhk lõhnab kättemaksu järele … Ja kas Rocco ise on valmis oma minevikukummitustest lahti laskma?
Samast sarjast on varem ilmunud „Must rada“, „Aadama küljeluu“ ja „Maikuu lumi“.

Aseprefekt Rocco Schiavone neljanda raamatu tegevus on alguse saanud juba eelmises raamatus „Maikuu lumi“, kus röövitakse rikka ehitusettevõtja tütar ja avastatakse  organiseeritud kuritegevuse  skeemid. „Kevadpuhastuses“ uurib Schiavone   eelmises osas toime pandud kuritoe korraldaja mõrva vanglamüüride vahel ning  oma lähedase lähedase sõbra tüdruku mõrva, teades samal ajal ,et mõrvar jahtis teda ennast.  Raamatu lõpus saab teada ka tõe Marina kohta, kes on  Roccot kummitamas käinud kõigis eelnevates raamatutes.

Manzini endiselt hea, ootan järge.

 

72. Agnes Ravatn☝☝☝

Seitse ust
Dei sju dørene
Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming
Esti Raamat 2021
Sari Mirabilia


Pensionieelikust kirjandusprofessori Nina Wisløffi elus on murranguline aeg. Töö ülikoolis huvitab teda üha vähem ja tema ilus kodu läheb lammutamisele. Tema mees on väga hõivatud tervishoiunõunik ja läbisaamine küünilise arstist tütrega ei ole kõige parem. Ninale ja tema abikaasale kuulub ka osa paarismajast, mida nad välja üürivad. Nende üürnik Mari kaob jäljetult päev pärast seda, kui Nina ja tema tütar tal külas käivad. Politsei ei leia midagi kahtlast ja juhtumi uurimine lõpetatakse. Aga Nina ei saa rahu. Mis üürnikuga juhtus ja miks ta jättis maha oma poja? Ta asub juhtunut analüüsima nagu kirjandusteost. Niidipuntra lahtiharutamisel on aga tõsised tagajärjed. „Seitse ust” on norra kirjaniku Agnes Ravatni (snd 1983), „Linnukohtu” autori teine psühholoogiline põnevik, huumoriga vürtsitatud romaan uudishimu ohtlikkusest. „Linnukohus“ ilmus eesti keeles 2018. aastal.

Raamat on oma pealkirja saanud Bela Bartoki ooperist „Hertsog Sinihabeme loss“. (Nägin seda MET Opera ülekandes kinos.) Sellest ooperist tuleb raamatus ka juttu. Lugu räägib hertsog Sinihabemest, kes toob uue noore naise Juuditi oma süngesse akendeta lossi, kus on seitse lukustatud ust. Loss kujutab Sinihabeme hinge, uksed aga tema iseloomuomadusi, minevikku ja hingeelu. Soov abikaasat paremini tundma õppida ja järjest sügavamalt armastada ajendab Juuditit nõudma uste avamist. Vastumeelselt täidabki Sinihabe oma naise soovi ja tema sünged saladused paljastuvad. Juudit saab teada rohkem, kui taluda suudab. Parasjagu vihjeid on selles ooperilood ka raamatule, kui Sa ei ole kindel, mis nende uste taga peitub, ära ava neid uksi. See võib purustada sinu ilusa elu. Täiuslik psühholoogiline põnevik kirjandusprofessorist, kes raamatu algul mõtiskleb selle üle, et miks toota juurde kirjandusteadlasi kui nad ei leia rakendust. Kirjandusteadlasi võiks kasutada politseitöös, sest keegi ei mõista neist inimesi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar