Uku Uusbergi "Üritus". Vanemuine Tallinnas

Uku Uusberg

„Üritus“

Lavastaja: Uku Uusberg

Osatäitjad:

Aivar Tommingas - Leofred Luuk

Külliki Saldre - Helle

Jüri Lumiste - Meister

Margus Jaanovits - Kuningas

Markus Dvinjaninov - Mõrv

Linda Kolde - Rita

Jaanika Arum - Niina

Uku Uusberg - Lavastaja G

Ott Sepp - Otto

Maria Soomets - Merliis Metsis

Meelis Hansing - Erki

Lavameistrid: Kaupo Jalas, Taivo Põder, Tanel Pärn, Jüri Urbel, Urmas Poom

Tartu vaim Draamateatri laval! Tervitan Vanemuise päevi Tallinnas.

Igatahes minule tasus sõit pärast väsitavat tööpäeva Tallinnasse täielikult ära. 

Sain osa teatrimaagiast. Mulle oli etendus sündmus, mitte pelgalt järjekordne kultuuriüritus.  Täiendan siinkohal  oma  lemmikteatrikülastaja Vooremäe   Andrus Kivirähk "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" sõnu: „sai naerda, sai nutta….. sai mõelda.“

Eelnevalt oli läbi lugenud mitu arvamused teatritükist:  http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/naitleja-ja-tema-mang/

 http://teatritasku.ee/karjaari-tegemine-on-uritus-usna-kindlasti/   http://www.vanemuine.ee/artiklid/arvustus-uritus-uurib-naitleja-deemoneid/

Teadsin mida oodata ja mõte oli, et luban etendusel end üllatada ning keskendun sellele, mida see tükk mulle ütleb.

Mõned mõtted.

Vanadusest. See on aeg kui sulle võidakse öelda “ma arvasin ,et te olete ammu juba surnud“. Millele Leonfred Luuk vastab „Otseselt ei ole“. Otseselt- kaudselt,  on sel vahet.

Surmast. Peategelase  60 sünnipäeva eeli nii põhjalikult surmast rääkida….., siis olen mina lootusetult hiljaks jäänud. Hakkan küll tasapisi vanadusest mõtlema, aga sellisest, mis jõuab kätte tulevikus.

Tagasiastumine, lahkumine, lahtiütlemine. Leonfred Luuk lahkus lavalt 11 aastat tagasi poole etenduse pealt ning naasis sinna alles nüüd- oma juubeli peaproovile. On see lahkumine nõrkuse või äärmise tugevuse tunnus?

Meenus lavalt lahkumine ooperitenori Roberto Alagna poolt. Publik kostitas Alagna viletsat etteastet Verdi "Aidas" undamise ja vilekooriga, tenor marssis lavalt minema. Etenduse jätkumiseks pidi Alagna dublant kostüümita lavale tõttama. Kuidas kohtuasjad lõppesid, ei mäleta. Nüüdseks on Alagna „Aidaga“ ülesastunud ka Metropolitan Operas.

Nii et tagasiastumine võib olla ka uhkus, upsakus, lugupidamatus publikust.

Armastus, abielu ja siiski üksindus, kas inimene ongi alati üksi.

Luhtunud suhte taastamispüüe, kui siiras see soov on ja kas on õnnestumisvõimalusi.

Eelkõige on lavalugu  teatritegemisest, teatri ja päriselu suhtest, armastusest laval ja elus. Kas laval peab partnerit armastama või piisab armastuse mängimisest. Kas head näitlejad mängivad laval või elavad seda kõike eneses läbi? Kumb variant on õige.

Kas teatrikülastaja saab aru, kui näitleja tunneb sõnadest kantud füüsilise valu, kuid jätab need sõnad ütlemata jätta?

Sümboolne on seegi, et etenduse lõpupildis on näitleja oma ausamba alla jäänud.

Selline tore kaleidoskoop, siduvaks siis Leofred Luugi 60. juubel. Uku Uusberg kirjutas loo Aivar Tommingase juubeliks.

Mulle meeldis ansambli mäng, milles iga lavalviibinud näitleja vähemalt kord etenduse jooksul säravalt eristus.  Märgiksin ära Rita ja Niina osatäitjaid. Teatri tehnilised töötajad olid väga värvikad tegelased, kohati väga hea huumor- näiteks Kuningas kohvitassi kandmas.  Aivar Tommingase äärmiselt nüansirikas mäng- kaks täiesti erinevat inimest I ja II vaatuses. Teatri õhk teeb vabaks?

Meeldis lavapilt, ehk lavapildi olematus- tühi lava ja sellel juhtuv. Samuti teatritegemise kandumine saali. Meeldis muusikaline kujundus, eriti Wagner.

Loomulikult käis arutelu teatritüki üle ka autos koduteel. Abikaasat häiris Marliis Metsise saladuslik kuju laval, tahaks ikka täpselt teada, kes ta on. Mina sisustasin Maria Soometsa müstilise naisekuju kord saatana, kord surma, teinekord hoopis illusiooni, femme fatale või deemonina. See nuputamisülesanne jäigi meil lahendamata.  Abikaasat häiris kohati tühi lavaline tegevus- peategelase poolt puldi näppimine: eesriie kinni, eesriie lahti; valgus sisse, valgus välja, kaks korda kukkuvad prožektorid. Mulle see sobis – lisas kogu loole seda sõnadeta väljendamatut „füüsilist valu“. Peategelane ikkagi 11 aastat teatrist eemal, las’ uudistab. Mind inglise keel ei häirinud, nii paljukest saan ma aru, teda küll. Tõmbasime paralleele „Näitleja Jolleriga“. Ja lõpuks arutasime, mis õppeaines meie 29 aastast abielu tugev on. Mina eelistan humanitaaraineid, tema jälle reaali, kehaline kasvatus sobib mõlemale. Igatahes pole ma end nende 29 aasta jooksul kordagi maailmas üksi tundnud.

Tartu päevad Tallinnas jätkuvad. Mul on pilet Vanemuise balletietendusele „La dolce vita“ ja Sadamateatri etendusele „Head tüdrukud lähevad taevasse.“ 

Juan Manuel Marcos „Gunteri talv“

„Gunteri talv“

Juan Manuel Marcos

Tõlkinud: Maria Kall

Kirjastus Eesti Raamat  2015

238 lehekülge.
Hinne:+++

Tutvustusest Romaan kirjeldab Maailmapanga külmaverelise, Saksa päritolu paraguaylasest juhi reisi oma värvika ja tundliku hispanistist abikaasaga ühe Lõuna-Ameerika riigi terrorismi keskpunkti Falklandi sõja ajal. Ta läheb appi oma õetütrele, keda võimud peavad vangistuses ja piinavad luuletuste kirjutamise eest. Raamatus heidetakse huumoriga vürtsitatud pilk meie aja paradoksidele, lugeja ette ilmuvad tegelikud ja kujutletavad paigad Asunciónis, Corrienteses, Buenos Aireses, Mehhikos, New Yorgis, Pittsburghis, Oklahomas, Madridis, Pariisis ja Bukarestis. Kriminaalse loo varjus kohtuvad poliitilised, mütoloogilised, eksistentsiaalsed, ühiskonnakriitilised, ajaloolised, erootilised ja kirjandusloolised süžeeliinid.

Tegelikult ei valmista tutvustus sind ette selleks, mida lugema hakkad. Kui püüan analüüsida, mis mind tutvustuses köitis, et lugeda võtsin, siis tõenäoliselt olid need viited maailma erinevatele paikadele Asunción, Corrientes, Buenos Aires, Mehhiko, New York, Pittsburgh, Oklahoma, Madrid, Pariis ja Bukarest ning ma ei teadnud, et mõni koht on välja mõeldud. Ja veel köitis see „kriminaalne lugu“. Aga raamat osutus millekski muuks kui ette kujutasin. Esimese 50. lehe järel mõtlesin, et jätan pooleli. Pärast sajandat lehekülge aga ei tahtnud mingil juhul pooleli jätta.

Kui ütlen, et raamat oli huvitav, siis ei käi see ainult sisu kohta, vaid rohkem selle kohta, kuidas raamat on kirjutatud. Midagi sellist ma varem lugenud ei ole.

Tõlkija väga hea järelsõna aitab siin järjele: „Ilmumise ajal äratas „Gunteri talv“ esmalt tähelepanu oma stiiliga, milles põimuvad eri žanrid ja jutustamistehnikad. Nii kohtuvad kriminaalse loo varjus poliitilised, eksistentsiaalsed, mütoloogilised, ühiskonnakriitilised, ajaloolised, erootilised ja kirjandusloolised süzeeliinid. Keeleregistrite paljusus ulatub telefonivestlusest filigraanse poliitika ja puhta lüürikani. Rohkelt esineb sisemonoloogi ja voolkõnet.“

Tõlkija järelsõna ja mõned guugeldamised aitasid paremini mõista raamatu sündmusi. Paraguayst ei tea ma õieti muud kui asukohta ning nende Ladina-Ameerika autorite hulgas, keda ma üldse tean, ühtegi Paraguay kirjanikku ei ole.

Oli huvitav lugeda, see oli nagu võõrsil uitamine.

Sisu oleks kannatanud ka tavalist romaani: 17 aastane vangistatud luuletaja Soledad, tema keerulised suhted ja väga intensiivse tundelaenguga luuletused, Paraguay keeruline diktatuuri aeg.

Soledadi luuletus lk. 168 „„Veri, taevas , leib ja õigus loota, igale süüta hingele, kes vihkab kurjust“  (Paul Eluard). See on mu üleskutse sinule, et sa avaksid end elu tulele ja puhastuksid ta leekides, et sa viskuksid võõrasse jõkke ja tunneksid end ära selle jahedais voogudes, et sa tühjendaksid ühe sõõmuga rõõmukarika ja lustiksid piiri pidamata, et embaksid esimest möödujat ja kutsuksid ta endaga kõndima, et uinuksid rahuliku suudlusega ega peaks riivistama koduust, et avaksid unised silmad pärast purunenud unistustega täidetud magamata ööd, kuid ometi tervitaksid hommikut õnnelikuna, naeratus huulil, ning kuuleksid enda kõrval tüdruku vaikset nohinat. Leib, raamat, õhk, käestlibisev armastus ja lootus on sinu õigused ja seepärast hüüan sel nädalal taas sinu nime ja kostku see üle maailma.“

Raamatus on teksti tekstis, tõlkija järelsõna  teeb ettevaatlikuks, lk. 330 : ..ent Marcosele meeldib ka lugejaga mängida, teda eksitada ja tähelepanelikuks sundida. sageli selgub, et tsitaat ei olegi tegelikult tsitaat , ühe autori teos kuulub tegelikult hoopis kellelegi teisel, ühe linna arhitektuurimälestusi tuleb otsida kusagilt mujalt“

Täna õhtul lehitsen Paul Eluardi eestikeelset luulekogu „Veel enne kostma peab“, kas seal on leida  sellised read: „Veri, taevas , leib ja õigus loota“.

Nii ülenisti  luuleline raamat muidugi ei ole.

Inimest  võib kirjeldada ka nii nagu lk. 126 „Alberto, kes istus Larraini vastas luksusliku eebenipuust laua taga, silmitses Larraini punnis vatsa, tema paksu mustjat nahka, jämedat kurikaela, tahumatut närust kärssa, õuenarrilikku õlist olekut, tema haiglaselt pundunud huultega suud ning paistes suunurki, mis jätsid tollest jälestusväärsest haisvast lõustast mulje kui lagunevaid rotiraipeid ja veriseid väljaheiteid täis lahtikaevatud lehkavast hauast. Alberto silmitses tema ebainimlikku kalki irvet, milles vinasid ja liimerdasid rumalus, inetus, jõhkrus, hoolimatus ja ahnus.“

Ja kummardus tõlkijale, kes on nauditavalt suutnud edasi anda nii autori lüürilist teksti kui ka õõvastavat inetust.

Raamatus on viiteid reaalsetele inimestele, näiteks Paraguay kunstnik Livio Abramo

 ja Lõuna-Ameerika protestilaulja Mercedes Sosa.

Oli suurepärane lugemine, soovitan neile, keda paeluvad huvitavad stiilivõtted, kes naudib sisu, mis tihti stiilivõtete paljususes raskesti hoomatav, ja eelkõige kannatlikele. Raamat avaneb pikkamisi.

Mari Jungstedt "Sel vaiksel ööl"

Mari Jungstedt

„Sel vaiksel ööl“

Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp.

Kirjastus „Tänapäev“

330 lehekülge.

Tutvustusest : Läheneb advendiaeg, tuultest piitsutatud Gotlandil sajab esimest lund. Ühel õhtul kaob teel tallist koju neljateistkümneaastane Fanny. Kui kriminaalkomissar Anders Knutas Fanny elu lähemalt uurima hakkab, joonistub pilt üksildasest tüdrukust, kelle õlul lasub liiga suur vastutus alkohoolikust ema ja eemaloleva isaga mõrase kodu eest. Ent salaja on Fanny kellegagi siiski kohtamas käinud. Kas tema kadumisel on seos allakäinud fotograafi Henry Dahlströmi tapmisega paar nädalat varem? Anders Knutas otsib visalt puutepunkte, teda sunnib tagant ka iga päevaga suurenev ajakirjanduse huvi. Üks ajakirjanikest on Johan Berg, kes on saabunud taas saarele sündmuste arengut jälgima. Mari Jungstedt on sündinud 1962. aastal ning töötanud pikalt uudisteankruna televisioonis. 2003. aastal ilmunud „Sel vaiksel ööl” on teine romaan kriminaalkomissar Anders Knutase juhtumitest kõnelevast sarjast. Varem on eesti keeles ilmunud „Silmale nähtamatu”. Tema Gotlandi saare kaunisse ja dramaatilisse keskkonda paigutatud lugudes leidub peale kriminaalse süžee pea alati ka saareelus peegelduv suhtedraama.

Seda raamatut lugesin eksituse tõttu. Kui lugesin tutvustusest, et tegevus toimub

Gotlandil, olin kindel, et olen autori esimest raamatut lugenud ja see meeldis mulle.

Raamatut lugedes aga midagi tuttavat ette ei tulnud, ka tundus, et Gotlandi kirjeldus ei ole nii hea kui varemloetud raamatus. Kahtluse süvenedes sorisin oma blogis ja selgus, et ma polegi Mari Jungstedti varem lugenud. Ajasin segamini ühe teise Gotlandi krimkaga, Anna Janssoni raamatuga Anna Jansson "Ulm sinu eksitas ära".

„Sel vaiksel ööl“ on ladusalt kirjutatud raamat. Parajalt uurija Anders Knutase eraelu, parajalt suhtedraamat ja loomulikult mõrv, isegi kaks. Joonistuvad selgelt välja neli võimalikku kahtlusalust. Esimene ilmselgelt eksitus, kaks järgmist piisavalt kahtlased ja neljas ning tõeline. Niipea kui hakkasin aru saama, et see ongi neljas, palusin, et parem kui ei oleks. Aga oli.

Veel ei tea, kas loen ka Mari Jungstedi esimest raamatut.

„Macbeth“ ja „Mere ääres“ kinos.

" Macbeth"

Režissöör: Justin Kurzel

  

Osades:

Michael Fassbender

Marion Cotillard,

Paddy Considine

Jack Reynor

Sean Harris

Olen näinud „ Macbethit“ ooperis kahes erinevas variandis.  Viimati MET Opera ülekandes Verdi "Macbethit" Verdi "Macbeth" MET Opera HD live. Seal vaimustusin

Anna Netrebko esitusest leedi Macbethi osas.

Filmi kannab ja on vaieldamatu peategelane Macbeth- Michael Fassbenderi meeldejäävas osatäitmine. Temale ei jää alla Marion Cotillardil leedi Macbethi osas, kes sisustab hästi prantsuse kõnekäänu : cherchez la femme.

Kinolinal nähtu on võimas, sünge ja visuaalselt väga huvitav, kõik need värvid- lahingu punane möll ja Šotimaa hallid maastikud. Ooperilava kõike seda edasi anda ei suuda.

Filmi iseloomustab vägivalla niivõrd naturalistlik ja lõpuni kujutamine. Kuna kaamera näitas kõike pikalt ja lõpuni, pidin ise pea paar korda ära pöörama.

Mind häiris tõlge, kodus lõin „Macbethi“ lahti ja veendusin, et tõlge vastas raamatu tekstile, kuid kuna seda esitati katkendlikult, siis jäi selline poolik tunne.

Mõned aastad tagasi, kui tahtsin kinno, pidin Tallinna sõitma. Nüüd jõuavad väga hea kvaliteediga uued filmid ka maakonnakeskustesse. Ja vähemalt esialgu üritan neid nii palju vaadata kui jõuan.

Teine film eelmisel nädalal oli:

„Mere ääres“

Lavastaja: Angelina Jolie

Osades:

Brad Pitt

Angelina Jolie

Niels Arestrup

Mélanie Laurent

Melvil Poupaud

Tutvustusest: Kirjanik Roland (Brad Pitt) ja tema abikaasa, endine tantsija Vanessa (Angelina Jolie Pitt) reisivad 1970. aastate Euroopas ning saabuvad rahulikku ja maalilisse Lõuna-Prantsusmaa rannikulinna. Näib, et paar kaugeneb teineteisest iga hetkega, ilma et kumbki neist suudaks või sooviks seda vältida. Sõbrunedes aga kohaliku restoranipidaja (Niels Arestrup) ning hotelli naabertoas peatuva vastabiellunud noorpaariga (Mélanie Laurent ja Melvil Poupaud), leiavad nad kohalikus elutarkuses ja vastuolulises intiimsuses midagi, mis võib nende suhte päästa.

Oscari võitja Angelina Jolie Pitti kirjutatud ja lavastatud ülistiilne erootiline draama on intiimne ning liigutav lugu karilejooksnud suhtest. Film käsitleb ajatuid teemasid: tormiliselt elatud elu, seks, armastuse püsivus, kaotusevalu ning lõputu oskus sellest toibuda. Peaosades säravad nii Angelina Jolie Pitt kui ka tema abikaasa Brad Pitt, kes mitmete kriitikute hinnangul siin ühe oma karjääri parima rolli teeb.

Selles filmis meeldisid mulle kõige rohkem olustik, ajastutruu stiil ja Gabriel Yared’i muusika. Filmi võtted toimusid Maltal. Meri, kaljud, päikese hele valgus – võrratud vaated. Niivõrd head, et seadsin oma sügisese reisi sihiks Malta, pole sinna veel jõudnud.

Läksin seda filmi tegelikult vaatama näitlejate pärast. Brad Pitt tegi suurepärase osatäitmise,ei ole teda varem sellise varakeskealise mehe rollis näinudki, aga ma olen ka väga vähe kinos käinud. Süžee mind tutvustuse järgi ei köitnud ja ega filmivaataminegi asja paremaks teinud. Pole lihtsalt minu teema: abieluprobleemide traagika. Erootika vastu pole mul midagi, aga see lukuaugu erootika- minu arvates natuke haige.

Nüüd tagantjärgi mõtlen, kui oleksin valinud möödunud nädalal vaid ühe filmi, siis oleks selleks "Macbeth".  Aga ei kahetse, et vaatasin mõlemad ära.

Algaval nädalal on kavas eesti film „Ema".

Steven Johnson "Kust tulevad head ideed"

Steven Johnson

„Kust tulevad head ideed. Innovatsioon läbi aegade“

Äripäev 2013

Tõlkija Kaspar Müürsepp

342 lehekülge.

Väga ülevaatlik ja huvitav teos sellest, kust leida ja kus  tekivad murrangulised ideed, mis muudavad maailma.

Leheküljel 39 kirjutab autor: „Meile on loomuomane vaadata murrangulisi uuendusi läbi roosade prillide, kujutledes, kuidas pöördelise tähtsusega ideed väljuvad neid ümbritsev keskkonna piirest ja kuidas mõni visionäär näeb mingil seletamatul moel kaugemale vanemate ideede varemeist ja kivinenud tavadest. Kuid ideed klopitakse kokku käepärastest vahenditest: need ehitatakse sellestsamast ümberringi vedelevast materjalist. Võtame ideed, mille oleme päranduseks saanud või millele oleme kogemata peale sattunud, ja sobitame need uudsel moel kokku. Meile meeldib mõelda oma ideedest kui 40 000 dollarit maksvatest inkubaatoritest, mis saabuvad otse tehasest ja valmis kujul, kuid tegelikult on need kokku klopsitud hoopis varuosadest, mille juhuslikult garaažist leidsime.“

Lohutav teadmine.

Benjamin Franklin on öelnud: „Kõike arvesse võttes on inimkonna vigade ajalugu ehk väärtuslikum ja huvitavam kui avastuste ajalugu. Tõde on üheülbane ja piiratud : see on pidevalt olemas ning selle tabamine ei näi nõudvat mitte niivõrd aktiivset energiat kuivõrd hinge võime passiivne olla. Kuid vea mitmekülgsus on lõputu.“

Pole vaja karta vigu, vanasõnagi ütleb: vigadest õpitakse. Ometi olen ise terve elu vigu kartnud rohkem kui midagi muud ja üritanud neist õppida ainult seda, et rohkem mitte vigu teha. Kramplikult "õigest" kinni hoides, on tõenäoliselt märkamata jäänud palju häid ideid. Vaba tõlgendus raadios hommikul kuuldud Ivo Felti ("Postimehe" 2015 aasta inimene) sõnadest: "Mõelge vabalt, head ideed ringlevad õhus, neist tuleb vaid kinni haarata."

Raamatu võtab autor kokku soovitustega  lk. 271:“Minge jalutama, harige oma aimdusi, pange kõik kirja (kuid hoidke oma töölaud sassis), tervitage õnnelikke juhuseid, tehke loovaid vigu, tegelege mitme hobiga, külastage kohvimaju ja teisi vedela võrgu keskkondi, järgnege seostele, laske teistel oma ideedele ehitada , laenake, taaskasutage ja taasleiutage. Looge tihnikusse kasvanud kallas.“

Miks just selline nimetus „kohvimaja“, mis vedel võrk ja miks „tihnikusse kasvanud kallas“, 275. leheküljel sellest kõigest täpsemalt ja vaimukalt, lisaks veel “Tähtsamate leiutuste kronoloogia 1400-2000.“

Ann Fernholm "Magus veri"

Ann Fernholm

"Magus veri

Suhkrusõltuvuse needus"

Tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Petrone Print 2015

248 lehekülge.

Veel üks põnevik toitumise teemal.

Ja tõesti põnev. Pärast raamatu läbilugemist tekkis tahtmine poolik Lindti šokolaadikarp prügikasti kummutada. Aga lapsed, kes parasjagu koju käimas, tõstsid protestikisa.

Olen raamatu usku ja mind on võimalik kirjutatuga väga tugevalt kallutada. Autori auks tuleb öelda, et ta ei esinda ega esita oma absoluutset tõde, pigem kahtleb, võrdleb, on raamatusse koondanud meditsiinilisi uuringuid, intervjueerinud teadlasi ja haigeid ning kirjutab isikliku kogemuse põhjal.

Autoriga tuleb nõustuda, ravimiuuringute peale kulutatakse tunduvalt rohkem raha kui toitumisuuringute peale, kuigi tihti võib abi olla üksnes toitumise muutmisest.  Autor kirjutab sellest, kuidas tekkis hirm rasva ja kolesterooli ees, mis tõi endaga kaasa light tooted. See trend on nüüd küll möödas, süsivesikute osakaalu toitumissoovitustes on vähendatud, mõnel pool on kehtestatud magusamaks, kuid küsimusi on palju. Mõneti võiks öelda, et raamat on kirjutatud LCHF dieedi e. süsivesikute vaese dieedi kaitseks, kuid autor ei propageeri seda. Käsitleb vaid kui üht võimalust GI ja Vahemere toitumise kõrval. Raamatut lugedes saab selgeks, et riiklikku toidupoliitikat on mõjutatud rohkem toiduainetetööstuse lobitöö kui teaduslikud uuringud.

Hästi ja loetavalt kirjutatud, oli kergem lugeda kui „Jahupead“. Mõned aastad tagasi lugesin „Suhkur – magus enesetapp“autorid  Nancy Appleton ja G.N.Jacobs. Pani ka mõtlema, aga šokolaadikarpi prügikasti heitma ei tormanud. "Magusa vere" lõpetanud, tundsin täna tööl küll süümepiina kommi suhu pistes.

Raamatu lõpulause lk. 217 „Peale valge suhkru maksustamise peaks minu meelest olema kommidel, limonaadil , saiakestel ja küpsistel hoiatustekstid: „Suhkur põhjustab südameinfarkti, suhkur muudab dementseks, suhkur kiirendab vähi arengut, suhkur viib lapse varem murdeikka, suhkur häirib ovulatsiooni, suhkur tekitab vistrikke, suhkur tapab enneaegu.“

Nagu öeldakse, kuulake ära vastapool.  Sirvisin otsa veel Mihkel Zilmeri, Urmas Kokassaare ja Tiiu Vihalemma raamatut «Normaalne söömine» ja lugesin Mai Maseri artiklit "Suhkur ei ole valge surm". 

Ann Fernholmi raamatu kohta ütlen, kes endast hoolib, see loeb.

Stephane Hoffmann "Abielus, siiski üksi"

Stephane Hoffmann

"Abielus, siiski üksi"

Tõlkinud Margot Endjärv

Eesti Raamat 2015

175 lehekülge.

+++

Tutvustusest:

Kui Pierre tahab jääda pensionile ja veeta ülejäänud elupäevad oma naise kõrval nende ilusas majas Morbihani lahe ääres, ei ole tema naine Hélène sellega nõus. Ta ei taha näha mehes, keda ta on terve elu armastanud, vana meest. Algab uus elu. Kõike tuleb otsast alata.

 Autor jälgib ühe abielu keerdkäike ühtaegu erapooletu ja heatahtliku vaatlejana. Kuigi huumoriga vürtsitatud, pitsitab see romaan lugeja südant.

Loomulikult pakub selline raamatu tutvustus huvi, seda enam, et endal ka abielulist staaži parasjagu ning pensionile jäämiseks plaanid tehtud.

Süzee lühidalt.  1949 a. sündinud edukas ettevõtja Pierre (raamat ilmus 2011, niisiis 62 a),  kes on abielus umbes sama vana (?)Hélène ’ga, otsustab tööelust tagasi tõmmata ja pensionile jääda. Abielupaar ei ole elu jooksul eriti lähedane olnud, Pierre töötas Pariisis, Hélène nautis elu villas Prantsuse kõrgklassi elukohas Morbihani lahe ääres. Vaade Morbihani lahele:

Nende kolmest lapsest üks uppus 16 aastaselt purjetamisel. Kaks nüüdseks täiskasvanud last on abielupaar Pierre sõnul ära kaotanud. Pierre ei tunne oma tütart, vaatamata sellele et tütar töötas firmas tema alluvuses. Hélène’le abikaasa töölt kojujäämine ei meeldi, ta proovib meest sokutada mõnesse komiteesse, komisjoni, korraldab õhtusööke, aga mees ei võta vedu. Kõrvaltegelastena astuvad üles vaesustunud krahvi perekond, äriliselt ebaõnnestuv lihunikupere, üks abielust tüdinev naine. Lõpuks selgub, et Hélène, nähtamatu aga alati kohal, on laste ja lastelastega iga nädal kohtunud, samuti on ta jälginud firma käekäiku. Nüüd, kui Pierre tunnistab väsimust ja äri juhtimisest tagasi tõmbub, teatab Hélène, et asub mehe asemel firma etteotsa.

Kui vähe ütleb selline kiretu faktide üleslugemine raamatu kohta.

Romaan on vaimukas, aus, mõtlemapanev, prantslaslikult elegantne, täis espriid, pikitud mõtetega, mida lugedes tekib kihk neid järjepanu välja kirjutada. Nii ma tegingi.

Näiteks järgnev seksikas šampanja kirjeldus lk. 13 „Šampanja, eelmängude  ja võitude sissejuhatus, külmade härmatanud põldude, tooreste korjete, vitsutatud tünnide, sügavate keldrite ja paksude pudelite jook; vein, mis sünnib alles meie klaasides, kuhu see ei jää kauaks, ent sellest piisab täiesti, et meis selgust luua ja mõnikord, meid valgustada.

Helene’il on õigus: šampanja on parem Bordeaux’ klaasides. Šampanjaklaasid on ebaloomulikult jäigad, sageli halvasti kuivatatud: vein igavleb seal, suutmata neis õide puhkeda. Pokaalidest see haihtub, see on inglite osa, tänan väga. Samas Bordeaux’ klaasides hakkab jook tantsima, tõmbub tagasi ja annab end siis täielikult.“

Peab proovima pokaalivahetust.

Romaan räägib Prantsusmaast 21. sajandi esimesel kümnendil ja prantsuse kõrgklassi elust, tegelikust elust võõrandumisest.  

Lk. 33 ütleb Pierre „Prantsusmaal algab ja lõppeb kõik söögilauas. Kes ei oska lõunatada, ei jõua kuhugi.“

Mida nad siis söövad, lk. 14 langustipirukat, seajalga, tuvipoega pardimaksas (mis meenutab suudlust).  

Lk. 15 magustoiduks greibiga maitsestatud ananassilõigud ja apelsinisorbet, kirsikook Montmorenci kirssidega. 

Lk. 44 liharullide retsept: peekonivöö, vasikaliha lõik ja maitseainete segu, hautatatud šalottsibulate peal.

Rummibaaba lk. 61

Šokolaadikook „Seega kuninganna“  lk. 74

Hélène ütlused:

Lk. 19 „Me oleme olnud abielus peaaegu nelikümmend aastat. Siiani ei ole see olnud väga halb. Mitmel põhjusel ja ükskõik millistel, tegelikult, see ei ole sinu asi. Kõige olulisem nende seas, jah: ma armastan sind, sest sa ei olnud kunagi kodus. Ma tahan sind selle eest tänada. Kui mehed oleksid teadlikud eemaloleku jõust, oleksid nad ära palju sagedamini ja palju kauem. Mulle meeldis sind oodata. Mulle meeldis sind taga igatseda.“

Lk.19 „Kujuta ette, Pierre, ma vihkan mehi, kes peavad oma naisi idiootideks ja hakkavad neid meeleheitlikult võrgutama, et armastada neid „nagu esimesel päeval“. See on solvav. See on lapsik. Nagu oleks neljakümneselt või kuuekümneselt võimalik armastada nagu kahekümneselt. Sa oled liiga palju Alexander Jardini lugenud, see on sind juhmistanud. Pierre ma ei taha, et sa mind üllatad. Ma ei taha, et sa mind pimestad. Ma ei taha, et sa mulle kingitusi teed. Ma ei taha, et sa viid mind Veneetsiasse või saadad minu juurde Poulet kvarteti mängima Vinteuil „Sonaati“, mis on muide duo. See kõik on vulgaarne. Ma olen alati osanud enda eest ise hoolitseda ja ma kavatsen samamoodi jätkata.“

Ma armastan Hélène  nende sõnade eest ja mulle ka ei meeldinud Alexandre Jardine.

Raamatus on väga häid mõisteid – gerontokraat  lk. 85

Sotsiaalne snobism lk. 128

Abielu kohta arvavad

noorem naine  lk. 161 „Abielu oli nagu autodroomi autodega sõit-ebamugav, teid kõksitakse, teie kõksite teisi, sõidetakse ringiratast, kuhugi ei jõuta, aga vähemalt ei olda üksinda.“

Vanem naine, endine krahvinna lk.157 „Inimpaar peab edasi liikuma nagu härjarakend. Sama ikke all, sama sammuga. Või nagu ühe rakendi hobused, sama traaviga. Kiirem peab kohandama oma liikumist aeglasemaga, kergem raskemaga, targem rumalamaga, säravam tuhmimaga. See on paarisuhe. Natalie: see on aus viis; küündimatu on see, kes tuhmistab säravamat ega lase särada tuhmimal.

Ma arvan, et abielu on ainus viis armastust pikendada. Armastus on nagu alkohol: kerge, lendlev ja põgus. Abielu, see on vesi: see on sügav, raske ja sama aeglane.  Ning sel on mälu. Nagu veel. Kui õnnestub teha hea segu, alkoholist ja veest, on abielu tõeline pidu ja see kestab terve elu. Kui mitte, kui segu keeratakse kihva, kui on liiga palju alkoholi, siis kõik plahvatab, või kui vett on liiga palju, siis hakkab igav ja uputakse ära. Seega, kõik tuleb panna ühte patta, hea ja halb, kurbus ja rõõm. Kõik see ongi abielu: kõige ühte patta panemine. Kõige ühiseks muutmine.“

Helene lk. 175 „Abielus ollakse alati kas üksi, kolmekesi või mitte kellegagi, aga seal ei olda kunagi kahekesi. Abielus ei ole kohta kahele.“

Pierre arvab:

naistest:

Lk. 12: „Et võita ühe naise südant tuleb arvatavasti osata temaga rääkida, aga et ta teie juurde jääks, tuleb kindlasti osata teda kuulata.“

Lk. 22 „Ma olin, kartes muutuda naeruväärseks- minuvanune naine tüütab mind, noorem naine kurnab -, otsustanud muutuda vooruslikuks nagu lapsepõlves.“

Lastest:

Lk. 88 „Meie lapsed on nagu kingitused, mille avamiseks kulub kakskümmend aastat, enne kui me mõistame, mida nad endast kujutavad; aga kui nad meile ei sobi, siis ei ole võimalik neid ka ümber vahetada. Neid tuleb taluda või neist lahti saada - mida meie olimegi teinud.“

Raamatutest:

Lk. 47 „Mul on alati üks raamat kaasas olnud. Üksainuke, mida olen lugenud tühjadel hetkede. Päeva surnud ajal- kus oodatakse kohtumist, vastust, taksot, et kelner tuleks võtaks tellimuse, et kohv jahtuks  või kuni Helene on valmis- elu lendab käest, no mõistagi, raamatute kaudu oli see surnud aeg mulle elav ja kaotatud hetked võidetud.“

Pierre on lugenud elu jooksul 4960 raamatut. Ma arvan, et vähemalt sama palju olen ise ka lugenud. Mis tähtsust sellel on?

Lk. 48 „Ma olen unustanud enamiku läbi loetud  raamatutest, nagu ka enamiku veinidest, mida olen mekkinud, aga need on minus ja on mind kui mitte just muutnud, siis rafineerinud.

…. Ma ei tunne end praegu enam praegusel ajastul ära ja ma ei ole enam eas, et võidelda. Ma olen muutunud selliseks, kellel on ükskõik. Sellepärast ma tõmbusingi tagasi ajastust, kus isegi Marcel Prousti teosed oleks avaldatud kasutusjuhisega.“

See kasutusjuhis, üpris andekas, on lk. 49 ka olemas.

 Planeeritud vanadus raamatukogus mere ääres ei kujune Pierre’le rahuldust- pakkuvaks..

Lk. 66 „Sel talvel tunnen, et tulevik ei kujune selliseks, nagu olin ette kujutanud. Kõik need raamatud, mida olin mõelnud lugeda, libisevad mul üksteise järel käest. Ei, need ei ole halvad. Mulle tundub isegi, et kui ma avastaksin need täna, vaimustaksid need mind nagu vanasti, aga kuna ma olen need juba läbi lugenud, on need raamatud nii- öelda teada. Võtsin need kõik kätte tundega, et need on juba loetud, nätsutatud nätsu maitsega, tõmbunud kollakaks nagu vanad fotod, mis tekitavad küll heldimust, kuid ei taasta olnud aegu. Selles vallas on mis tahes kuuldud jutt vägevam kui kõige tugevam raamat: Sõja ja rahu“ uus lugemine  ei tekita minus enam kunagisi tundeid, samas kui raadios juhuslikult kuuldud laul toob minuni hetkega mu kahekümnenda eluaasta armastused, ühel suvelõpul Gruissani rannal. Hülgan seega Tolstoi, eelistades Harry Belafontete ja lasen end vähehaaval hellitada laiskuse võludel, andudes päevadele, mis tulevad ja lähevad, nagu tõusud ja mõõnad.“  

Pensionile jäämisest.

Lk. 32 „Helene ja mina olime sageli teinud nalja inimeste üle ,kes rõõmustasid pensionile mineku üle. Nad korraldasid peo, lehitsesid reisikatalooge, kleepisid autole sildi: „Meil ei ole kuhugi kiiret, me olem pensionil“: Tolvanid. Meile tundus, et oleme tunnistajaks nende kiirele põhjaminekule. Muide, keegi ei käinud neil enam külas. Neid ei olnud enam mitte kuskil pärast lahkumist töökohast, kus nad olid töötanud ettevõttes, mis jätkas ilma nendeta.

Hälbinud, maskeerisid nad end jahiga sõitjateks, golfariteks, jalgratturiteks. Nad jalutasid kuurortides lühikestes pükstes, lossibaarides trussikutes.

………………………

Mõned jälle teesklesid lapselikku vaimustust aiapidamise, näputöö, sugupuu uurimise või maalimise vastu, kui nad ei hakanud just- nagu mina- kirjutama. Kõige igavamad andusid heategevusele ja laenasid sõpradelt raha. Kõik põgenesid jõhkra tühjuse eest, milleks nad ei olnud ette valmistatud ja eriti mitte selleks, kui kõrge arvamus neil iseendast oli.“

See paneb mõtlema, kas see on ainult kõrgklassi prantslase üleolev küünilisus või tõsi.

Nüüd kui olen otsustanud töötamise lõpetada, küsib üks või teine, mida hakkan tegema. Ütlevad, ma ei suuda koju jääda, mul hakkab igav.

Ja mida on mul vastata-lapselapsi hoidma, aeda pidama, lugema. Ise ka mõtlen- kas 20 aastat? Miks üldse töölt lahkuda võib ju jääda, kuni mulle märku antakse- nüüd on aeg.

Aga tunnen nagu Pierre lk. 32: „Ühel päeval sain ma oma kõrvakiilu. Korraga ei tahtnud ma enam töötada, meie ambitsioonid näisid mulle mõttetud, inimesed varjudena, eesmärgid läbi mõtlemata. Võita mõni turg näis mulle sama lame kui, ma ei tea, võita Tour de France’i etapp, Eurovisiooni lauluvõistlus, jalgpallikarikas või mõni neist kohutavatest seiklusmängudest, kahekümnendal sajandil leiutatud hüvitis: so what? Muutusin hajameelseks, ärrituvaks, eemalolevaks…..

Teine vanaduse märk oli, et mulle tundus, nagu ei tahaks maailm enam edasi liikuda. Lääs oli oma paksu tagumiku maha toetanud ja tal oli raske seda liigutada. Ajastu oli valmistanud pettumuse, kaotanud oma hoo, oma aktiivsuse, oma tegutsemislusti……“

Lk. 167 „Ma ei armastanud ühtäkki enam oma ajastut, ega ka iseennast selles ajastus. Enne ma ei mõelnud midagi, ma olin selle sees…. Vähehaaval hakkasid inimesed mind üllatama, siis valmistasid pettumuse, hiljem ajasid juba närvi. Ma ei kannatanud enam kedagi. Kuulus varju piir, ma arvan.“

Pierre tahtis teha oma vanadusest meistriteost, lk. 43- „Pealegi, ma leian, et elu on nagu teater, milles tuleb läbi teha kõik vaatused. Ma tahan areneda oma tegevustes, elada täiuslikult igas eas, mitte klammerduda rumalalt noorusesse, mis kaugeneb iga päevaga ja mida ma enam endas ei tunne. Ma ei enneta kutset, ma olen liikumises.“

„Aga mida sa tegema hakkad? Mitte midagi tegemiseks peab olema väga andekas.“

Jah, noor ollakse iseenesest, selleks ei ole mingit strateegiat vaja. Vanaks saada on raske, enamus meist ei ole selleks valmis. Ja minagi, kes olen otsustanud võtta vanadust kui väljakutset, meistriteosest ei julge unistadagi, löön kõhklema, on see üldse võimalik.

Pierre lk. 45 „Ma tahan elada oma vanadust nagu kirglikku seiklust. Mitte lasta sel märkamatult käest libiseda, nagu teeb enamik inimesi. Nautida aega, mis on jäänud ja mis, nagu lapsepõlves, näib paigal püsivat, kuigi see aeg möödub nii kiiresti.“

Aga kuidas?

Väga hea raamat, paneb järele mõtlema. Kas ainult minuvanustele? Mina jäin kinni tegelaste eludesse, nooremad võivad nautida rohkem stiili ja üldpilti.

Autor: