John Banville "Varjutus"

John Banville

„Varjutus“

„Varrak“ 2014

Sari „Moodne aeg“

Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer

261 lehekülge

Peategelane,  jutustaja rollis Alex Stalke pöördub üksi tagasi mereäärsesse majja, kus möödus tema lapsepõlv. Näitlejana kukkus ta laval vaimselt kokku, ei suutnud öelda oma teksti ja nüüd on ta siin, selleks et ennast leida, uuesti kokku panna ja loobuda rolli mängimisest  väljaspool lava. Aga loobumise asemel mängib ta edasi ja lavastab elu, võtab mängu teised tegelased ja määrab, mis rolli nad mängivad. Eriti täpselt teab ta, nagu mehed ikka, mida tema naine teeb, mõtleb ja ütleb järgmiseks.

Raamat kõigub mälestuste ja oleviku vahel. Mälestused on üksikasjalikud, olevik on segunenud unenägude, viirastuste ja nägemustega.

Stiilinäide: Lk. 41. „Ma olen jäänud selle jumalanna kummardajaks ning tema on olnud omakorda minu suhtes vastutulelik mitmesugusel  kujul, mil ta on minu elus avaldunud. Kõigepealt oli muidugi minu ema. Ta püüdis ,kuid ei suutnud mõista mind, oma vahetuslast. Ta oli pahur ja hajameelne inimene, kes kaldus  muretsema ja ebamääraselt ärrituma, maadles alati määratlemata hädadega , ja näis alati ootavat vaikides ja kannatliku kurbusega maailmalt mingit üldist laadi vabanduse palumist. Ta kartis kõike, hiljaksjäämist ja liiga vara jõudmist, tuuletõmbust ja umbset õhku, pisikuid ja rahvahulki, õnnetusi ja naabreid ning seda et mõni võõras ta tänaval pikali paiskab ja paljaks röövib. Kui isa suri , võttis ema oma lesepõlve omaks, otsekui oleks see tema loomulik olek, mida ta elu koos isaga oli üksnes pikalt ja südamevaluga ette valmistanud. Nad ei olnud õnnelikud, õnn ei olnud osa tagasihoidlikust lubadusest, mille elu oli neile andnud. Nad ei tülitsenud - ma arvan ,et nad ei olnud selleks piisavalt lähedased.“

Kui halastamatult ja kõiketeadvalt lapsed oma vanemaid näevad ja mäletavad! Võibolla olid peategelase vanemad oma vaiksel  moel õnnelikud ja peategelane projitseerib neile tundeid enda abielust.  

Peategelasel on  probleemid tütrega, nii nagu Banville  raamatus „Meri“. Ma küll täpselt“ Meri“ sisu ei mäleta, aga tunne ja emotsioon on tuttavad. Raamatus „Meri“ tuli peategelane mere äärde pärast naise surma. „Varjutuses“ tuli peategelane ise naise juurest ära ja kuni lõpuni mina aru ei saanud, miks. Et endas selgusele jõuda? Võib-olla piinas alateadvuslik mure tütre pärast ja surma eelaimdus.  Ok!, aga miks ta naise suhtes nii ebasõbralik ja vaenulik oli.

Raamatu süžee võib ära jutustada nelja lausega, siin ei juhtu eriti midagi, päikesevarjutus siiski toimub. Ja kui juhtub lõpus, siis justkui mööda minnes. See lein, mida jutustaja raamatu lõpus kirjeldab, ei ole ehtne. Ma seisan neil päevil oma sõbranna kõrval, kes leinab oma poega ja raamatu lõpp vihastab mind, muudab mind terve raamatu suhtes ebasõbralikuks.

Aga kirjaniku stiil on paeluv, Lugesin mõnuga, kuigi lugu peaaegu ei olnudki. Teen  kummarduse  raamatu tõlkijale Krista Kaerale.

Kui ilus lause näiteks  lk. 107: „Tema kõrgete kontsade klõbin kõnniteel  kõlas nii, nagu kõnniks miski mööda mu selgroogu üles.“

Kuid pean tunnistama, et lõpuks tüütas mind ilulev ja viimse sõnani  lihvitud lause ära. Tõenäoliselt annaks raamatu originaalkeeles lugemine  teistsuguse emotsiooni.

John Banville ei kuulu mu lemmikute hulka. Olen kõik ta eesti keelde tõlgitud raamatud läbi lugenud ja püüdnud leida seda miskit, mis kirjaniku nii kuulsaks teeb. 

Kui peaksin kiiresti meenutama kirjanikke, kes minu jaoks suured stiilimeistrid on, siis hoobilt meenuvad  Thomas Bernhard („Vanad meistrid) ja Winfried Georg Sebald (kõik raamatud). 

John Banville on Benjamin Blacki pseudonüümi all  kirjutanud ka kriminaal-romaane. Neist esimene  „Christine Falls“, on ilmunud ka eesti keeles (Varrak, 2012, tõlkinud Krista Kaer). Ja oli vägagi loetav.

Oma intervjuus   "Postimehele" http://www.postimees.ee/2815112/koik-kunstiteosed-on-labikukkumised  nimetas kirjanik kriminaalromaani  kirjutamist käsitööks. Käsitöö all peab ta siin silmas kirjanduslikku toodangut, mis ei ole kunst.

Kes Banvillet lugema hakkab, peab teda armastama. Või peab tal rohkem õnne olema kui minul, ehk satub lugeja raamatuga ühele lainele. Minul see ei õnnestunud. Tõenäoliselt loen muidugi triloogia järgmised osad läbi, et teada saada, mis ebameeldivast Alex Stalkest edasi saab.