Tõnu Lehtsaar. "Ilmutus ja varjutus".

Tõnu Lehtsaar

"Ilmutus ja varjutus"

Ilmamaa 2011

Sari „Eesti mõttelugu“

319-lehekülge

Olen "Eesti Mõtteloo" raamatuid varemgi lugenud, aga konkreetselt selle raamatu lugemiseks sain ärgitust vilksamisi telekast nähtud dokumentaalfilmist. Vilksamisi, sest ma ei ole „telekainimene“, kui köögis toimetan, siis on telekas lahti. Tuleb sealt siis, mis tuleb, tookord tuli dokumentaal ühest isetegevuslikust raamatukogust, kus külastaja küsis Tõnu Lehtsaare „Ilmutust ja varjutust“ ning ütles, et sealt leiab vastused kõigile küsimustele.

Kas ma just vastuse kõigile küsimustele leidsin, aga huvitav ja hingekosutav lugeda oli küll ka minule kui ateistile.

Tõnu Lehtsaar on usklik inimene, enamus tekstidest  on religioosse alatooniga. Erialalt on Tõnu Lehtsaar psühholoog ja Tartu Ülikooli praktilise usuteaduse professor. Jaanuarist juulini 2007 oli ta Tartu Ülikooli rektori kohusetäitja.

Tartu Ülikooli kodulehel öeldakse Tõnu Lehtsaare kohta:

Tõnu Lehtsaar (PhD) on religiooni- ja suhtlemispsühholoog. Tal on enam kui kahekümne aastane koolituskogemus täiskasvanute õpetamisel suhtlemisvallas. Professor Tõnu Lehtsaare põhilised koolitusteemad on avalik esinemine, konfliktide juhtimine, otsuste vastuvõtmine, suhtlemisoskuse alused. Tema sulest on ilmunud suhtlemisalaseid uurimisartikleid ja raamatud „Suhtlemiskonflikti psühholoogia (2008) ja „Õppejõudude sotsiaalsed ja kommunikatiivsed oskused“ (2010). Ta on esinenud mitmetel rahvusvahelistel konverentsidel, läbi viinud koolitusi ka vene, saksa ja inglise keeles. Avalikus sektoris on koolitanud rahandusministeeriumi, välisministeeriumi, riigikantselei, Maa-ameti, omavalitsuste ja mittetulundusühingute töötajaid. Balti Juhtimiskonverents OÜ küsitluse põhjal parim koolitaja aastal 2011.

„Ilmutus ja varjutus“ on kogumik , kuhu on koondatud osa Tõnu Lehtsaare esseedest . Umbes poole raamatust hõlmab  ülevaade ilmunud erialaraamatutest „Suhtlemiskonflikti psühholoogia“, „Äärmusliku usugrupi psühholoogia“ ja „Hinge pilk“.

Psühholoogiahuvilisena pakkus mulle suurt huvi „ Suhtlemiskonflikti eskalatsioon“. Seda oli väga huvitav lugeda ,kuidas konflikt areneb, sest eks annab ju konflikt  enamuse raamatute ja teatrietenduste sisust. Seda teost tahaksin ka edaspidi lehitseda, et loetut ja nähtut paremini mõista. 
Näiteks tsiteerides kedagi J.W.  Mc Donaldit kirjutab autor, et rahvuskonfliktid on raskesti juhitavad, kuna inimeste rahvustunne on sügavalt seotud meie identiteediga ning paljudel juhtudel ratsionaalselt raskesti kontrollitav.
 "Mc Donaldi arvates on konfliktidel kolm kategooriat, millega tuleb leppida. Need on keel, religioon ja rahvuskultuur. Kui inimestel võimaldatakse oma subkultuuris rääkida emakeelt, vähendab see oluliselt rahvuskonfliktide tõenäosust. … Kui konflikti teljeks saavad keele-, usu- ja rahvuskultuuriküsimused, on konflikti eskaleerumine ja isegi vägivaldseks muutumine tõenäoline. Sellest vaatekohast lähtudes on konflikti põhiküsimuse analüüsimisel ja konflikti lahendamisel oluline lähtuda ennekõike sellest, kas põhiküsimuses on võimalik läbi rääkida või mitte. Üldine loogika on selles, et mittekaubeldavate väärtustega tuleb leppida, läbiräägitavas aga kokku leppida."

Esseed on liigitatud nelja rühma: sisekaemusest, suhetest, moraalist, usust.  Iga essee  nagu väike meistriteos, kirjutatud südamevaluga, nagu autor eessõnas ütleb. Esseed panevad lugeja mõtlema: moraali, eestluse ja usu üle.  Autor on tabavalt mõtisklenud eestluse mõiste üle :

Lk.26  „Mis on meile ,eestlastele püha? Laulupidu, eesti keel, tartu Ülikool, meie maa, tippsportlased, tuntud kultuuritegelased, töökus, ausus, Eesti asi üldse? Mis meid seob, mis on suurem kui me ise?“

Lk.30 „Eestlaste õnneks piisab negatiivsete tunnete puudumisest. Kui pole pahasti, siis ongi hästi.“

Lk. 80 „Eestlaste identiteediuuringud näitavad, et meile on oluline rääkida eesti keelt, omada tükikest maad ja erineda venelastest“.

Lk. 97“ Igal rahval on oma arhetüübid, sügavad mõttemustrid, mida endas kollektiivselt kantakse. Eestlaste jaoks on selleks olnud püüd saada välja orjapõlvest, pääseda okupatsioonist, olla vaba, otsustada ise oma asju.“

Välja kirjutasin veel:

„Pühadusekogemusel on oma vaenlased. Üheks selliseks on suhtelisuse , subjektiivsuse ja meelelisuse kultus. Omal ajal õpetas meile Juri Lotman, et inimkultuuri ajalugu on keeldude ajalugu. Kui kultuurist kaob keelatu mõiste, siis kultuur variseb kokku. Sisuliselt tähendab see, et kultuur vajab mingit telge, mille alusel inimesed end hindavad ja võrdlevad. Kulturu, milles igaüks on iseenda jumal, ei saa püsida. Püha on see, mis on meist kõrgemal ja suurem, see, millega ei käida ümber ükskõik kuidas, Me saame olla oma püha väärilised.“

«Elu on õpetanud, et meie sõnad võivad olla targemad kui me ise. Me võime olla kimpus iseenda ja Jumalaga, kuid meie käes võivad olla elustavad sõnad teise inimese jaoks. Seepärast on oluline öelda õigeid sõnu ka siis, kui me neid ise lõpuni ei mõista. Mitte meie tarkus, vaid õigel ajal öeldud õige sõna vägi aitab teist inimest.» 

Kuigi ma ei ole kõiges autoriga samal arvamusel (homoküsimus, suhtumine filmi „Klass“) oli see väärtuslik ja mõtlemapanev lugemine väga hästi oma ainest tundvalt ja kirglikult kirjutavalt autorilt.