Patrick Modiano "Unustuse kaugemast otsast"

„Unustuse kaugemast otsast“
Patrick Modiano.
Tõlkinud Tiina Indrikson.
Atlantis 1996
134 lehekülge.

Lõpetasin Patrick Modiano "Hämarate poodide tänav" nädal tagasi, aga seda raamatut lugedes oli kogu aeg tunne nagu loeksin ikka üht ja sama raamatut..

Jälle peategelane, kes midagi otsib, seekord 15 aastat tagasi kadunud armastatut.  Ja tal õnnestub naine Pariisis üles leida! Jälle ei ole peategelase kohta suurt midagi teada.  15 aastat tagasi müütas ta Pariisis raamatuid, tutvus Jacqueline’ga, kellega armusuhe kestis  4 kuud.  Nüüd on peategelasest saanud kirjanik, kelle raamatuid ükski teine raamatu tegelane lugenud ei ole ja tal soovib  leida Jacqueline.  Miks naise leidmine nii on oluline on?

Lk. 107 „Üks mu eluperiood oli kahtlemata lõpule jõudnud. See oli kestnud viisteist aastat ning enne uue elu alustamist läbisin ma nüüd surnud punkti. Püüdsin mõttes viisteist aastat tagasi liikuda. Ka tollal oli miski lõpule jõudnud.

……

Järgnevad viisteist aastat lagunesid koost: vaevalt mõned üksikud hägused näod, mõni ähmane mälestus, veidike tuhka…ma ei kurvastanud selle üle üldse, vaid tundsin, vastupidi hoopis kergendust. Olin jälle nullist alustamas. Ainsad päevad, mis sellest süngest päevade jadast veel eraldusid, olid need, mil olin tundnud Jacqueline’i ja Van Beverit. Mispärast just see lõik ja mitte mõni teine? Võib-olla sellepärast, et see oli õhku rippuma jäänud.“

Otsimine hoiab lugejad pinges. Autori kirjutamisstiil on pingestav,  kogu aeg on aimdus, et kohe midagi juhtub. Tegelikult ei juhtu, aga pinge on üleval ikkagi  nagu kriminaalromaanis. Teine tunne, mis mind lugedes valdas, oli filmi vaatamise tunne. Autor talutab lugejat jutustades mööda Pariisi tänavaid.

Tõlkija ütleb järelsõnas ütleb kenasti: Selleks ajaks, kui raamat algab, on kõik juba toimunud. Tuleb ainult kindlaks teha, mis nimelt.

Loen läbi ka kolmanda Patrick Modiano eesti keelde tõlgitud raamatu, mulle sobib.