William Boydi "Igatsus" Linnateatris.

William Boyd

„Igatsus“.

Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp

Anton Tsehhovi jutustuste „Minu elu“ ja „Tuttavate juures“ ainetel.

Esietendus Linnateatris 31.mail 2014.

Lavastaja Elmo Nüganen

Kunstnik Vladimir Anšon

Kostüümikunstnik Reet Aus

Valguskunstnik Gleb Filštinski (Petreburi)

Helilooja Jaak Jürisson

Muusikaline kujundus Riina Roose

Osades:

Sergei Sergejevitš Lossev, mõisnik-Peeter Tammearu (Kuressaare Linnateatrist)

Tatjana Aleksejevna Losseva, tema naine – Epp Eespäev

Nataša, Tatjana õde-Maiken Schmidt

Varvara Pavlovna, Tatjana sõbranna, arst- Anne Reemann

Nikolai Vladimirovitš Podgorin, Lossevite sõber, advokaat- Rain Simmul

Missail Aleksejevitš Poloznev- Kristjan Üksküla

Viktor Ivanovitš Dolzikov, raudteeinsener- Kalju Orro

Kleopatra Viktorovna, tema tütar, Missaili pruut-Elisabet Reinsalu

Andrei Ivanov (Rõigas), maalrite ülem, töövõtja –Andrus Vaarik

Olga, elatanud teenija Lossevite majas – Helene Vannari

Anna Antonovna Luganovitš, Podgorini sekretär- Kristiina Jalasto.

Tegevuse keskmes on lagunev mõis, mille keskealine mõisaomanik on investeerimisafääridega laostanud. Majaproua ja tema sõbranna kutsuvad külla vana lapsepõlvesõbra, kuulsa Moskva advokaadi, lootuses, et see suudab mõisa päästa. Sõbranna Varvaral on ka romantilised ootused, kuna tema ja Podgorini vahel oli minevikus midagi. Lisaks armub majaproua nooruke õde advokaati, kes jääb aga mõlemale naisele kättesaamatuks. Tema kreedo on, et kõik möödub ja seetõttu pole mõtetki…

Nimetatud tegelased kujundavad etenduse realistliku poole. Aga laval on veel arhitekti poeg Missail, kes on tüdinud aristokraadi jõudeelust ja igatseb füüsilist tööd; tulevane mõisnik-  raudteeinsener; Missaili pruut- uusrikka raudteeinseneri hellitatud nümfomaanist tütar; nõukogudeaegset töödejuhatajat meenutav maalrite ülem Rõigas.

Viimatinimetatud lisavad vene realismile paraja annuse absurdi.

Ma olen suur William Boydi austaja, tema raamatud on tõeline maiuspala. On hea meel, et järgmisel nädalal algab ETV-s lühiseriaal „Üks inimsüda“ W. Boydi raamatu ainetel.

Kuid ma ei ole eriti suur Tšehhovi austaja. Etendus muutus mulle mõistetavamaks kui lugesin kavast läbi katkendid Wiliam Boydi artiklist „ Anton Tšehhov: armulood läbi elu“.

Laval on magusnostalgiline hääbuva mõisaelu pilt. Nostalgia loomisele aitavad kaasa nii lavakujundus, mõlemad kaks vaatust toimuvad lagunenud suvemajas kui ka etenduse saateks valitud muusika.

Minu lemmiknäitleja  selles lavastuses oli Anne Reemann. Varvara Pavlovna roll on otsekui tema jaoks loodud. Anne Reemannile sekundeeris majaproua rollis Epp Eespäev, nemad olid etenduse kandev tandem.

Etenduse algus oli võimas:  külaliste ootamine ja planeeritud üllatusvastuvõtu (keskealised daamid kartulikorvid peas huilgamas), kahekordne läbimängimine. Siit õhkus sellist ehtsat usutavat vene külaelu hõngu, mis II vaatuse kihluspeo stseenis enam ei kordunud.

Rain Simmul Podgorinina, evides väidetavalt Tšehhovi  autobiograafilisi jooni, ei üllatanud selles osas.  Või nagu minu teatrikaaslane ütles, et Rain Simmul on kõigis osades ühesugune alates „Meeletust“.

Elisabeth Reinsalu roll oli minu arvates üle pingutatud. Osatäitmine oleks võinud olla naljakas või koomiline, aga ei olnud kumbagi.

Tublid olid noored näitlejad. Paraku mina eristan näitlejaid hääle järgi ja noorel Ükskülal veel seda häält, mis meelde jääks,  ei ole  ja sellepärast jäi tema osatäitmine kahvatuks.

Andrus Vaarik veiderdas, aga mitte üleliia, maalrite pealiku Rõigase osas. Võib-olla peaks siin  kivi tõlkija kapsaaeda heitma. Ehk tekkis ainult minul küsimus, miks „Rõigas“, kas eestlane. Abikaasa seletas mulle ära. Venekeelne sõna „Хрен“ , tähendab tõlkes  rõigast, aga tähistab vene keeles ka halvustava tähendusega sõimusõna. Tšehhov seda teadis, kas ka Boyd?  Aga Rõika sõnad  „Lehetäi sööb rohtu, rooste sööb rauda, vale sööb hinge seest“, jäid meelde.

Purjus inimeste kujutamine teatrilaval mulle ei ole kunagi meeldinud. Peeter Tammearul majaperemehe osas tuli see hästi  välja, kohati lausa tülgastavalt. Kuna mõisahärra oli kogu aeg auru all, oli tal raskusi diktsiooniga ja alati ei saanud ma aru, mida ta räägib. See-eest miimika oli tal suurepärane.

Lavastuses on väga häid stseene, mis jäävad meelde, nende võlu avaldub pärast etendust, mulle just praegu, kui kirjutan.

Teine järjestikuline  laupäev Linnateatris ei läinud tühja, erilist  elamust ei sündinud, aga rahulik ja mõtlik meeleolu valdas meid koju sõites.