Alice Munro "Kerjustüdruk"

Alice Munro.

„Kerjustüdruk

Flo ja Rose lood.“

Inglise keelest tõlkinud Ilme Rääk.

Toimetanud Ülle Kiiver

Kirjastus Koolibri 2014

Sari Ajavaim.

Alice Munro, 2013 aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi, 10 omavahel seotud lugu Rose’st ja tema kasuemast Flost. 

Jutustused  on enam vähem kronoloogilises järjekorras, kulgevad läbi Rose vaese ja vägivaldse lapsepõlve, kooli ja ülikooliaja, ebaõnnestunud abielu ja erinevate kiindumuste. Kahes viimases loos naaseb Rose väikelinna, kus ta üles kasvas, et hoolitseda Flo eest.

Neis lugudes on ühendatud, minevik, olevik ja tulevik,  erinevatele elusündmustele antakse aja möödudes hoopis teistsugune hinnang kui sündmuse toimumise ajal. Raamatulehtedel kohtab palju tegelasi: värvikaid inimesi Rose kodulinnast, tema õpingukaaslasi, lihtsalt juhuslikke tuttavaid. Mõnele nimele viidatakse ja teises jutustuses räägitakse temast  pikemalt. Aga mitte alati, peategelased on ikkagi Rose ja Flo. Mõlemad värvikad naised.

 Rose isal oli ettekujutus sellest, milline üks naine peab olema. Lk. 57 „Naine peab olema energiline, praktiline, tark tegija ja säästja; ta peab olema kaval, hea kaupleja ja kamandaja ja inimese silmakirjalikkusest läbi nägema. Samal ajal peaks ta olema naiivse mõtteviisiga, lapselik, suhtuma üleolevalt maakaartidesse, pikkadesse sõnadesse ja kõigesse, mis on raamatuis, olema tulvil võluvaid sassiläinud mõisteid, eelarvamusi, rahvalikke uskumusi.“ Flo vastas sellele ettekujutusele.

Rose on keerulisem ja huvitavam.  Tal on häbi, et ta ei ole selline naine nagu temalt oodatakse. Ta on ebakindel, kohandanud end terve elu, soovides ära teenida teiste inimeste heakskiitu, rääkides seda, mida temalt oodatakse ja käitudes nii nagu oodatakse. Näiteks minu lemmikjutustuses „Pool greipi“. Rose ellusuhtumine muutub, kuid häbi jääb. Samuti jääb lõpuni alles Rose suur vabaduse ja iseseisvuse iha ning soov olla hinnatud. Nagu iga naine, vajab Rose oma ellu meest, vajab armastust, et end naisena identifitseerida .Kas Rose on tugev või nõrk naine? Või on ta hoopis tavaline naine, see jääb lugeja otsustada.

Lk. 181 „Rose’l oli seljas lilleline puuvillane kleit, pikk kleit kroogitud pihiku ja puhvis varrukatega, mis oli vöökohalt liiga lühike ja rinnust liiga kitsas, et mugav olla. Selle juures oli midagi naeruväärselt nooruslikku ja teatraalset: võib-olla polnud ta niisuguse tegumoega kleitide kandmiseks küllalt sale. Rose oli oma juuksed ise kodus punakaspruuniks värvinud. Silmade all oli kortsude võrgustik, mis lõikas ta päevitunud nahka tillukesi rombe.

Rose teadis juba, et kui tema meelest oli keegi teesklev, nagu see tüdruk, kui kellegi toad olid peenutsevalt sisustatud, eluviis ärritav (too peegel, lapitekk, erootilised Jaapani joonistused voodi koha, elutoast kostev Aafrika muusika); oli see tavaliselt nii sellepärast, et tema, Rose, ei olnud saanud soovitud tähelepanu ja kartis, et ei saagi seda, et tal ei õnnestu end peol maksma panna, tundis, et võib jäädagi mööda seinaääri käima, kõrvalseisjana hinnanguid andma.“

Iga jutustus on täiuslikkuseni viimistletud, dialoogid on huvitavad ja nõtked ning ei väsita. Omamoodi põnevgi, ootamatud sündmused, Rose elu muutused tekitavad ja hoiavad pinget.

Autor on väga hea jutustaja, tema tähelepanekud on täpsed ja haaravad.

Näiteks vaesusest ja  väikelinnast:

Lk. 83 „Vaesus ei olnud mitte üksnes viletsus, nagu näis arvavat dr. Henshawe, see ei olnud pelgalt puudus. See tähendas koledate torulampide soetamist ja nende üle uhke olemist. See tähendas pidevat rahast rääkimist ja õelat arutamist, milliseid uusi asju keegi oli ostnud ja kas nende eest oli makstud. See tähendas uhkust ja kadedust lahvatamas millegi sellise ümber nagu uued pitsi-imitatsioonist plastikkardinad, mille Flo oli eesaknale ostnud. Seda, ja riiete riputamist ukse taha naela otsa, ja iga tualetist tuleva hääle kuuldavust.“

Lk. 162 „Kui asutakse elama väikelinna pärast seda, kui on elatud suurlinnades, võib tunduda, et sel on kõik lihtne ja arusaadav, umbes nagu oleksid inimesed kokku tulnud ja öelnud, et mängiks õige linna. „

Igatahes võin öelda , et 2015 aasta esimene loetud raamat oli väga hea ja väärib lugemist!

Kuningas Cophetua ja kerjustüdruk“ briti kunstniku  Edward Burne-Jones (1833 –1898) maal.