Carnarvoni krahvinna. "Lady Almina ja tegelik Downton Abbey".

Lady Almina ja tegelik Downton Abbey.

Highclere'i lossi kadunud pärand.

Carnarvoni krahvinna.

Inglise keelest tõlkinud Tiina Randviir

Kirjastus Varrak

272 lehekülge

Raamat sattus minu kätte seetõttu, et e-raamatut „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“ müüdi eriti soodsa hinnaga paketis  koos selle raamatu ja Cheryl Strayed’i  raamatuga „Metsik“.

Sellega oli mu raamatute puhkusepakett koos. Kuigi vaatasin ka briti teleseriaali „Dowton Abbey“, siis eraldi Carnarvoni krahvinna raamatut ma ei oleks ostnud ega ka raamatukogust lugemiseks võtnud. Sellest oleks kahju olnud!

Raamatu Alminast, viienda Carnarvoni krahvi abikaasast kirjutas kaheksanda Carnarvoni krahvi teine abikaasa Fiona. Pildil Fiona koos 8.krahviga.

Raamat lausa ajendas guugeldama ja ei saa siia jätta üles riputamata pilti,  millel George Reginald Oliver Molyneux Herbert ehk siis  8.  Carnarvoni krahv  (sündinud 10 november 1956)on oma ristiema Elisabeth II süles. 

Küllap poleks see raamat nii palju tähelepanu äratanud maailmas kui Carnarvonidele kuuluvas Highclere lossis poleks üles võetud populaarne briti telesari „Dowton Abbey“.

Proloogis kirjutab autor: „See raamat räägib erakordsest naisest nimega Almina Carnarvon, perekonnast, kuhu ta abiellus, tema koduks saanud lossist, seal töötanud inimestest ja muutustest lossis, kui sellest sai esimese maailmasõja ajal haavatud sõdurite eest hoolitsev laatsaret……..

See pole ei elulugu ega ka ilukirjandusteos, kuid asetab tegelased ajaloolisse konteksti, mis on tuvastatud kirjade, päevikute, külalisraamatute ja majapidamisarvete kaudu.“

Kuigi autor tunnistab, et see ei ole ajalooline romaan, sain mina väga palju teada briti kuningakojast kuninganna Victoria valitsemisajal. Harva olen  ajaloolist romaani nii suure huviga lugenud. Samuti võiksin raamatut nimetada sõjaromaaniks, sest Esimese maailmasõja lahingute ja sõjaängi  kirjeldus tõid mulle meelde Remarque „Läänerindel muutusteta“

Almina Victoria Maria Alexandra Wombwell (1876 –1969) ja 5. Carnarvoni krahv abiellusid 26. juunil 1895 aastal Westminsteri St. Margareti kirikus.  

Almina oli elurõõmus ja aktiivne naine, kuid suuresti piirdus tema elu siiski krahvinnaks  ja lossi perenaiseks olemisega.  I maailmasõja ajal aastatel  avas leedi Almina Highclere lossis sõjas haavata saanuile haigla ja juhtis seda. Ajal  kui Almina pidas haiglat, analüüsis krahv  Herbert Briti vägede aerofotosid, kuna oli oma vigastuste tõttu sõjategevuseks kõlbmatu.

Pärast oma abikaasa surma 1923. aastal  abiellus Almina uuesti  ja sai nimeks Almina Dennistoun. Koos uue abikaasaga oli ta  1925.a. kistud palju kõmu tekitanud pikantsesse kohtuasja uue abikaasa ja abikaasa endise abikaasa Dorothy Dennistouni vahel. Kohtuasi läks Briti õigusemõistmise ajalukku ning on tuntud kui“ "Bachelor'i kaasus“. ("Bachelor's Case ).

Kuigi tutvustuses märgitakse, et raamatu peategelane on pealkirjas märgitud Almina, pakkus mulle rohkelt huvi 5. krahv  Carnarvor.

Carnarvori krahv abiellus kauni  Alminaga  suuresti  raha pärast, nimelt oli Almina rikka pankuri Alfred Rotsschildi salajane tütar, hiljem sai temast  oma isa ainupärija. Lisaks rahale sai krahv väga kauni naise ning tõenäoliselt oli see ka armastusabielu.

Kuid raha oli see, mida aristokraadid pidevalt vajasid, sest nad olid rohkem rahakulutajad kui -teenijad. 5. krahv ei olnud erand ja  oskas raha kulutada.

Tema kohta kirjutatakse raamatus, et ta kogus võrdsel hulgal raamatuid, maale ja tutvusi. Ta reisis palju ja tihti. Viienda krahvi hüüdnimi oli Mootori- Carnarvon, sest ta oli ostnud mitu esimest imporditud autot. 1898 aastal oli Briti autode valik küllalt vilets. Parimaks peeti Prantsuse Panhard –Levassori, mida käidi Prantsusmaal ostmas. Krahv Carnarvor reisis Prantsusmaalt tagasi  koos oma kammerteenri ja prantslasest autojuhiga. Kui ta lõpuks Inglismaale jõudis, kutsuti ta kohtu ette, sest oli tabatud kiirusel üle 12 miili ( 1 miil tunnis on 1,609344 km/h) tunnis, mis oli tollal lubatud kiirusepiir. Nagu inglise aristokraadile kohane mängis ta golfi, pidas ja aretas tõuhobuseid.  5. krahv armastas igasugu tehnikavidinaid ja  kiindus fotograafiasse. Just 5. krahv Carnarvoni  valdustes ehitas kapten  Geoffrey de Havilland esimese lennuki- biplaani , mis hiljem edasiarendatult pani aluse  Briti õhujõudude võitluslennukile  D.H.9  Esimeses maailmasõjas. 

Raamatus jääb küll peale mõte, et suur raha kulutaja oli Almina, kes kulutas seda oma riietele ja pidudele vastuvõttudele, ning et isa ja mees teda pidevalt manitsesid.

Paaril oli kaks last:Henry George Alfred Marius Victor Francis, kellest sai hiljem 6. krahv Carnavon ja tütar Evelin Leonora Almina.

Autor kirjeldab raamatus Carnarvoride harmoonilist elu ja ainult vihjab abielupingetele ja lahkarvamustele. Wikipedia  andmetel peetakse Henry Herberti isaks hoopiski prints Victor Albert Jay Duleep Singhi, kellel oli kauni Alminaga romaan. Aga mine sa võta kinni, kuidas oli, ja kas sel ongi tähtsust. Peaasi, et Carnarvoride liin jätkus ja kestab tänase päevani. George Kenneth Oliver Molyneux Herbert, sündis 13 otoobril 1992, 9. krahv Carnarvoniks saab ta pärast oma isa surma.

Pildil  van Dycki portree esimesest Carnarvoni krahvinnast Anne Sophiest, pärlid kaelas. Selle pärlikee kinkis 5. krahv kihluse ajal Alminale.

Kuna olin just eelnevalt lugenud "Kasvatamishirmu" , siis hämmastas mind lastekasvatus möödunud sajandi alguse aristokraatide peres, mis erines suuresti lastekasvatusest tänapäeval. Lapsed ei elanud koos vanematega, vaid täiesti teises maailmas. Algul vaatas nende järel lapsehoidja, siis koduõpetajanna, keda abistas paar toatüdrukut. Tollal soovitati emal lapsukest alguses ise toita  ning seejärel üle minna tasapisi lahjendatud lehmapiimale.    

Lk. 65: „Ajal, mil Almina lapsed ilmale tulid, ei olnud reegel „lapsed olgu nähtavad, aga mitte kuuldavad“ mitte naeruväärselt vanamoeline tõdemus, vaid raudne reegel. Seisuselt olid nad oma vanematest palju madalamal, mida näitab ka tõsiasi, et niikaua kui Porshy (poja hüüdnimi) ja Eve lasteoas elasid, pidid nad koos teenijatega kasutama tagatreppe.“

1901. aastal  sattus krahv Carnarvon  autoavariisse ja sai ränki vigastusi , millest päriselt ei tervenenud kolmekümneviie aastane krahv  kunagi. Avariijärgselt oli krahvi  keha oli räsitud, ta käis kepiga, teda piinasid peavalud ja sagedased haigused- arstid soovitasid kuiva kliimat ning lord Carnarvon siirdus talviseks ajaks Egiptusesse, millest sai tema suur kiindumus. Juba 19. sajandi lõpuks oli Egiptusest saanud üks turistide lemmikpaiku. 1907aastal pani krahv  aluse oma kuulsale Egiptuse antiikesemete kogule, mis pärast tema surma müüdi  Briti muuseumile. Lord Carnarvon rahastas väljakaevamisi Egiptuses ning mattis sinna suure varanduse. Kuna ma tõepoolest ajaloolisi romaane ei loe, tuli mulle suure üllatusena, et 5. krahv Carnarvon  avastas  koos arheoloog Howard Carteriga  Egiptuses Kuningate orus  Tutanhamoni hauakambri novembris 1923.

Lord Carnarvoril väljastatud kaevamisluba oli ka üks viimaseid, mis Egiptuses eraisikutele väljastati. Edaspidi võis kaevata vaid iseseisvunud Egiptuse riik.

Paraku ei saanud krahv Carnarvor oma leidu ja sellega seotud kuulsust kaua nautida, sest suri 5.aprillil 1923- kopsupõletikku.

Tema surmaga on seotud legend Tutanhamoni  needusest

"Surm saabub linnutiivul igaühele, kes seda hauda puudutab," ähvardanud iidne sõnum Tutanhamoni hauakambri sissepääsu kohal. Kuid arheoloogid ei uskunud needust ning varsti jättiski esimene neist oma elu.

Sellest on kirjutatud“ http://www.ohtuleht.ee/510332/90-aastat-vaarao-needust“

Raamat viienda Carnarvori krahvi ja  krahvinna Almina  elust on põnev lugemine.
Pilt on tehtud 1921.aastal, Almina on 45 aastane.