Po Robinson ja Ashley Merryman. "Kasvatamishirm"

Kasvatamishirm.

Värskemad uuringud laste kasvatamisest.

Po Robinson ja Ashley Merryman

Inglise keelest tõlkinud  Eve Rütel.

Kirjastus „Tänapäev“ 2014

Uusimad teadmised lastekasvatamisest on mind kogu aeg huvitanud, eriti siis kui oma lapsed väiksed olid. Benjamin Spocki raamat oli ilmumise ajal 1978 aastal midagi suisa ilmutuslikku ja abi oli sellest noortele vanematele palju. Sellist raamatut ei olnud eesti keeles lihtsalt varem ilmunud. 90-ndatel kui noorimad lapsed sündisid, oli Spock juba põlu all, aga seevastu juba hulgaliselt ilmunud tõlkeraamatuid nii pediaatriast kui ka koolieelsest pedagoogikast.

"Kasvatamishirmu" lugesin, kuna sirvides tundus huvitav ja tahtsin lapselapsi paremini mõista.

Raamat on iga Sharm el Sheikhis basseini ääres lugemisele kulutatud tundi väärt. Pealegi sain paljud seisukohad oma lastega läbi arutada kohe.

Tutvustuse kohaselt paljastab raamat uue aja kasvatusteaduse varal, kui suurele osale meie paljudest raudkindlatest seisukohtadest laste kohta ei saa enam toetuda. Aga see ei ole akadeemiline käsitlus, raamat on kirjutatud  lahedas soravas ja selges keeles ning väga hästi tõlgitud.

Sissejuhatuses Miks vanemate vaist oma laste kohta võib olla nii ekslik, on öeldud: „Praegu pärast kolm aastat kestnud uurimistööd, võime Ashleyga lõpuks näha, et see, mida pidasime oma „vaistuks“, kujutas endast tegelikult vaid intelligentseid, informeeritud reaktsioone. Asju, mille olime endale selgeks teinud. Protsessi käigus avastasime sedagi, et neid reaktsioone ähmastas segapuder soovmõtlemisest, moralistlikest eelarvamustest, nakkavatest moehullustest, enda eluloost ja vanadest (kummutatud) psühholoogilistest seikadest-kõik terve mõistuse arvelt“.

Ma ei tea, kas tänapäeva noored lapsevanemad tunnevad nii, mulle oli küll tagantjärgi hinnates tuttav tunne.

Sellised toredad peatükid on raamatus:

Kiituse äraspidine võim.  Muidugi on ta eriline. Kuid uusimad uurimused väidavad, et kui lapsele seda öelda, rikub see ta ära. See on neurobioloogiline fakt.

Kaotatud unetunnid. Üle kogu maailma magavad lapsed praegu ööpäevas tunni võrra vähem kui 20 aastat tagasi. Hind: intelligentsuse langemine, emotsionaalse heaolu vähenemine, hüperaktiivsus tähelepanupuudulikkusega (ADHD) ja ülekaal.

Miks lapsed valetavad. Võime ju ausust väärtustada, kuid uurimustulemused on ühesed. Enamik klassikalisi tõerääkimise edendamise strateegiaid innustavad lapsi vaid paremini valetama.

On mõned peatükid, mis esmapilgul tunduvad puhtameerikalikud:

Miks valged vanemad rassiteemat ei puuduta, kuid siit leiab mõtteid, kuidas ja kas üldse erinevusi, mitte ainult nahavärvi, lastele selgitada.

10 huvipakkuvat peatükki!

Näiteks veel: Õe-venna mõju. Freud oli eksiteel. Shakespearel oli õigus. Miks õed vennad tegelikult kaklevad.

Mind üllatas kõige rohkem peatükk Kiituse äraspidine võim. Olen alati olnud arvamusel, et kui last kiita, turgutab see tema enesekindlust. Ameerika teadlane Carol Dweck aga eksperimenteeris mõttega, et alati ei ole see nii. Dweck kahtlustas, et see annab tagasilöögi kui laps seisab esimest korda silmitsi läbikukkumiste või raskustega. Paljukiidetud lapsed ülehindavad oma nutikust ja alahindavad pingutuse olulisust. Liigne kiitmine moonutab laste motivatsiooni; nad hakkavad tegema üksnes kiituse nimel, kaotades silmist ärategemisest tuleneva seesmise rahuldustunde. Dwecki uuringud näitasid ka ,et sageli kiita saanud lapsed muutusid konkureerivamateks ja olid rohkem huvitatud konkurentide jalga alla tallamisest .

Lk. „Kui õpilasekeskkooli jõuavad, peavad mõned neist, kellel põhikoolis läks hästi, suuremas ja nõudlikumas keskkonnas vältimatult rabelema hakkama. Need, kes võrdsustasid oma varasema edu kaasasündinud andekusega, kahtlustavad, et tegelikult on nad kogu aeg rumalad olnud. Nende hinded ei parane kunagi, sest tõenäoline võti nende parandamise juurde-pingutuse suurendamine-tundub neile lihtsalt järjekordse tõendina saamatusest.“

Kogesin seda sageli, et mu „targad“ lapsed ei suutnud, osanud ega tahtnud pingutada. Igasugune pingutus tegi nad ebakindlaks.

Sama huvitav oli peatükk Miks lapsed valetavad. Tegelikult valetavad kõik lapsed, see näitab nende intelligentsust ja valetamist õpivad nad põhiliselt meilt- täiskasvanutelt.

Jälle  väga huvitav peatükk nr.9 Oskab teistega ilusti mängida. Miks nüüdisaegne emotsionaalne süvenev kasvatusviis pole suutnud toota inglite põlvkonda. Siit jõudsin mõtetega koolikiusamise juurde.

Lk. 269 ütlevad autorid: „Laste arengu valdkonnas on teadmiste aardekamber valla igaühele, kes neist kahest levinud eelarvamusest vabaneb.

Esimene neist on, et laste psüühikas toimuvad asjad samamoodi nagu täiskasvanutel. Selle vildaka mõttevundamendi paremaks määratlemiseks nimetagem seda „sarnase mõju eksijärelduseks.

…..Sarnase mõju eksijäreldus aitab selgitada ka seda, miks ühiskond laste kiitmisega omadega rappa läks. Paljudes uurimustes on kiitus töötavate täiskasvanute puhul ilmnenud tõhusa mõjurina. Täiskasvanutele meeldib kiita saada. Kui lapse seismist motivatsiooni võib kiitus õõnestada, siis täiskasvanute puhul  see nii ei ole….Kuna kiitus meile endale nii väga meeldib, arvasime vaistlikult, et laste sellega ülekülvamine on kasulik.

Teine eeldus, millest tuleb loobuda, on see, et positiivsed omadused suudavad laste negatiivsetele joontele ja halvale käitumisele tingimata vastu astuda ja selle välja tõrjuda. ….Siis aga õpetas Victoria Talwar meile, et lapse ebaausus on märk intelligentsusest ja sotsiaalsest taibust. Nancy Darling selgitas, kuidas teismeliste pettusin nooruki identiteedi väljakujunemisel peaaegu vältimatult vajalik. Laurie Krameri uurimus näitas meile, kuidas pime pühendumine õiglusele ja erapooletusele võib õdede-vendade suhted kraavi ajada.“

See raamat paneb mõtlema .