"Hectori õnneotsingud" kinos

Hectori õnneotsingud

Hector and the Search for Happiness (2014)

Žanr: Komöödia, draama, seiklus

Filmi lavastaja on Peter Chelsom („The Mighty“),

Tutvustusest:

Hector (Simon Pegg) on veidrikust psühhiaater, kes on oma näiliselt ilusast, kuid monotoonsest elust surmani tüdinenud. Ta tunnistab oma kauaaegsele tüdruk-sõbrale Clarale (Rosamund Pike), et tunneb end petisena, sest nägemata ise tõelist elu kogu selle mitmekesisuses, on ta nõuandjaks oma patsientidele, suutmata neid kübetki õnnelikumaks muuta. Niisiis otsustab Hector teha midagi, mida keegi temast ei ootaks. Pakatades muretust vaprusest ja lapsemeelsest uudishimust asub ta üksinda teekonnale maailma kõige erinevamatesse paikadesse, eesmärgiga leida see salapärane Tõelise Õnne valem. Muidugi tipneb too seiklusi, huumorit ja uusi tutvusi täis teekond ootamatult naljakate ning põhjapanevate tagajärgedega.

Kuigi olen harv kinokülastaja, 2014 aastal vaid 9 korda, siis oli näitlejaid, keda tundsin, sest üsna muljetavaldav plejaad oli koos.

Peaosades:

Simon Pegg.

Rosamund Pike tuli mulle tuttav ette filmist „Leitud“. Ka siin filmis kehastas ta iseteadlikku ja sihikindlat tänapäeva noort naist, kes on kooselu õnnestumise eest  võtnud vastutuse enda peale ja peab lõpuks tõdema ,et ei õnnestu. Selles filmis siiski happy end mõlemale peategelasele.

Toni Collette.

Stellan Skarsgård, tuli tuttaa ette „Mamma miast“ ja“ Lohetätoveeringuga tüdrukust.“

Jean Reno, „Leon“ ja veel, aga kus ei meenu.

Christopher Plummer, „Helisev muusika", „Lohetätoveeringuga tüdruk.“

Täitsa vahva film oli. Eriti meeldis mulle see, kuidas film tehtud oli. Kasutatud oli joonisfilmi  võtteid, mis lisas filmile kõvasti  lustakust, üks stseen oli justkui varjuteatris üles võetud.

Zanrilt oli tutvustuses määratlus komöödia, draama, seiklus ja tõesti kõik nimetatud zanrid olid filmis ka esindatud.

Tavapärasest komöödiast eristas filmi see, et ta pani mõtlema, veel järgmisel päeval. Ikka õnne üle. 

Film lõpeb trafaretse klišeega, et  igaüks võib, saab ja kogunisti peab  õnnelik olla.

Õnneotsingutest ja oskusest olla õnnelik on kirjutatud palju raamatuid, filmigi aluseks on François Lelordi 2002. aasta bestseller „Hector and the Search for Happiness“.

Kui filmi Hector ei osanud öelda, kas on tööl ja kodus õnnelik, kõik tundus tüütu , läks ta reisile, et teha õnneuuringuid. Mis teeb inimesi õnnelikuks, see küsimus painas teda. Mulle aga meenus Cretchen Rubini raamat “ Õnneprojekt“ Cretchen lähenes õnnetundele projektipõhiselt ja alustas tööd iseendaga. Nii palju kui ma mäletan, oli tema 12 kuulise projekti esimese kuu ülesanne lisaenergia tekitamine, mille alla kuulusid varem magama minemine, trenni tegemine ja vana kraami äraviskamine.  Aasta hiljem tõdes Grtechen, et ta tõepoolest on õnnelikum ja aru saanud, et see õnn  oli tal kogu aeg olemas.

„ Õnneprojekti“ raamatut riivasin rõhutamaks, et naine alustas iseendast, mees (Hector) läks õnne kaugesse maailma otsima. Aga filmi lõpuks  jõuab Hector  Hiina, Tiibeti ja Aafrika reisilt (suurepärased kaadrid!) koju tagasi oma Clara juurde ja siin see õnn ongi.

Filmis ütles tuntud teadlane, õnneuurija, et meenutage aega oma lapsepõlvest, mil  olite täiuslikult õnnelik.  Ausalt öeldes, kuigi mu lapsepõlv oli kõike muud kui õnnetu,  siis mingit sellist konkreetset mälestust haarava õnnetundega ma meenutada ei suutnud. Kõik, mis ma kogetud õnnetundega meenutada suutsin oli valdavalt seotud minu lastega. On  ka vaimustavaid hetki armsamaga, mida võin meenutada kui erilist õnnehetke.

Samuti on kauneid vaateid reisidel ning koduümbruse looduses, mõni muusikapala ja kontsert, mille kohta tagantjärgi võin  öelda, et kogesin suurt õnnetunnet. Siit järeldan, et erakordse ilu kogemine tekitab suurt õnnetunnet.

Ja olen  kogenud suurt ja sügavat õnnetunnet mõnel vaiksel ning leebel hetkel, kui olen mõelnud sellele, millega mind on õnnistatud -abikaasa, lapsed, pere, võimalused ja jätnud mõtlemata sellele, mida mul pole ja mida tahaksin. Tõenäoliselt oleks neil hetkedel  aju-uuringute masina ekraanil minu aju samuti kollaseks värvunud nagu Hectoril filmis.

Õnnest on väga palju raamatuid, raamatute kõrval oli filmi kosutav vaadata. 

Kokkuvõtte filmist teen J.W. Goethe lausega „otsige endas ja te leiate kõik“.